Olin puhkuselainel ja soov oli lugeda midagi kerget ning vähemasendavat. Selliste raamatutega on tavaliselt jälle see häda, et need on liiga roosamannad - valida on kas lõbusate (ja sageli pastakast väljaimetud ning sellelõhnaliste) seiklusjuttude või siis haigutamaajavate romantiliste muinasjutukeste vahel. Raamat sellest, kuidas armastus meie elu muudab*? Kohe tekib kujutluspilt paarikesest, kes peale terve raamatu kestnud valestimõistmisi lõpuks käsikäes loojangu poole kappavad. Daniela Krieni "Armastus hädaolukorras" seda ei ole, autor hakkab meile jutustama lugusid sellest, mis saab edasi ning see on hoopis huvitavam kui tavapärane "ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni", sest enda ümber ringi vaadates on ju selge, et enamasti nõnda ei lähe.
Ma ei tahaks öelda, et see on nö "intelligentne naistekas", sest kuigi peategelased on raamatus kõik naised, siis suhetes on siiski kaks osapoolt. Ma ei teagi, miks suhteraamatuid sageli naistekateks liigitatakse - suhted on olemas ju mõlemal sool? Võib-olla ongi asi neis "õnnetu neiu otsib unelmate printsi ja lõpuks leiab ta"-tüüpi romantilistes üllitistes, mehed neid ilmselt lugeda ei soovi ja olgem ausad, ega suur osa naisigi seda ei tee. "Armastus hädaolukorras" räägib pigem inimeseks olemisest, aga väga suur osa sellest on suhted teiste inimestega, inimene on ju karjaloom. Mulle meeldib, kuidas autor on julgenud oma tegelaste galerii päris pikaks ajada, sest läbi selle saab ta näidata erinevaid eluvalikuid, mida ühe-kahe tegelasega teha ei saaks. Tegelaste elu oli huvitav jälgida, neist keegi ei olnud antipaatne ega väheusutav, samas ei toimunud ka mingeid erilisi vapustavaid sündmusi, kõike kirjeldati rahulikus tempos.
Ma kardan, et ilmselt ei jää see raamat mulle pikaks ajaks meelde, kuid samas oli selle raamatuga koos veedetud aeg meeldiv ja kvaliteetne. Selline rahulik saksa seebikas, mitte mingi glamuurist kiiskav "Santa Barbara" ega ka labaselt kriiskav "Lihtsalt Maria".
Mõned silmahakanud mõtted raamatust ka:
"Nende puudulik teadlikkus õige elu osas ajas talle hirmu nahka." (lk 17) Meeldivalt sõnastatud diagnoos teatud inimestele, kulub ilmselt kõigile ära :)
"Kõik, mida ta vajas, oli tema pea."/.../kaitses reaalsuse sissetungi eest, mis ei saanud kunagi olla nii intensiivne kui tema fantaasia sfäär." (lk 105) Oojaa! Ma olen hakanud mõtlema, et see on suur privileeg.
"Armastus ei ole kahe sõltumatu indiviidi kooselu, kes võivad iga kell oma iseseisvuse juurde tagasi pöörduda." (lk 119) Karm tõde.
"/.../ei ole kunagi usaldanud veendumustega inimesi. Nad peavad kõnesid ja esitavad harva küsimusi." (179). Mõtlemapanev, kuigi üldiselt peetakse veendumusi positiivseks asjaks.
"Kõik täiskasvanud teevad vastavalt oma kahjustuse määrale selles maailmas rohkem või vähem kurja." (lk 224) Paraku.
Paar kummalist asja jäi lugemisel ka silma - mismoodi need linnud küll piketeerisid? "Tihemini" paneb mu ka õlgu võdistama ja mis asi on "märgkasutusega raseerija"? Kas poleks mõistlikum öelda lihtsalt žilett?
Aitäh Varrakule raamatu eest!
*Elisabet Reinsalu väga hästi valitud raamatututvustusest esikaanel.
Lindudel oli arvatavasti tegemist pikeerimisega. Aga mis raseerijasse puutub, siis täna või eile tuli mulle postkasti just mingi reklaam raseerimismasinast (pmst pardlist, aga kui seda kasutatakse kuskil, kus pole parda, on nagu imelik "pardel" öelda), mida tohtivat ka märja ihu peal kasutada. Nii et ei pruugi tingimata lihtsalt žilett olla.
VastaKustutaPikeerimist oli seal ikka mõeldud jah. Selle raseerija juures oli tegelikult taustaks see, et taheti näidata, kuidas mees ajas habet nö vanamoodsalt - tal olid vahupintsel, see alus, millel vahtu segada ja siis "märgkasutusega raseerija". Sel puhul ei saanud kindlasti tegu olla mingit sorti pardliga.
Kustutajube huvitav. Õige vanakooli vahend oleks üldse habemenuga.
Kustuta