Räägi minuga lihtsas keeles!

Üritasin siin lugeda seda lõputult kiidetud "Maailm kontoris ehk kuidas kärbitakse heeringat" Jete Leo Normanilt ja ei suutnud. Mul on vist trauma. Mitte sellest raamatust siis, vaid oma kogemusest avalikus sektoris ning nüüd on nii, et pruugib mul vaid lugeda sõnu a la "struktuurifond", "riigihange", "riigieelarveline" või "arengukava", kui mul silmad juba kinni vajuvad. Ma lihtsalt ei suuda midagi seesugust lugeda. Mitte miski selles ei suuda mu tähelepanu köita, see on totaalne igavus! Ma võin end sundida, aga ma ei saa aru, mis selle kõige mõte on. Ma ei suuda hoomata, et see, just see, ongi kogu meie maailma alustala, kõige tähtsam asi, millest kõik sõltub, selle peaks endale selgeks tegema, et normaalne täiskasvanu olla.

Lisame siia selle, et ma õppisin neli aastat ülikoolis riigiametnikuks, lõpetasin edukalt ja hiljem suvatseti mind õppekavade muutmise tõttu lausa sel alal magistriga võrdsustatuks lugeda. Kuidas ometi? Seal raamatus on keegi Noor Menetleja, kelle töövestlust esimestes peatükkides kajastatakse, no et näe, noor ja naiivne usub sellesse, mida räägib, et tuleb ja annab oma panuse riigiaparaadi efektiivsemasse toimimisse, usub läbipaistvusse ja nii edasi. Ma ajasin ju täpselt seda sama juttu, ainus asi, et juba siis ei uskunud ma sellest sõnakestki. Mul oli päriselt ülemus, kes leidis, et tema töökoht on selline, kus saab "midagi ära teha". Põhimõtteliselt tegeles ta palgaastmestikuga. Ma ei saanud mitte midagi aru. Mida saab siin ministeeriumis "päriselt ära teha"? Ma aiman, et see lugemata jääv raamat räägib samast asjast ja ma lihtsalt ei suuda ega taha seda uuesti kogeda.

Erialaloengutes oli ka igav, aga päris jamast sai viilitud ning ainepunkte huvitavatest kõrvalainetest ja erialadest kogutud. Millegipärast tuli mul teise magistritöö (mitte enam sellel erialal muidugi) teemat valides geniaalne idee kirjutada toona alles jõustuvast EL-i isikuandmete kaitse üldmäärusest (GDPR). Hakkasin siis neisse tekstidesse süvenema...ja surin. Mida ma ometi eeldanud olin? Et ma olen võimeline lugema juriidilist teksti ilma magama jäämata? Ju mu ajul on mingi kaitsereaktsioon, aga see lukustub, kui ma ei suuda asja endale huvitavaks mõelda. Valisin teise teema.

Juriidilised tekstid on minu jaoks igavuse tipp. Ahjaa, tegelikult tahtsin ma ülikooli juurat õppima minna, aga õnneks läks ajaloo riigieksam kehvasti. Nii loogiline inimene olengi. Ülikoolis olid riigiõigus ja haldusõigus kohustuslikud ained, lahendasin neid kaasusi kõhutunde põhjal, 50/60 läks täppi ka, hindeks sain mõlemad ained C-d. No ma ei tea, õppejõud ju ütles, et õigeid ega valesid lahendusi pole...Meelde jäid loengus õppejõu värvikad reisimälestused Aasiast ja tema kanepit pooldav suhtumine. Riigi- ja haldusõiguse erinevusi nimetada ei oska.

Hämmastav tundub, et on inimesi, kes päriselt sellistest "täiskasvanute asjadest" nagu seadused, määrused, arengukavad, riigihangete korraldused ja sisekorraeeskirjad, vaimustuda suudavad. Nendega lobedalt tegeleda, nagu see ei olekski piin. Need on ju ka ometi tekstid, keel, mulle meeldib lugeda ja kirjutada?! Äkki see on miski praktiliste asjade mitte sallimise avaldumine kirjalikus vormis? No see vaidleja isiksusetüüp, et seltsimehed, tähtsad on ideed, unustage reeglid ja muu selline tühi-tähi? Mis me ajame paberil näpuga järge, teeme parem ära! Või noh, teie tehke.

Või olen ma lihtsalt lootusetult loll ja lapsik. Suutsin täna salli tuulejope luku vahele tõmmata, ikka nii põhjalikult, et mees pidi mu vabastamiseks tange kasutama. "Mis ma ilma sinuta teeks?" õhkasin, "helistaks Päästeametisse?" Mees arvas, et ma lõikaks end kääridega vabaks, jäädes ilma nii sallist kui jopest. Oeh, sellega seoses meenus, kuidas ma lapsena kappidest sünnipäevakinke otsides ujumisrõnga otsa komistasin ja seda siis muidugi ka ümber proovisin. Ära ei tulnud. Sikutasin nii, et higimull otsa ees. Appi, ema-isa tulevad kohe koju! Mis nüüd saab? Haarasin käärid ja lõikasin selle paganama rõnga pooleks. Inimene ei arene eriti.