Kui ei ole mitte midagi öelda, aga muud ka teha ei oska

Jube igav on, ei jõua enam Candy Crush Sagat kah mängida. Pakun, et mingi paar kuud veel on siin umbes kaheks tunniks päevas tööd. Saaks kodus ka teha, aga me ronime kõik kenasti üheksaks kohale, heal juhul on päeva alguses 15 minutit midagi teha, seejärel ootame umbes lõunani, siis need kaks tundi ja peale lõunat lähen koju, mõned jäävad neljani "valvama". Probleem on selles, et tahaks kangesti muusikasse süveneda, aga ei saa kui tööd taustaks teha ei ole, saan ainult kõike vana üle kuulata. Põhimõtteliselt on mul tööd vaja selleks, et saaks muusikat kuulata. Tundub nii. Kodus istuda ka ei suuda, mina lähen kodukontoris hulluks, sest siis ma ei saagi üldse toast välja. Ma olen eeskujulik tulevane pensionär, ma võin tunde lihtsalt istuda, aknast välja vaadata ja mõtteid mõlgutada, igav üldse pole, aga tervisele mõjub, kui üldse nina õue ei pista. Aga kui miski mind välja ei aja, siis ma ei suuda sinna ka minna. Magamisest ja raamatute lugemisest jääb lõpuks kael kangeks. Jube raske on see mitte millegi tegemine. Tähelepanek endale tulevikuks: pensionärina hangi endale koer, siis pead temaga väljas käima. 

Puhkust on ka jubedalt üle, midagi sellega teha ei ole, sest niigi on kogu aeg puhkus. Ma saan aru, et mõned käivad kohtades, aga mul oleks kuidagi kummaline kuhugi SPA-sse minna, süütunne tuleks peale, et ei tohiks ju ometi. Loodusesse ma lumega ei kipu, sest noh, lumega ei leia ju geoaardeid üles ehk mul on sõltuvus, ma käin looduses ainult geopeitust mängimas...Puhkust ei tohi raisata mitte millegi tegemise peale, kui sa niikuinii kunagi mitte midagi ei tee! Vahepeal juba masendusin, et raudselt jääb nüüd maikuusse planeeritud Kreeka-reis ka ära. Kes teab, jääb või ei jää? Miks keegi ei ütle konkreetselt? 

"Minu meelest peaks uuel aastal keegi midagi ette võtma, et see koroona läbi saaks" pärit siit. Jagasin seda FB-s, kartsin, et kari inimesi blokib mu kohe selle peale ära, aga ei miskit, keegi ei reageerinudki. Palju õnne, juba teine postitus, millele keegi ei reageeri, keegi mind ei armasta, böööääähh! 

Siis veel üks avastus, mille tegin. Nimelt olen ma sunnitud nägema, kuidas üks inimene, eestlane, kirjutab ingliskeelset vestlust Skypes. Ma näen seal selliseid pärleid nagu "coverment" (government), "sitted" (sat) jne. Kui ma murdun ja käratan, et mismoodi?, saan vastuseks, et kiire on, ei jõua mõelda. Mul lõi lambikese põlema, et oot, sa mõtled, kui sa kirjutad või? "Jaah?" Mkm, mina panen nagu torust tuleb, ma ei mõtle sõnade õigekirja üle mitte kunagi (va üksikud väga harva kasutatavad võõrsõnad ehk ja siis ma ka pigem kontrollin). "Kas sa õppisid koolis ka õigekirja reeglitepõhiselt?" "Jaa, ma arvan küll." Uskumatu. Mina näiteks ei saanud aru, milleks need reeglid. Ma ei saanud reeglitest aru, need ajasid mul kõik keeruliseks. Ma ilmselt õppisin kirjutama selle sama silmamälu toel, millest Rentsi juures (kommentaariumis) juttu oli (kuigi, ma olen imestanud, et Rents räägib hästi palju keeleõppe puhul just nimelt reeglitest, mina olen keelte puhul alati ainult sõnavara õppinud - ilmselt selle pärast ma polegi eriline filoloog ega polüglott). Eile oli veel keegi FB-s Brüssel ka tugeva P-ga kirjutanud - no kuidas nii saab, kas see ei karju näkku siis? Äkki siis ei ole üldse mingit silmamälu? No et ei tule tuttav ette, "hei, ma ei ole elu sees näinud sellist sõna, see kirjutatakse kuidagi teisiti!" Mul tekib kirjavigade puhul just see tunne, et "miskit on siin mäda!", ilmselt ma selle tõttu avastangi vigu väga hästi. No ma tööl, kui tööd on, kontrollin näiteks inimeste nimede õigekirja ja kuskilt tuleb see impulss, et see nimi võiks olla valesti trükitud, kuigi nimesid on üsna igasuguseid ja mõned eiravadki lastele nimesid pannes kõiki reegleid. Aga see eeldab eelnevat kokkupuudet kasutusel oleva keeleruumiga. No näiteks mitte-euroopa ja mitte-slaavi nimedega on palju raskem, need tunduvad peaaegu kõik valesti, või õigemini ma ei saa usaldada enda sisetunnet, et see on nüüd loogiline nimi ja see teine ei ole. Eks nendega ole ju see häda ka, et nimed, mis originaalis ei ole ladina tähestikus kirja pandud, on sellesse teisendamisel muutunud. Seetõttu võib inimene olla Mohammad, Mohamad, Muhamed, Mohammed, Mohmed, Mehmet ja mitukümmend varianti veel. Ma isegi ei tea, kuivõrd neid erinevusi üldse vigadeks nimetada saab. Inimesi on ka ses suhtes erinevaid, mõni tekitab skandaali juba sellest, kui Mari-Ann on kirjutatud ilma sidekriipsuta lahku või Renee ilma rõhumärgita. Ma olen lapsest saati arvanud, et see Paabeli segadus ei olnud Jumalal mitte kõige paremini läbi mõeldud! :)

Keelest veel, Genkal tuli uus album välja ja no on ikka vaks vahet, kas räpib inimene, kellel on silmaringi, midagi öelda ja oskus sõnu seada (ja normaalne diktsioon) või kui keegi niisama eitedest ja joogist mõmiseb. Räpp ei peaks olema lollide muusika. Lollid tehku instrumentaalmuusikat.