Eesti Laul 2021

Teeme siis ka selle patu ära, näe Kristallkuul (siin ja siin) ja Madli juba omi muljeid jagasid. Mina kuulasin klappidest ja videoid üldse ei vaadanud. Kuulasin suisa kaks korda, sest mul mõned arvamused ei läinud eelkõnelejatega üldse kokku ja siis ma, vana konformist, püüdsin end parandada :) Tegelikult olid sel aastal üllatavalt normaalsed lood võrreldes eelmise aastaga, mil ma üldse seda ülevaadet teha ei suutnud, sest mulle ei meeldinud mitte üks laul. 

Edasine on kopeeritud Wordist, sellepärast kujundus lonkab, uue Bloggeri rõõmud, aga ma tõesti ei viitsi kõike siia ümber trükkida. 

1.       Heleza – 6

Minu meelest oli see nunnult kodukootud. Ma ei saanud küll aru, miks see refrään prantsuskeelne olema pidi, aga muidu täitsa meeldis. Mingit läbilöögivõimalust sel muidugi ei ole, aga lihtsalt armas katsetus.

2.       Alabama Watchdog – Alabama Watchdog

Siin mind häiris meie kohalik aktsent. No et kohe saad aru, et see on eesti lugu. Muusika oli oluliselt parem kui vokaalne osa. Instrumentaal on äge, kaasahaarav, professionaalne. Jah, vokaal rikub selle muidu väga hea loo ära, kahju.

3.       Tanja – Best Night Ever

See lugu oleks jumala kõva, kui nad ei oleks orginaalitsemise jaoks sinna mingeid imelikke tükke vahele toppinud. See „paramparaaa“ – no misjaoks? Muidu refrään on väga kaasahaarav ja üldse jätab sellise professionaalse hiti mulje. Kuskilt viskas Lady Gaga paremate päevade (praegu tal neid enam pole väga) vaibi sisse.

4.       Nika Marula – Calm down

Jälle, refräänis nagu midagi on, aga see ei jõua kuhugi välja. Häält lauljal täitsa on, aga laul on selline igavake, itsitamine ja koori kaasamine lõpus tunduvad ka kuidagi punnitatud.

5.       Kadri Voorand – Energy

Selleks, et ballaad mulle meeldiks, peab sellel mingi tugev kandev meloodia olema, siin ei ole. Algab tugevalt, aga siis vaibub täitsa ära. Selline tunne, et „aa, ikka veel see laul käib või?“ tekib vahepeal.

6.       Kristin Kalnapenk – Find a way

Selline rahulik chillimise muusika pole üldiselt minu teetassike. Ma ei saa üldse aru, mis selles paeluvat võiks olla. Hiljuti kolleegiga vaidlesime selle üle, kui mina ütlesin tema lemmiku kohta, et see võib kuskil taustal tiksuda, mind ei sega, aga et „lemmik“ – kuidas? Ta teatas, et ega kui ei süvene, siis aru ei saa. Ju siis mu kärsitu temperament ei võimalda sellist muusikat nautida. 😊 Liftimuusika, noh.

7.       Egert Milder – Free again

Eh, siin tundus jälle, et enne oli tekst, mingi luuletus, millele hakati meloodiat taha sobitama. Väga hästi ei sobinud nagu kokku minu meelest.

8.       Suured tüdrukud – Heaven’s not that far tonight

Oeh, see laul hakkas niiii paljulubavalt! Esitajatel on fantastilised hääled, aga see tümps, mis sinna taha visatakse, muudab selle suvaliseks eurotümakaks. Selline aegunud stiil. Jala tatsuma muidugi paneb, aga need hääled vääriksid palju paremat! Kahju. Gloria Gaynor, ei, tegelt see on nii kõigi hitireeglite järgi tehtud lugu, ei saa mitte meeldida, aga ikkagi.

9.       Kea – Hypnotized

Ilmselt minu probleem, aga mu meelest laulab see neiu sellise maneeriga nagu „oeh, no olgu, teeme ära siis, saab rutem õhtale..“ Ei mingit kirge ega tundeid, hästi tuim. Ei tekita ka kuulajas mingeid erilisi emotsioone. Üritatud teha sarnast stiili nagu eelmine lugu, aga oluliselt nõrgem.

10.   Uku Haasma – Kaos

Ma ei pea ise üldse viisi, aga….kas ta vahepeal mööda ei laula? Sõnadest ei saa ka aru. Oot, see on nii imelik lugu, et ma kuulan kohe teise korra veel... Hmm, mulle vist täitsa meeldib see lugu. See on selline festivali teise päeva keskpäevane lugu, chill, aga meeldivalt.

11.   Karl Killing – Kiss me

Oeh, eriti romantilise teismeliste tütarlaste laul. Kõigi poistebändide klišeede vaimus. Iu.

Päriselt on sellised poisid olemas või? Minu kalestunud hing kujutab ette, kuidas ta pärast selle laulmist röhitseb, sülitab paari roppuse saatel maha ja nendib, et „tehtud, purgis, eitedele läheb peale nii mis kole!“

12.   Gram-Of-Fun – Lost In A Dance

Korralik lugu – hea hääl, meeldejääv meloodia, ei tundu kodukootud. Kuulates jalg tatsub ja pole piinlik.  Mida veel tahta?

13.   Ivo Linna, Robert Linna ja Supernova – Ma olen siin

Ei ole minu maitse, selline rahulik vanainimestemuusika. Üldse ei haaku, ma ei tea, miks.

14.   Jüri Pootsmann – Magus melanhoolia

Mulle ei meeldi, kui inimesed oma häält niimoodi väänutavad, justkui püüavad laulda võimalikult nii, et keegi ühestki sõnast aru ei saaks. Meloodiat ei ole üldse, hästi trendikas muidugi. Laul, mis mulle kohe üldse ei meeldi.

15.   Helen – Nii kõrgele

„Ma kõrvust pööratud“? Nõrk mu meelest, igav lugu, tüütu kordamine.

16.   Hans Nayna – One By One

Kuum kartul suus? Häiriv aktsent ja hääl ka nagu ei kanna üldse. Selline punnitamise maik juures.

17.   Rahel – Sunday Night

Juba kirjutasin kellegi kohta, kuidas itsitamine ja koori kaasamine ei tööta, siin sama. Kui laulu ikka ei ole, siis ei ole. Kõige vähem meeldejääv lugu üldse.

18.   Redel – Tartu

No see haarab vähemalt kohe kogu su tähelepanu. Trendikas biit ka ikkagi. It’s going viral! Mis ma oskan kosta, eks naljalembestele peab ka igal aastal oma lugu olema.

19.   Uku Suviste – The Lucky One

Teate. Mulle täiega meeldib see laul. Uskumatu. Kõige parem laul siiani. Kuidas ma seda oma lastele selgitan? Nad just ei ole erilised Uku fännid nimelt, Mikro mõtles kunagi välja suisa loo „Küll on raske olla ilus mees!“ Uku Suviste esituses…Ma naersin kõht kõveras, ja nüüd…

20.   Sissi – Time

Sissil on nii huvitav hääl, aga kohutav mainstream muusikamaitse, miks ta muidu selliseid keskpäraseid lugusid esitab. Jälle jääb mulje, et „noh, tulin, tegin ära“, ei mingit emotsiooni, kirge, isiklikku puudutust.

21.   Wiiralt – Tuuled

Mõtlesingi juba, et kus on selle aasta etnolugu. See vist peaks olema. Õnneks oluliselt etem kui tavaliselt. Täitsa mõnus lugu.

22.   Koit Toome – We Could Have Been Beautiful

See on ilus. Sam Smith’i parimate lugude stiilis. Uku ja Koidu vahel läheb rebimiseks. Ise ka ei usu, mida just ütlesin. Siin mainiks veel seda, et vastikult lühikesed on need võistluslood. Kuulasin järjest mitu korda Ukut ja Koitu. No ei oska valida!

23.   Andrei Zevakin & Pluuto – Wingman

Üldiselt selline keskpärane kodukootud mõminaräpp, kus kõigil tüüpidel on sama hääl ja samad tekstid. Fraas „Kuid nime veel ei tea“ viskab millegipärast Musta Q meelde. Mulle meeldib emoräpp rohkem kui selline lõbusate peopoiste värk. Vanaks jäänud, rsk.

24.   Tuuli Rand – Üks öö

Laul, millest on algusest peale aru saada, et siit küll midagi ei tule. Suvaline tümakas, mõttetud sõnad, „ooled saaa mu ekstaaas!“. No milleks? Lühem kui Koidu laul, aga tundub lõputu kordus. Lõpus teeseldud „kõik on nii fun!“ kiljumine ja tšikk vaatab ärevalt üle õla, et „no kas sai lõpuks purki vä, ma enam ei jaksa!“

 Kokkuvõttes siis - Uku või Koit. Uskumatu, ma ütlen! Päris mitu kuulatavat laulu oli ju veel, vist hea aasta seekord.