Mina pean sambat tantsida saama

Miks mina maale elama minna ei saa? Mulle vaikus sobib, isegi kauem kui poolteist päeva, tegelikult sellist "maad", kus naabreid ümberringi ei ole, väga polegi kogema sattunud, aga...Maal ju ei toimu mitte midagi! Või noh, miks ei toimu, rahvamajas ikka mõni pidu ja raamatukogus kohtumine kirjanikuga, aga mina tahan melu, anonüümset melu. Mitte nii, et igal pool samad näod, ma tahan vaadelda inimesi nagu loodust.

L. ikka vahel ajab mingit maale kolimise jura ja nii hobi korras sõidame vahel läbi väikeasulate, kus paneelikates mitu vineeriga kinni löödud akent - siia tulemegi, saame odavalt korteri, elame toetustest ja muu Viive 46. Maatöö pole meile kummalegi kontimööda, L. tahab sellepärast linnast ära, et siin olla inimesed ja ta identifitseerib ennast endiselt kui "maapoissi". Ma ei saa sellest hästi aru, tema maa ja minu linn lapsepõlves olid pmst samad asjad - eramajade rajoonid, mida lihtsalt ühel piirasid põllud ja teisel linn, kuhu lapsel toona eriti asja ei olnud. Ta kipub ära unustama, et just sellised kohad on "inimeste" osas kõige tüütumad, puudub anonüümsus, levib klatš. Linnas on anonüümsus kindlasti suurem kui maal. Inimestest pääsemiseks on lahenduseks ikka päris mets, aga see ei ole siiski reaalne, sest me teame, et tahame "peol" käia. Metsa pidu ei tule. Isegi mutionul läks käest ära, inimestel läheks veel kiiremini.

Ma pole nüüd kuu aega "väljas" käinud, õudne! Lihtsalt ühtegi normaalset pidu ei ole kuskil olnud ja noh, me üritame nagu kokku ka hoida, auto on siiani paranduses.

EDIT: Raev, raev! Auto olla valmis saanud, noh, proovisõidul purunes taas turbo, seekord ainult osake siiski, mitte päris selline laks nagu suvel oli ja mille üle siis ohitud sai. Seekord kõigest nii oma neli ja pool tonni korstnasse kirjutada, ma oleks võinud vähemalt pilti teha, kui selles rahas suplen, nüüd pole mul midagi, lihtsalt see sama vana auto on tagasi. Ma ei või.

Aga tagasi teemasse. Ma ei räägi ööklubidest, neid ma ei salli, lihaturg, kus muusika on nii kõvaks keeratud, et suhelda ei saa, aga mulle meeldivad heade esinejatega kontserdid ja pärast istumine mõnes baaris. See on eluliselt vajalik. Ma ei saaks kuhugi põllule kolida, käiks sealt taksoga linnas või? Ei, "väljas käimise" oluline komponent on vastu hommikut koju kooberdamine, inimpopulatsiooni vaatlused sel teekonnal jne. Ma armastan ööelu! Õudne muidugi, minuvanune inimene peaks ikka kodus koristama ning kaubanduskeskuste külastamisega rahulduma, issand, lapsed ka veel sellisel, need tuleks kohe ära võtta! "Muidugi käige väljas kuni veel saate!" kohustas aga mu 90-aastane voodihaige vanaema ja tema suhtumine meeldib mulle rohkem.

Ilmselt suunab mind ka harjumuse jõud ja kaunis nostalgia. Nimelt veetsin ma pea kogu oma keskkooliaja baarides. Siis küll enamasti päevasel ajal. Meie "kodubaar" Manhattan (praegune Kivi Konsum...) avati kuskil kaheksa paiku (!) ja nii me jalutasime kooli juurde ainult selleks, et seal avastada, kuidas jälle mingi kontrolltöö tulemas, milleks õppimata ja seadsime sammud baari. Ma tõesti ei tea, kuidas võis toona keegi õhtul kodus arvata, et me sellise lehaga koolist laekume, sest siis ju veel suitsetati siseruumides ning me ise tegime seda ka, sest enamasti peale tee ja sigarettide eelarve baaris muud ei võimaldanud. Helesinine LM ja karamellitee. Õlu maksis 8 krooni klaas, seda sai ka vahest endale lubada, kui vanemad olid kooli jaoks söögiraha andnud. Koolis sõime puudujate talongide eest, söögiraha kogusime olulisema tarvis. Peagi laekusid baari ükshaaval ka kõik muud luuseritest sõbrad ja alati oli huvitav. See kõik on tänases ekooli ja range vanemliku kontrolliga maailmas mõeldamatu. Vaesed lapsed! Korra vist üritati mind koolis korrale kutsuda, et niipalju puudumisi, viskame välja, aga teadsin, et see vaid nüri ähvardus, sest hinded olid mul rohkem kui korras - tegin ju kõik tööd siis, kui mulle sobis, mitte siis, kui õpetajale, paljusid jõledaid asju ei pidanudki kunagi järele tegema. Ühe korra varastasin puudujate päeviku üldse ära, ähvardati küll, et see tuleb välja, aga no kus ta tuli siis...Oh, olid alles ilusad ajad!