Käi mu saabastes!

Mulle meeldib kõige rohkem naljakatest asjadest kirjutada. Viimasel ajal ei kipu neid aga eriti ette tulema. Järgnevate seikade üle võib muidugi proovida naerda, aga tegelikult need ei ole ju naljakad?!

Telefonivestlus "Ja siis ma lähen kaubanduskeskusse ja seal on need hindud ja neegrid! Need vastikud räpased inimesed, kellelgi ei ole neist maski ees! Vot siis tekib minus lihtsalt jõuetu viha! Oot, jah, jälle sõitis üks neeger aknast jalgrattaga mööda!" Kujutlen rääkijat valge koonusega mütsis aknast püssiga neegreid jahtimas. 

Mees selgitab, kuidas asjad on: "Oot, kes ta üldse on? Ah NAISfotograaf?! Eheheee - no siis on ju selge, unustas fotokasse filmi sisse panna või midagi! Kuigi ega tänapäeval vist ei pildistatagi enam filmi peale, ah?" Inimene tunneb asja, millest räägib.

Mu meelest on nii, et juudinalju võivad teha juudid ise, niggaks kutsumist aktsepteeritakse mustade endi keskel - kuidas aga bitchiga on? Tundub, et sellel on samuti 2 tähendust - kui seda kasutavad naised, siis enamasti räägitakse kellestki, kes ei pea vajalikuks oma negatiivset arvamust vaid omale hoida ja seisab enda eest. Meeste suust tähendab see pigem lihtsalt emast. No ja kui Skype'i vestluses peale mingis suvalises kontekstis loo "Smack my bitch up" mainimist hõigatakse, et "äkki ei peksaks Marcat läbi, teda läheb meil veel vaja!", siis krt, ma ei naera kaasa. Eriti kui on teada, et olukorras, kus mõni teine (mees) naerda ei taha, süüdistatakse teda kohe "päevades". Ja ma istun seal ja lihtsalt loen ning mõttes vannun, sest ma ei hakka selliste naljade fännile üldse midagi seletada püüdmagi, ta niikuinii aru ei saa. 

Kõige hullem on see, et ma ei saa neid eelpoolnimetatud inimesi lihtsalt ära blokkida või ignoreerida, mul on teatud olukordades vaja nendega suhelda. Viisakalt, neutraalselt, samal ajal, kui ma sisimas tahaks teise suu poolega oksendada. Raske on, naerma ei aja. 

Nii lõpebki see tegelikult koomiliselt, kui ma parajasti üritan avaliku peldiku seinale midagi eriti sügavamõttelist kirjutada (ma tean!), kukub pastakas näppude vahelt ja veereb kõrvalkabiini. Sel hetkel meenub, et pastaka sain ju enne viimaseid valimisi sotside käest, tea, kas julgebki kätt järele küünitada, mõni kuri ekreiit astub tanksaapaga käe peale äkki? Veenan end, et ekreiit ei jõua nii ruttu lugeda, krahman pastaka ja torman pellerist välja, käsi pesemata ja desomata. 

No ja siis läheb ainus inimene, keda arvan end mingilgi määral tundvat, poodi ja ostab kaks pakki teed. Maailmas on põhimõtteliselt kahte tüüpi teed, mida ma ei joo, ja neis kahes toodud pakis on need mõlemad esindatud. Mitte keegi ei mõista mind! Ei vaevugi mõistma, ei huvitugi! Ma olengi ainult üks bitch, keda mõnikord ehk veel vaja läheb! Maailm on hukas, ma tahan maha minna!