Mind on alati need filmijad hämmelduma pannud, lihtsalt selles mõttes, et miks? Kelle jaoks? Mispärast on vaja? Need, keda esineja huvitab, on kohal, need, keda ei huvita, ei viitsi su väriseva käega filmitud videot vaadata ja need mõned õnnetud, kes tahaksid kohal olla, aga ei saa, vaatavad Youtubest kvaliteetset salvestust, neid on seal külluses. See filmimismaania kehtib meil üldiselt siiski vaid suurte staadionikontsertide puhul, väikestel kontsertidel fännid üldiselt läbi ekraani ei vahi. Rockkontserdil pole väga võimalikki, rahvas lendab igalt poolt selga ja ju siis pole piisavalt prestiižne ka - käisin siin pisikeses klubis vs olen siin keset tuhandeid inimesi. "Näe, mina ka siin!" salvestustest ma saan tegelikult aru, see on juba tavaline, et kui sul pole pilti, siis seda ei toimunud ja no mõnikord on kasulik ka - ahhaa, Pets ja Aiku on seal vasakul pool lava, lähme ka nende juurde! Sellised pildid tehakse üldiselt enne showd ja ma ise olen ka mälestuseks enda seltskonda melu taustal jäädvustanud. Kontserti läbi kaamerasilma ma vahtida siiski ei sooviks. Ma tean, et niimoodi jääb vähemalt pool emotsiooni saamata. L. on mulle mõnikord mõnd esinejat filminud, kui mind ei ole kohal olnud ja ta teab, et mind huvitaks. Ausalt öeldes ei ole sel mõtet, sest isegi kui pilt on korralik, siis helist ei saa üldiselt mingit sotti.
Üldse igasugune pildistamine/filmimine ükskõik mis üritusel muudab su paugupealt kõrvaltvaatajaks, mitte osalejaks ja seetõttu ma alati loobun sellest rollist. Mulle meeldib, kui on ametlikud fotograafid, inimesed, kes jäädvustavad ürituse professionaalselt, et hiljem oleks hea meenutada. Teisalt, nagu ka artiklis mainitakse, see "Suur Vend jälgib" teema, no näiteks Steel Pantheri olukord, kus tõesti laval üsna mölluks läks - ma kahtlustan, et kõik osalenud ei taha end pärast Elu24-st leida. Kuidas garanteerida, et ka sel ametlikul fotograafil oleks mingi sisemine eetika olemas. Klikkide nimel on seesugused pildid muidugi kulla hinnaga. Mul õnnestus kunagi osaleda toonase presidendi kantselei protokolliülema Tiina Tšatšua protokolli ja etiketi teemalisel koolitusel, millest mul siiani on meeles kaks olulist põhitõde - esiteks, etikett on loodud käitumise lihtsustamiseks, mitte selleks, et etiketi mittetundjaid karistada ning teiseks, iial ei pildistata söövaid inimesi, igaüks näeb süües tobe välja. Ma ise lisaks söömisele veel muidki intiimseid tegevusi, mille juures inimesed end üldjuhul jäädvustada ei soovi va juhtudel kui tahtlikult poseeritakse: nutmine, suudlemine, joomine, suitsetamine. Kui sa lähed tänapäeval kontserdile, pead sageli valvel olema, sest keegi võib sind igal hetkel kaugelt pika objektiiviga pildistada. Samuti on igaüks näinud internetigaleriides pilte, mille kohta igaüks näeb, et need jätavad pildistatavast inetu mulje, kas tõesti fotograaf seda ei märganud?!
Aga kes teie olete?
Ma olen kas see lühike tüdruk kellegi pika venna taga (ei, 175 cm ei ole ühelgi kontserdil piisav pikkus, ausõna) või siis see kajakas...
VastaKustutaMa olen vastavalt olukorrale see, kes vahib nunnut bändimeest või see, kes peab tegelema jutustavate inimestega. Staadionikontsertidel olen ma muidugi pigem see, kes on natuke tagapool ja laulab kõiki laule kaasa, ilmselt siis see viimane pilt.
VastaKustutaA jah, sellest pidevast pildistamis- ja filmimisvajadusest ei saa midagi aru. Eriti hull oli see aeg, kui kontsertidele tassiti oma tahvelarvuteid kaasa ja filmiti nendega. Enamasti ronisid need filmijad veel esiritta ka, nii et ka kõige parema tahtmise juures ei saanud normaalsed inimesed kontserti nautida. Ma kahtlen sügavalt, et keegi neid värisevaid videoid pärast vaadata viitsib.
Kusjuures mina olen selle sündroomi all kannataja küll, et "pean-saama-kõike-filmida-muidu-suren". Ma ei saa ise ka aru, MIKS ma seda teen? Et panna FBi attend ja video, et oo, vaadake kui ägedal konsal ma olen? Nagu kellelegi läheks korda? Ma ei tea. Ma püüan end võimalikult palju vaos hoida, ausõna. Eriti hull lugu oli mul esimesel Weekend Festivalil, kus ma käisin, kus ma pidin sõna otseses mõttes igat beat dropi filmima. Õnneks sellel festivalil ei olnud lavalt midagi vaadata, nii et kellegi vaatevälja ma ei häirinud. Aga jah, see filmimine ON nõme. Ma saan sellest aru küll :D
VastaKustutaSa oled veel optimist, ses osas, et äkki läheb kellelegi korda, ma olen märganud, et Instas saavad need pildid, mis kuskil kontserdil tehtud, konkurentsitult kõige vähem laike :)
KustutaMa olen ebatüüpiline kontserdikülastaja =)
VastaKustutaEsiteks lähen ma ainult neid esinejaid vaatama, keda hullupööra armastan.
Teiseks ma tean, et tahan muusika taktis tantsida ja selleks vajan ma ruumi, nii et kuskil tagapool või kõrval, mitte summas.
Kolmandaks isegi kui mul on keegi kaasas (aga SAGEDAMINI käin kontserdil üksi) ma ei suhtle temaga, ei hoia eriti kontakti ning meil on lihtsalt kokkulepe, et pärast saame seal ukse kõrval kokku nt.
Ja siis ma tantsin üksi ja metsikult ja naudin tohutult =)
Mulle on samamoodi mõistatus kunstimuuseumis pildistajad. St need, kes pildistavad Selle Muuseumi Kõige Kuulsamat Pilti, näiteks Mona Lisat, millest on hunnikute viisi _kvaliteetseid_ reprosid, ja vehivad selleks kõigil, kes niisama pilte vaadata tahaks, oma tahvlitega ees.
VastaKustutaMa käin harva kontsertidel, aga korra olen olnud see alumise rea tüdruk, kes esimesse ritta ronib - ühel barokkmuusika kontserdil oli esimesse, kallimasse ritta tühje kohti jäänud, ronisime sõbrannaga vaheajal sinna, keegi ära ei ajanud, ja tegime kontsert otsa võluvale chitarrone-mängijale silmi. Ta tegi mõnuga vastu ka ja pärast kontserti tegi isegi juttu, muidugi umbes sama pealiskaudselt nagu see flirt isegi.
Mul isa tegi Mona Lisast pilti, aga hästi kaugelt, et oleks aru saada, kui pisike see pilt tegelikult on, kui paksu klaasi taga ja kui palju rahvast selle ees seisab 😊
KustutaMul ei ole Mona Lisast pilti ja ma nüüd tagantjärgi ahetsen, sest mina küll ei mäleta mingit rahvast sealt.
KustutaRäägitakse üldse mingitest piletisabadest Pariisi turistikate asjade juures. Ma mäletan hästi, et Eiffeli torni kassas oli enne mind kolm saksa plikat, ja see oli kogu "saba".
Ma kunagi tegin pilti MoMa-s, seal oli ilus roheline lehm pildil ja mulle tuli meelde lugu kahest EW härrast, kellest 1 teisele nõukogulasi kirjeldas, et need on nigu rohelised lehmad, aga see pole oluline. Nagu pole oluline ka see, et ma küsisin saali valvurilt, et "May I take a picture?" ja vastus oli "Sure". vb oleks pidanud selle pildi ikka kaasa võtma...
KustutaNo ma saan aru, et pildistatakse vähetuntud pilti või olukorda pildi ümber. Vbla te ei ole siis näinud rahvasumma, kus tüübid trügivad elu eest, et OMA tahvliga sellele Leonardole võimalikult ligi pääseda ja klõps ära teha, ja segavad neil vaatamist, kes päriselt tahaks vaadata.
KustutaNo ma parem ei hakka, selle pildistamise/filmimise teemal. Inimesed ise aru ei saa, et nad näevad täielike idiootidena välja, kui live-üritusel oma ekraane vahivad????
VastaKustutaMis Mona Lisasse puutub, siis, ma olen sellest vist korduvalt kirjutanud kah, mina ei läinud ruumi sissegi, sest seal oli mustmiljon jaapani turisti, ja mul polnud soovi kunstielamust rahvahulgas rähklemisega ära rikkuda. Tollal, kui mälu ei peta, pildistada ei tohtinud. Mingeid tahvleid või nutitelefone polnud siis veel olemaski. Ja Eiffeli tornis ma kah ei käinud, sest saba. Ma olen väga suur individualist, mis kunstinautimisse puutub.
Aga kontserdil olen vaheldumisi music nerd ja loud fuck. Ning nagu Murcalgi, on ka mul mõni sõber Obama.
Va-ban-dust!! Mitte Murcalgi, vaid Marcalgi. Ja see pole mul esimene kord sedasi.
KustutaOi see on ikka nii hea artikkel, läksin ja lugesin lausa uuesti. „Me oleme nutimaania suhtes vaikimisi nii tolerantseks muutunud, et telefon oleks juba nagu inimõigus.” Just nimelt. Näide elust enesest: ebaviisakas ei peeta külalist, kes pidulauas oma telefoni näpib, vaid perenaist, kes teeb sõbralikult ettepaneku telefonid koosviibimise ajaks välja lülitada või esikusse jätta vms. Teater on vist see viimane kants, kuhu minnes võid enam-vähem kindel olla, et kaaskodanike ekraane ei pea vahtima?
VastaKustutaMa tahtsin siia veel lisada, et ma olen aeg-ajalt ka see viimase pildi kajakas, sest eile selgus, et Eestisse on tulemas taas selline tore bänd nagu Clawfinger, mille ühelt kontserdilt 2007. aastal ma jäädava häälepaelte kahjustuse sain. Tore kontsert oli ja ootan kordusetendust (sest milleks mul seda häält ikka vaja on?)
VastaKustuta