Viktor Pelevin. iPhuck 10

See on kõige pungim raamat üldse! Kõik need muud "poliitkorrektsusele sülitajad", "täpsed aja närvi opereerijad" ja "valusalt lajatajad" on kiisukesed selle kõrval. On see nüüd düstoopia või utoopia hoopis?

Ma olen vaimustunud, et lõpuks ometi on üks kirjanik pihta saanud, et seks toimub peas ja säästab meid tüütutest võõrastest kehadest. Meid ei kallata üle higi, kehavedelike ega elundite kirjeldustega, mingi mehaanilise jamaga, vaid viiakse maailma, kus füüsiline armastus on põlu all ja tegeldakse hoopis kõigi meie fantaasiate realiseerimisega* seal, kus need tekivad - prillid ette ja läks! (tehnoloogia kohta lugege ise, ma ei oska ega viitsi selgitada, see oli raamatu suur miinus minu jaoks, ma olen selline, kellele piisab, kui öeldakse, et nii on ja jutul lõpp.) 

"Kuid mina teha, kui te olete kümneaastane laps, kes on vangistatud neljakümneaastase kehasse? Te tahaksite astuda ligi oma eakaaslasele, olgu poisile või tüdrukule , et hoida kinni tema käest, mängida temaga, temaga kahekesi alasti hüpelda ja murul veerelda.../../Kõigest mõnikümmend aastat tagasi oli transageist people'i saatuseks keemiline kastreerimine." (lk 116) Ja see ei ole mingi "kui me laseme homodel abielluda, siis järgmiseks tahavad  zoofiilid sama!"-stiilis hambutu targutamine, vaid igasugu tabudest vaba laia joonega fantaasia, mida on vägagi lõbus ja nauditav lugeda. Seks on eelkõige lugu, mitte sooritus.

Kui mõelda praktilisele oskusele, millest ma oma elus kõige rohkem puudust tunnen, siis on selleks kindlasti kirjanduslik haridus. Kes oleks võinud arvata, et seda kellelgi elus päriselt vaja läheb? Sehkendaja kirjutab samast raamatust ja minagi (kindlasti oluliselt rohkem kui tema!) langen sinna lugejate kolmandasse kategooriasse, kes oma harimatuse tõttu nii paljut lihtsalt ei mõista. Ma olen päris tõsiselt mõelnud kirjandushariduse peale, aga kardan, et äkki see viib hoopis küllastumiseni - ega ma kohustuslikku kirjandust küll ei viitsinud lugeda. Pealegi, isegi kui ma midagi loen, ma ei mäleta pärast. Siinkohal annaks vene kirjanduse tundmine raamatu nautimisele palju kaasa. Mina nautisin seekord paraku peaasjalikult küünilisust ning mängulisust, miinuspunktid kohatise liigse detailidesse laskumise eest arvutiasjanduses. 

Huvitav on see, et minule raamat ropp ei tundunud, kohe üldse mitte. Pigem on rõhk huumoril, kui lugeja ninapidi intiimpiirkonda surumisel (a la Houellebecq). Ju siis ikka mõjub naer paremini kui nutt. Mulle tundub isegi, et "küüniline" on veidi vale sõna, aga ma ei tea ka, mis õige oleks, sest ega see ju mingi labane lugeja naerutamine iga hinna eest ka pole, õelusest on aga asi samuti kaugel. Sama naeruväärne, nagu elu ise - "Жить ой. Но да."

Lõppjäreldusega, et inimkond ja elu on naeruväärne kannatus ning iga loogiliselt mõtlev algoritm tõmbaks endal selle jama peale juhtme seinast, ei luba ju inimese hing ka päris rahule jääda. Me oleme programmeeritud elule "jaa!" ütlema, teisiti me ei saa. Samas on värskendav lugeda niivõrd pohhuistlikku ringikäimist meile kõigile pühaga**. 

*Kui ma nüüd korralikult mõtlema hakkan, siis ega seegi väga lootustandev ole - ka fantaasia on peas etem kui reaalsuses. Joonistamist ma ei salli, sest iialgi ei tule pilt selline nagu plaanin, kirjutamisega on vaid see boonus, et tavaliselt valmis asi suudab mind ennastki üllatada, kuigi ka see pole iial selline, nagu peas. Mul ei ole erilist usku ka virtaalreaalsusesse, see on ikkagi kraad kangem kui mõte peas, aga on see üldse vajalik? Eriti sellises peenes kunstis nagu seksuaalsus?

** "Ära ütle, et mulle pole miskit püha! On küll, see on üsa!" Cool D esimeselt kassetilt "O'Culo" (1995) mingi lugu, aga ma ei viitsi praegu kaevata, milline just. No, et oleks kah kirjanduslikke viiteid, haritusele vastavaid...