Kui ma Ameerikas elaks, siis vist pandaks minu eest. Ma üldse ei viitsi sellest teemast rääkida, sest tundub, et enamik on täiesti must-valgel seisukohal ja terendab oht peksa saada, aga mul on niigi halb tuju, tahakski kakelda, sest ma jäin ju neist Dr Martensitest ilma, millest ma siin suure häälega hõiskasin. Kõik müüakse hõlma alt oma tuttavatele, niikuinii!
Ehk siis eilse päeva suur uudis (kitsas sootsiumis siis pigem, onju) - mees, kellele Evan Rachel Wood 2018. aastal vihjas kui oma ahistajale, on nüüd selgesõnaliselt välja öeldud. Marilyn Manson. Nagu enne ei oleks olnud võimalik seda 90% tõenäosusega öelda, kui veidikenegi faktidele otsa vaadata.
"Kohe näha, et normaalne see mees ei ole ju!" (sellega ma olen tegelikult ju täiesti nõus, pole võimalik vastu vaielda), "Vastik, ma pole teda kunagi sallinud!" (aga mida see siia puutub?). Ma sain oma põhiinfo jälle Courtney Love'i grupist, kust see lõim praeguseks ära on kustutet, ilmselt läks liiga veriseks. Seal oli põhiline "hämming" osadel sellest, et Courtney oli alles mõni aeg tagasi postitanud MM-i sünnaks selle:
(juhuks kui see Insta post maha läheb, siis Courtney kirjeldab seal olukorda, kuidas MM ta ahistavast suhtest päästis ning tänab teda selle eest.)
Osa rahvast oli üllatunud, et kuda siis nõnna saama?! Ma ei saa aru, mida on siin aru saada? Inimesed on nii kinni oma muinasjutu stereotüüpides, kus paha on kole ja loll, igas olukorras õel ning sadistlik ning hea siis vastupidi plekkideta ingel. Mitte keegi ei ole seesugune! Inimene, kes kodus naist peksab, võib vabalt olla hea sõber, tore kolleeg, armastav isa. Tal, noh, käivad lihtsalt vahel need hood peal. Mu meelest on enamik meist vastuolulised tegelased. Me teeme nii head kui ka halba. Ja me pärast ratsionaliseerime oma halba, samamoodi nagu hindame ümber oma suhteid. Ma oleksin olnud rahul, kui MM oleks end süüdi tunnistanud ja vabandanud, seda ta ei teinud, ütles vaid, et need suhted olid mõlemapoolsel nõusolekul. Mulle tundub, et on raske seda teise inimese eest väita. Kui tuleb välja, et teine nii ei tundnud, siis võiks vabandada.
Vabandamisest jälle paraku ei pruugi aidata. Mu meelest Kevin Spacey seda ka tegi, aga mina seostan "MeToo" liikumise algust just temaga, kuigi paradoksaalselt ei ahistanud tema ju ühtegi naist. (Ta üritas kunagi noorena ja purjuspäisena üht noormeest voodisse vedada ega mäletanud seda mitukümmend aastat hiljem, aga vabandas ikkagi. Mu meelest loogiline). Kevin Spaceyga sai mu meelest alguse ka Cancel-kultuur, mis tähendab siis ebaeetiliselt käitunud tegelaste ignoreerimist kuni selleni välja, et nende varasemad teosed lähevad põlu alla või lõigatakse nad sealt välja. Hetkel käib sarnane jant J.K. Rowlingu ümber. See on asi, millest ma aru ei saa. Ma mõistan, et ehk ei maksaks neile olukorra selginemiseni anda mingit riiklikult olulist ülesannet (Ojasoo juhtum) või Nobeli-Grammy vms nominatsiooni, aga varasema loomingu kallale minek on mu meelest ikka liig. Inimene ja tema looming on ikkagi kaks ise asja või ei? Ma saan aru, kui keegi isiklikult ei taha enam selle inimese loomingut tarbida, aga üleüldine käsk nõnda talitada on mu meelest lollus. Või olen ma lihtsalt mugav? Hea kott on see MM-i pildiga...
Mõtlesin su jagatud kokkuvõtte peale, et see Courtney Love'i kirjeldatud aitamine ja teiste kirjeldatud vägivald sobivad isegi ühte mustrisse, nii et mina ei saa aru, miks inimesed ei usu. Tundub just selline mudel, kus inimene on vägivaldne kontrollival moel (vastandina nt vägivaldsele joodikule, kes kaotab kontrolli iseendagi üle). Ja kaitsjaroll sobib kontrollija rolliga.
VastaKustutaMa eile fb-s nägin, et Rents oli sellel teemal postitust kommentaarinud ja siis nägin teisi kommentaare ka, nende alla olnud laikide arve ja siiamaani on jube seepärast.
KustutaTäpselt nagu notsu mõne päeva eest ütles: et inimestel pole mõistust, saab veel aru ja andeks, aga neil pole ju südant!
krt, see ei pidanud olema vastus notsule rohkem kui "näe, ma jagan samu mõtteid!"
KustutaMa avastasin, et mul tuli vist pigem enne leppimine sellega, et südant ei ole, kui sellega, et aru ka mitte.
Kustutamul on nüüd suur uudishimu, mis kommentaarid ja kas seda lõime on võimalik ka kuidagi mingi otsisõnaga üles leida, olemata Rentsi FB-sõber.
Kustutahttps://www.facebook.com/delfi.ee/posts/10158805519674318
KustutaKuna ma rohkem keeldun vaatamast, mis seal toimub ja peaks nagunii medali saama selle eest, et õiget artiklit otsides skrollisin nii palju delfit läbi, et see annab valuna tunda, siis ma täpselt ei tea, kas asjalood on muutunud või lausa paranenud - aga ausalt, ma ei usu, et on.
tänks ja palun vabandust, et ma ajasin sind nüüd saasta skrollima.
KustutaNende sealsete kommentaaride puhul on kõige kummalisem see, et ma saaks aru, kui "ei usu" ütlevad inimesed, kes on hardcore Mansonifännid, aga need seal on suvalised kohalikud Marid ja Jürid, kes ei tea tõenäoliselt kummastki osapoolest ööd ega mütsi. Nemad lihtsalt teavad, et "eided valetavad alati, et pappi välja pressida." See on isegi tugevam teadmine kui see, et "Manson on pervert (ja vist üldse naine)."
KustutaMind üllatab veel see, et mitte ainult mehed, vaid ka naised arvavad nii teistest naistest. Kui isegi naised kokku ei suuda hoida, siis ma ei tea... ah, maailm on õel paik, ei midagi uut siin päikse all.
KustutaMa lugesin kõikide nende naiste lugusid, keda Manson väidetavalt ahistas ning need on kõik äravahetamiseni sarnased. Inimesena, kes on olnud vägivaldses suhtes tean, kui ebameeldiv on sellest naisena rääkida. Inimesed ei usu või hakkavad kaasa tundma, keegi tegelikult ei mõista kes pole ise agressiivse mehega koos elanud. Ma isegi heameelega seda teemat ei puudutaks eriti, tundub et oli nii kauges minevikus. Kui mul sellist kogemust poleks, siis oleks võibolla hoopis teine arvamus, aga see selleks.
VastaKustutaÜhesõnaga mind ajasid need lood iiveldavama. Mul hakkas vastik, valus seda kõike lugedes. Kui need on tõesed, siis tuleks Manson vangi panna. Hea muusik või mitte.
Vastuseks pealkirjas esitatud retoorilisele küsimusele, siis mina paneks küll MM pildiga koti põlema või viskaks ära. Teisalt saan aru, et kui oled kedagi aastaid fännanud, siis on raske korraga näha teda jõhkardina.
KustutaMul on endiselt veider vaadata Kevin Spacey filme, sest ma endiselt arvan, et ta on hea näitleja. Lihtsalt see teadmine rikub minu jaoks filmi, kus ta mängib. Raske on eraldada rolli ja seda tõsiasja, et ta teisi mehi ahistas. Sarnane oleks Mansoniga, ainult et ahistatavad naised.
Samas kõik inimesed niimoodi ei mõtle ja see on täiesti okei. Mulle tundub, et me elame natuke teistsugusel ajal. Mitte, et inimesed oleks nüüd kuidagi empaatilisemad, aga sotsiaalsed normid on muutunud. Sajand tagasi oleksid paljud praegu toimuvad asjad (naistevastane vägivald) normaalsemad.
Ma arvan samuti, et kui keegi on kuritöö toime pannud, tuleks teda karistada olenemata sellest, kes ta on. Teisalt, minu jaoks on inimene ja tema looming ikkagi kuidagi lahus, minu jaoks ei riku teadmine, et keegi on elus kurja teinud, tehtud loomingut ära. Ilmselt see on lihtsalt inimeseti erinev. Mulle tundub uskumatu see, kui keegi väidab, et oli aastaid fänn ja lõpetas nüüd päevapealt kuulamise ära, viskas plaadid ahju jne.
KustutaIseasi on see, kas ma peaksin rahaliselt toetama nt Peeter Helmet tema raamatute ostmise kaudu. Samas lohutan end sellega, et raamatukogu- ja Spotify tasudest mingit erilist kopikat niikuinii ei kogune.
Eks see "kui palju siis Jupiterile ikkagi lubatud on?" teema on sama vana kui inimkond.
VastaKustutaMulle on ükskõik kelle kilekoti või t-särgiga käimine üleüldse täiesti vastuvõetamatu. Samas on kade ka. Vaatan kilekoti omanikku ja mõtlen - ta on kellegi fänn! Lahe! Kui kurb, et mina ei ole iial seda tunnet tundnud!! Ja ta on nii julge, et näitab selle avalikult välja! Wow!!!!!!!!
Kui korrad ja mood muutub, siis muutuvad ka sümbolid. Nüüd pead kodus kandma roosasid suurte silmadega jänese susse.:)
VastaKustutaSee osa tulevikust on veel tulekul mida õudust need naised teevad ja nad ise ka ei usu keda nad kasvatavad.
Roosade suurte silmadega jänestega meenub esimesena selle video lõpp ikkagi https://www.youtube.com/watch?v=ivenq27wAF4
KustutaMM on provokatsiooni ja protesti kunstnik.
KustutaNagu ma juba Facebookis ütlesin, minu meelest on miskipärast rokkarieluga kaasnev normaalne nähtus alaealiste tüdrukutega semmimine. Wood oli vähemalt 18 täis, kui see suhe avalikuks tuli, aga no selge see, et 36 ja vaevu täisealine ei ole samal positsioonil (lisame siia selle, et üks on rikas ja tuntud, teine tol hetkel veel polnud). Olen siingi maininud, et minu jaoks oli ikka üsna tülgastav teismelisena käia ühe PÕHIKOOLI juures toimunud Vennaskonna kontserdil, kus Truba 15aastastele oma numbrit jagas. Need muusikud ei ole ju lollid, ei Eestis ega välismaal, nad otsivadki teadlikult verinoori gruupisid, kes kõigeks valmis. Ja saab hiljem öelda, et "ta ju nõustus sellega". R. Kelly ka ütles, et tüdrukul polnud selle vastu midagi, et talle peale kusti - ilmselt eriti ei olnudki või võimalus iidoliga hängida oli olulisem kui häbi.
VastaKustutaJa see nõusoleku teema. Kui mina olin 15, oli mul täisealine bf + pool aastat hiljem veel üks täisealine boyfriendikandidaat. Kõik mõlema poole nõusolekul jne. Tagantjärele mõtlen ma, et ise olin idioot, aga need tüübid, kes olid ise 20, aga leidsid, et tahaks 15aastast, olid kahtlemata siiski pervod ja veits rõve on kogu see kontseptsioon. Nii et see, et tol ajal Wood minema ei läinud, kui ärkas selle peale, et MM teda vägistas (või kuidas seda teisiti nimetada, kui üks osapool on passed out?), võib vabalt tõsi olla - ja võibki olla sada protsenti tõsi, et ta pidaski seda tollal normaalseks ja nõustus sellega, sest armastas ju nii väga ja blabla. Mis ei muuda seda, et ta võib praegu siiski olla seisukohal, et see pole päris normaalne ja et tegelikult peaks sellisteks asjadeks ENNE nõusolekut küsima.
Aga täiskasvanud inimeste korral tekitab see ikkagi üsna olulise küsimuse nõusoleku ja vastutuse kohta - kui sa tol hetkel asjaga nõus oled, siis kas sa saad hiljem öelda, et tegelikult oli tegu tülgastav. Üldiselt oleme me ühiskonnana otsustanud, et saab küll, vähemalt asjade puhul, mida me hukka mõistame (näiteks vägistamine, perevägivald jne). Nende näidete puhul kuni selleni välja, et prokurör võib esitada süüdistuse ka siis, kui ohver seda esitada ei taha, ja siis kõige omapärasemate inimeste puhul peabki ohver kohtus näiteks selgitama, et ta on masohhist ja naudib peksmist.
Kui ma veel noor olin, kirjutasid kõik ajalehed Armin Meiwesist (kel huvi on, loeb wikist) - sakslasest, kes sõi inimliha ohvri nõusolekul. Tappis selle tüübi ära ka, taas tema täielikul nõusolekul. Kusjuures enne seda otsis netist vabatahtlikke ja neid, kes alguses ütlesid jah, aga siis keeldusid, ei üritanud ta kuidagi ümber veenda. Saksa kohus leidis, et inimest ei tohi siiski tappa ka siis, kui ta selleks ise nõusoleku annab, ja ta sai alguses 8aastase karistuse, mis hiljem muudeti eluaegseks (humoorikas on see, et ta hakkas vanglas taimetoitlaseks). Ehk siis consent on selline huvitav asi, ühiskonnal on õigus otsustada, mida mõistetakse hukka ka siis, kui mõlemad osapooled sellega nõus on. Ja loomulikult ka, mida ei mõisteta, näiteks mitmes riigis ongi nii, et naisepeksu ei mõisteta hukka ka siis, kui naine ise sellega nõus ei ole, sest no sa ei lähe ju naiselt ega koeralt nõusolekut küsima, mõlemat on vaja vahepeal natuke distsiplineerida.
Väga hea kommentaar, aitäh! Vanusevahega suhetesse on ebavõrdsus enamasti sisse kirjutatud ja nagu ma kirjutasin ka, siis ratsionaliseerivad ja hindavad asju ümber mõlemad pooled. Ise mõtlen samuti oma noorema ea suhete peale - kui palju oli isiklikku soovi ja kui palju lihtsalt põnevust või (kujuteldava) sotsiaalse surve mõju? Samas arvan, et ega enamik vanemaid poisse (18-21 ei ole ju tagantjärele mõeldes eriti täiskasvanud veel) ka ei arvanud, et nad surve avaldamisega midagi valet teevad ja kui tundsidki, siis vabandasid end sellega, et ega otsest ei-d neile ju ei öeldud.
KustutaMul oli väga selgelt see keiss, et mina olin juba vanuses, kus tahtsin tähelepanu ja poistega semmida, aga endavanused olid sellised, et kui ma neile meeldisin, siis piirdusid häbelike pilkude ja punastavate komplimentidega. 20aastased olid julgemad, mis oli ometi nii äge ja nii punk ja nii otsekohene! Aga selle jaoks pole ometi ilmtingimata 20aastast vaja, oleks võinud ehk mõne 17aastasega piirduda. :D Esimene selline päriselt meeldiv ja tore (kuigi ka kahtlemata veits toxic) ja võrdne suhe oligi esimese abikaasaga, kes oli minust vähem kui ühe aasta vanem ning seal oli väga selgelt tunda, et suhtlus tegelikult oli rohkem samal lainel ja mõistsime teineteist paremini, mitte polnud tegu emotsionaalselt veits kängu jäänud lapsmehega (nagu need 20aastaselt 15aastastega semmivad üldiselt siiski on).
KustutaJa teine asi, mis on paratamatult kõigi nende teemadega seotud, on ... ajukahjustus. Kui me vaatame neid pikalt rokkarielu elanud inimesi nagu Ozzy ja MM ja Johnny Depp, on üsna selge, et alkohol ja narkootikumid on jätnud oma jälje, ja me ei räägi enam normaalsetest inimestest. Osbourne'i naine pole nagu eriti kurtnud, Ozzy ise oli see, kes ütles, et väga häbi oli hiljem pärast seda, kui ta oma naist laksu all olles ära üritas tappa. Ühel hetkel need inimesed lihtsalt ei tea enam väga hästi, mida nad teevad - ja see ei tähenda, et neist kõigist ilmtingimata vägivallatsejad saavad, aga seal on kahtlemata kehvem emotsioonikontroll, vajadus uute elamuste järele, sest kõik on juba nagu olnud, jne jne.
VastaKustutaJah, seda nimetatakse haloefektiks. Ja seeon ka põhjus, miks psühhopaatide tegusid ei usuta (nii sarmikas, veetlev, rahulik, usaldusväärne inimene, kuidas!) ja silmnähtavaid veidrikke umbusaldatakse vaatamata sellele, et nad pole midagi otseselt halba kellelgi teinud, lihtsalt noh... räägivad tänaval iseendaga või teevad kummalisi sundliigutusi või on koleda või ebahariliku välimusega.
VastaKustutaSee on lihtsalt üks inimaju viise natuke energiat kokku hoida ja kiirotsuseid automatiseerida.
http://www.eki.ee/dict/haridus/index.cgi?Q=haloefekt
Mansoni puhul läheb asi isegi haloefektist kaugemale või õigemini haloefekti tekitab tema muusika ja kuulsus, mitte välimus. Eriliselt atraktiivne ta ju pole, pigem maailmakuulus muusik ja palju fänne. Selles mõttes on tõesti raske arvata halvasti inimesest, kes aastaid meeldinud on.
KustutaMina ei kujuta jälle ette Mansoni-fänni, kes päriselt arvaks, et Manson mingi eriliselt meeldiv inimhing oleks olnud. Juba ta biograafiad on sellele viidanud, lisaks liigub igasugu toredaid videoid, kus naisfännid Mansonil endaga igasugu jõledaid asju paluvad teha.
KustutaPigem on haloefekt tema puhul selles, et suvaline kõrvaltvaataja otsustab juba välise põhjal, et "raudselt pervert".