Andetu, aga sügavamõtteline

Eelmise postituse kommentaar tõi välja ühe asja, mida ma tegelikult juba varem tähele pannud olin ja plaanisin vist isegi sellest kirjutada, aga sinna ta jäi. Nimelt ütleb Sandra Jõgeva doki "Armastus" peategelane (ja ma pole ikka veel seda dokki näinud, ainult "Avalikke ja salajasi märkmeid" lugesin), et "Jätke mind lihtsalt rahule!" ja sel hetkel seda lugedes ma adusin, et see on tegelikult vägagi mina ja vat kuhu mul on võimalus veel omadega välja jõuda...Mul on kõige raskem siis, kui keegi mult midagi tahab ja mind vajab. Oh seda õnne ja kergust, kui ma igasugu nõudmistest vaba saan olla!

Ühelt poolt muudab see selgeks asjaolu, miks ma imikuid kardan ja teisalt on see mind edukalt päästnud ehk mõnest toksilisest täiskasvanust. Ma meeldisin kunagi ühele, kes helistas mulle meie esimesele kohtumisele järgnenud päeval ca 10 korda. See oli nii õudne, et sõbranna hoidis mul kätt, kui ma tagasi helistasin ja valetasin, et mu poksijast boyfriend saab väga pahaseks, kui need kõned jätkuvad. Eks see ole kindlasti isekuse märk, see "jätke mind rahule", teisalt ega need, kes end vägisi peale suruvad, ka väga toredad ei ole. See on ju ka isekus? Ja isekus on vajalik, täiesti altruistlikest sõidab ühiskond kohe üle. Isekus vist on üldiselt alati see, kui teine inimene ei tee nii, nagu sina tahad - järelikult isekas. 

Ma ei saa hästi aru näiteks neist (vana)vanematest, kes tänitavad, kuidas neid pole enam kellelegi vaja, kuidas noorem rahvas ei austa, külas ei käi ega maksa "memme võlga". Seda on õudne kõrvalt vaadata, sest no vägisi ju armsaks ei saa ja eriti igasuguse moraalse kohustuse nina alla hõõrumine võtab ära igasuguse soovi sellise inimesega suhelda. Ma mõtlen siin siis inimesi, keda tegelikult keegi hooletusse jätnud ei ole, aga iga kord, kui külla lähed, hakkab selline passiiv-agressiivne töötlemine pihta. Ühe mu tuttava filosoofia on see, et kui hakkad juba teistelt midagi vajama, siis on õige aeg elust lahkumiseks. "Kaela peale ei jää" on muidugi vist paljude vanainimeste soov. Teisalt, kas saab inimene päris nii elada, et ta teistelt mitte midagi ei vaja, oleme ju karjaloomad ikkagi?

Inimesed on imestanud, et kuidas mu lapsed nii iseseisvad on, ju siin on ka mingi seos, kuigi tegelikult ma neid hooletusse jätnud ei ole. Ma lihtsalt ei sõiduta neid mööda linna, ei tee nende eest kodutöid jms, mis viimasel ajal iseenesestmõistetav tundub olevat. Ainuke asi on see, et ma jah, noh suunan neid, nendes suundades, kuhu ma ise minna tahaks. Rääkides kirjutamisest. Ma käisin koolis suurima hea meelega kui kirjutati loovaid kirjandeid. Ma armastasin loovkirjutamist! Ma ei saanud aru, mis mõttes suurem osa lapsi vihkas kirjandite kirjutamist?! Mu suguvõsas on suisa mitu Steni muinasjutuvõistluse laureaati (sh mina), seega ilmselt geneetiline värk, kõik me oleme lapsepõlves tonnide kaupa paberit oma vaimusünnitisi täis kirjutanud. Mul on rohkem raamatuid kui Sandra Brownil, ainult et sahtlis. Mikrol ka, aga Mini... No ta on nüüd rõõmuga põhikoolis, sest seal ei pea enam loetud raamatutest kokkuvõtteid kirjutama. Ta loeb raamatuid ja oskab neist rääkida, aga paberile panemine...Ja minu laps! Ma ei oska nõu ka anda, sest see on mu jaoks sama hea, kui hingama õpetamine. Mina kaotasin enda loovkirjutamise soolika ära või kasvas see kinni. Varem arvasin, et see raudselt topiti kinni kõigi nende reeglipäraste arutlevate kirjanditega keskkoolis ja esseedega Alma Materis. Loovusel ei olnud seal erilist kohta. Aga ega ma ei tea, igatahes praegu ma enam ilukirjandust kirjutada ei suuda. Kuidagi nii see läks. Kui varem lood voolasid minust välja, siis nüüd ei tule enam midagi ja mu meelest pole õige kirjutamine see, kui sa vahid valget paberit ekraani ja närid pastakat ?. 

Rubriigist "äärmiselt sügavad probleemid" ka. Sõbranna tegi minust suvel imelise pildi, ma tahaks selle FB-s profiilikaks panna, aga ei saa, sest inimesed ei mõistaks:

Kohe näha, et suvine pilt, eks. Kott on peas selle tõttu, et puhus räme tuul igast kandist ja uduvihma pritsis samuti. Praegu on oluliselt soojem ilm, muide, tagi ma selga panna ei saaks, palav. Juulis olid teised ajad. Igatahes, inimesed arvaks, et ma olen vanaks jäänd ja häbenen oma nägu. Keegi ei arvaks, et see on lihtsalt äge pilt. Ok, mõned üksikud ehk. Meenub jälle see WTF moment, kui ma läksin koolidiskole Chicago Bullsi jopes, sest no tuus ju, "ma niisama tulin siia korraks läbi käima, ma olen sellest üritusest üsna üle muidu" ja klassiõde ütles kaastundlikult "Marca, ära häbene oma keha!" Iuuu.

Ma olen umbes sama diip nagu see mu kunagine sõbrants, kes rääkis, et tahaks end tappa, aga ei saa, sest isegi kui ta kirjutaks pika kirja põhjendustega stiilis a la "ühiskond on mäda ja inimsugu saast", siis arvataks ikka, et ju jättis armsam maha või tekkisid võlad, niisama põhimõtte pärast ei tapaks end keegi. Mõnedel meist on siin ikkagi kõrgemad aated ka olemas!