Ma ei usu, et sa oleksid parem kui mina

Mina, kes ma olen mitmest kohast vildakas ja valesti. Ma ei suuda uskuda, et leidub neid, kes on igapidi korras, lahked, alati andestavad, keeravad teise põse ette, naeratavad ega vihasta. Ingel võib säärane olla, aga mitte inimene (kuigi minu jaoks on inglidki alati ähvardavad tundunud). Inimene on ekslik ja enese jumalaks pidamine peaks ju patt olema. Aga nüüd roomab iga kivi alt välja neid, kes leiavad, et ropu sõna ütleminegi on selline vägivald, mida kindlasti tolereerida ei saa. Vagatsejad, ma ütlen - silmakirjateenrid! Ma ei usu teid! Võib-olla on see inimese nõrgaks ja pigem negatiivseks pidamine lihtsalt enesekaitse- ja õigustus? Kui mina ei suuda, ega siis teised paremad pole. Suudab ju enamik kurjategijaid oma teod endale ära põhjendada ja talutavaks muuta - ah, küllap ka nemad minu olukorras, mis see siis ära ei olnud jne. Äkki ma olen ka selline? Vabalt võitegi nii arvata, sest ma ise ju tean, et isegi kui ma käitun sotsiaalselt ebasoovitavalt, siis ma tegelikult südames halba ei soovi, ma olen heade poolel, ausõna, vahel lihtsalt ei saa muudmoodi kui jalgu trampides ja p.... saates! Myyiu kirjutas nii kenasti - mida sa argumenteerid viisakalt inimesega, kelle jaoks sinu argumendid on juba eos null and void, sest sa oled vanuses x, haridusega y või soost z? No ongi ju, noh. Kas ma peaks end eemale hoidma siis? Küllap vist, aga ma ei saa, sest minu jaoks on "tõde" tähtsam kui mingisuguse kujuteldava maine hoidmine. Ma ei saa suud kinni hoida. See sööb mu seest ära, kui ma vait olen. Näe, ma blogin, kuigi peaks vait olema. (P.S. Saate onju aru, et minagi samastan end kohati Pärnitsaga, nagu VVN - et kui ma ometi oleks nii julge kui tema, VVN ilmselt ongi...)

Ma ju ei tahtnud sellest üldse kirjutada, sest see ei muuda midagi. Aga ma lugesin ka seda, mida Indigoaalane kirjutas ja kuigi ma olen üldjoontes nõus, siis hakkasin mõtlema, et mulle küll ei tundu blogijad hästi erinevate inimeste kambana. Ja ma loen ikka väga paljusid blogisid. Mulle tunduvad blogijad üsna ühtne ja turvaline kamp, erinevalt FB-st näiteks. FB-s mina ei julge lõugu lõksutada. Ükskord lõksutasin küll ja siis lihtsalt keegi ei reageerinud, aga ikka, igaks juhuks ei torgi seda ussipesa. Kas ma olen siis see inimene, kes püsib turvaliselt omas mullis ja julgeb arvamust avaldada ainult siis, kui päriselt peksa ei saa? Vist küll jah. Päriselus kusjuures on teistmoodi, ehk seetõttu, et seal aitavad miimika jms sõnumi edastamisel kaasa, netis sellele loota ei saa. Päriselus saab ka ära joosta, netis jääb jälg maha. Või et mulle ei meeldigi erinevad arvamused, üritan enda oma peale suruda? Mu meelest on arvamusel ja arvamusel vahe - kui sa ütled, et jäätis on parem kui mannavaht või et sulle meeldib teistsugune muusika kui mulle või isegi tümitad mulle armsaid paiku, siis las ta jääb, see ongi maitse asi ja arvamus, aga mõned asjad on minu jaoks "tõde" ja "vale". Need mõned asjad võiksid justkui kõigile olla, aga ikka räägitakse arvamuste paljususest, no mida, mu meelest on selge näiteks see, et noh, vägivald on ikka veits midagi muud, kui kellegi pikalt saatmine. Kuidas te, vagatsejad, ometi aru ei saa, mida see teie kirutud Pärnits ütles üldse ja keerlete mingi välise vormi ümber? See on see, "krt, ma lähen nii närvi, et te nii lollid olete ja ma tean ka, et mul ei õnnestu teid ümber veenda, aga ikka üritan ja lähen veel rohkem närvi ning teil veab, kui ma teid lõpuks sinnasamusesse ei saada, kuigi siis te saate jälle käsi kokku lüüa ja öelda M.O.T.T. - oligi üks halb ja paha inimene, sest näe, ropendas!"

Veel üks dilemma - kas ma olen Pärnitsa poolt juba lihtsalt sel eeldusel, et ta eristub? Kunagi kui mulle teismelisena hullult meeldis Faith No More'i "Epic", siis isa, kelleni trendikas metal-rap veel jõudnud ei olnud ega kunagi jõudnudki, teatas, et mis seal imet - lapsele ikka meeldib kui on teistmoodi, vilgub ja värviline! Mäss on minu teema! Aga kas ainult poosi pärast? Mulle tundub, et ma ise pole võimeline seda adekvaatselt hindama. Aga ausõna, mulle tunduvad ikka päris paljud asjad selles "normaalsete täiskasvanute" maailmas nii veidrad, arusaamatud, ebavajalikud ja silmakirjalikud, et see ei saa ainult poos olla.

Eile juhtusin vaatama järgnevat videot, kus kajastatakse kohtuprotsessi Courtney üle, kes olevat väidetavalt löönud kontserdil oma fänni. Vaadates seda videot, ma ei usu süüdistajaid. Miks? Ma usun Courtneyst halbu asju, ta ei ole mingi ingel, aga miks ma neid teisi ei usu? Need tädid, kes räägivad, tunduvad mulle ilged vagatsejad, "fännid" näevad välja nagu KuKluxKlani näidisliikmed. Mulle tundub, et pressitakse raha välja, kuna Courtney on teada tuntud "pahalane", kellest võib kõike oodata. Loomulikult tuleb ära ka see kuulus "aga kui mees oleks naist löönud, siis oleks kõik teistmoodi!" Et siis, kui palju mängib inimese valikute puhul kaasa tema eelnev häälestatus? Kõvasti, ma kahtlustan. Kellele ei meeldi mees kleidis, kellele ei meeldi "hull naine", kellel tekitavad võõristust patroniseerivad tüübid jne. Kui palju üldse loeb see, mida need konkreetsed tüübid suust välja ajavad? Me oleme nõus nendega, kes meile meeldivad ja vabandame neid välja, harva, kui tõesti kelleski pettume ja nad teise lahtrisse paigutame, kus on need, kes on lollid, pahad ja ajavad rumalat juttu. Nõme iseenesest, aga inimene vist ongi pigem selline lihtne loom.