Kaks kärbest ühe hoobiga

Venemaalt tagasi. Jube äge oli. See on lühike variant.

Pikem on selline, et ei tea, kust alustada. Kuna põhiline reisi põhjus oli ikkagi Lindemanni kontsert, siis alustangi sellest, kuigi tegelikult oli see juba reisi kolmas päev ja teine (!) kontsert. Kui piletid kätte saime, siis avastasime, et meil on fännipiletid, mis reisi kogumaksumust (220eur) arvestades olid ülikallid (70eur). Tegelikult selgus kohale jõudes, et fännipiletid tähendavad kõiki seisupileteid ja võrdsematest võrdsemad on need, kellel on VIP-fännipiletid, mis asuvad siis aiaga eraldatud alal otse lava ees. Põhimõtteliselt siis see asi, mis meie mõistes fänniala on. Kuna tegemist oli miski udupeene spordisaali põrandaga, siis oli see kaetud vaibaga ja mingisuguseid vedelikke saali kaasa ei lubatud. Kujutate ette kolm tundi põrgukuumuses üksteise vastu litsutud tilgakese veeta? Istekohtade omanikud said see-eest ringi käia, juua ja suitsetada, palju kulus. Sel hetkel, kui tundus, et meie ees on kõik kahupäised kahemeetrimehed, kes lakkamatult telefonidega filmivad, kahetsesin küll, et oleks vist pidanud ikka istekoha võtma. Muuseas, Lindemanni soojendab Aestethic Perfection, mida kuskil reklaamides kirjas ei ole, aga mis on täitsa äge bänd tegelikult. Sobivam kui Duo Jakotek, igatahes. Venelased filmivad oluliselt rohkem, kui meil kontsertidel tehakse ja see on päris nõme. Ega mul algul muud üle ei jäänud, kui läbi kellegi ekraani lavale vahtida. Heal juhul üks kümnest oskas filmida, mõni näiteks hüples telefon näpus...

Siis kui Lindemann lavale tuli, läks korralikuks mölluks, näiteks nägin ma esmakordselt ära õige mosh pit'i, kus siis rahva sisse ring moodustati ja seal sees kargamiseks läks. Tänu sellele sattusin ma aga nii kümmekond inimest ettepoole, siis tekkis teise kohta mosh pit ja järsku olingi vip-tsooni eraldava aia ees. Lõpuks hakkas ka lavale nägema. Ühel hetkel ronisid Tillike ja Peetrike suure mulli sisse ning hakkasid sellega mööda vip ala ringi sõitma ning tulid täpselt minu ette. Mu naaber ulatus mulli käega puudutama. Sel hetkel oli küll hea meel, et ikka põrandale sai tuldud. Mu toanaaber filmis eemalt:

Tegelikult oli selle Venemaa kontserdiga ikka jama ka. Nimelt olevat venelased kangesti solvunud, et Lindemanni videos nende naisi kasutatakse ning selleks, et venelasi mitte ärritada näidati taustavideoid ka kontserdil tsenseerituina. Euroopas sai kõike näha, meie ei saanud. Hoolimata sellest vene machod ei leebunud ja kuigi mina oma silmaga ei näinud, siis meie seltskonnast nähti, et pea kogu kontserdi oli Tilli seljal punane laseritäpp ehk siis nn märklaud ähvarduseks. Üks tüüp olla selle eest ka tribüünil maha väänatud. Üks neiu meie seltskonnast oli ikka tõeline õnneseen, nimelt oli ta võitnud kohtumise bändiga (ma tean, noh!) ja tema ütles, et turvad olid ikka märgatavalt vihased ja närvis ning Till Lindemann samuti üsna tõre (kuigi tema on vist enamasti selline).
Kokkuvõttes kogu möll oli äge, teisalt tahaks nüüd korralikult selle kontserdi youtubest üle vaadata (kui on, ma ei ole kontrollinud). Küsimus korraldajaile - miks ei tulda selle lihtsa asja peale, et lava lihtsalt paar meetrit kõrgemaks ehitada? Keegi märkas ka uut taset filmimise koha pealt - mingi vend filmis kogu aeg mitte lava, vaid iseennast kaasa elamas. Huvitav, keda sellise asja vaatamine huvitada võiks? Pmst, telefonid on saatanast. Kalaga pihta ei saanud, kuigi kastitäis neid vippide keskele tõesti lendas, paar kooki vist ka, aga nende lendu ma konkreetselt ise ei näinud ja verevihm jäi ka hoomamatuks. (Kõlab, nagu ma oleks "kergelt" švipsis olnud, aga kinnitan, et täitsa kaine, lihtsalt lühikest kasvu.)

Ma ennist mainisin, et see oli reisi teine kontsert. Päev enne läksime paarikümnekesi ka Tommy Cashi vaatama, kes juhtumisi sel samal ajal ühes Peterburi klubis esines. Piletid muuseas olevat poole odavamad kui Eestis Tommy kontsertidel. Klubi oli rahvast puupüsti täis, kõik jälle filmisid muidugi. Eriti hulluks mölluks läks, kui lavale astusid kohalikud staarid Peterburist, Little Big, kes sel aastal muide Venemaad Eurovisioonile esindama lähevad. Kuna meil reisil oli igasugu rahvast, siis selgus, et mõnele meeldiski Tommy Lindemannist rohkem :) Rääkides turvalisusest, siis Tommy kontserdilt huvitav seik - üks paar ei saanud klubisse sisse, sest koha peal piletimüüki ei toimunud ja nett oli maas (meie olime varem hotellis piletid ära ostnud, nemad ei jõudnud seda teha) ning viimases hädas andsid oma telefoni ühele suvalisele tüübile, et tee vähemalt video, mis show toimub. Ilusti toodi telefon tagasi. Turva lasi nad viimase loo ajaks veel sisse ka.

Sellest, kuidas Peterburi on äge linn ning venelased ja metalreisijad sõbralikud inimesed, kirjutan eraldi postituse.