Hetkel populaarne teema, aga mul ei ole vaja seda nooremat mina üldse ette kujutada, mul on see 30 aastat noorem mina kodus olemas. Huvitav, et Miniga ei ole mul sellist ehmatavat äratundmist kordagi nii teravalt ette tulnud, muidugi on meil sarnaseid jooni, aga ta on siiski täiesti erinev inimene oma temperamendi, huvide ja käitumisega. Mikro on nagu minevikku näitav peegel. Sealt minevikust ilmub kummalisi asju - näiteks pidasin ma oma trotslikkuse põhjustajaks vanemate ülikaitsvat käitumist, kuigi mulle meenub ka päris palju juhtumeid, kus ma kusagil käisin, ilma et mind takistatud oleks. Mikro puhul on nii, et luba teda kümme korda ja keela ühe - ta teatab vihaselt, kuidas teda "ei lubata mitte iialgi mitte kuhugi". Kui nüüd võrrelda seda minu enda mälestustega, siis ilmselt ma ise samuti dramatiseerisin neid keelamisi üle ja kardetavasti oli trotslikkus olemas ilma igasuguse kontrollitagi.
Õpetaja kirjutas eile taaskord e-kooli, kuidas tal on kurb näha, kuidas inimene valib alati lihtsaima tee asjade tegemiseks ega püüagi pingutada ning seeläbi keeldub arenemast. Oh jah. Mul oli mingil ajal koolis päevikusse isegi motona kirjutatud: "Tee alati nii vähe kui võimalik, aga nii palju, kui vajalik". Ma olen sellest sada korda kirjutanud, kuidas ma absoluutselt ei pingutanud ning tundsin headmeelt minnes koolist läbi nagu nuga pehmest võist, seda kõike seanahavedamise ja pettuste teel. "Ma olen andekas, ma võin!" Tagantjärele olen mõelnud küll, et kui keegi oleks mind natukenegi sundinud ennast kokku võtma, äkki ma siis oleks...? Oleks mida? "Saanud edukaks"? Ma olen rahul oma mugava eluga, sisimas soovin lapsele sama, kas siis on õige talle selgitada, kuidas ikka pingutama peab? Pean ma silmakirjalik olema?
Muidugi ma räägin, aga on sellest kasu? Kas need "kirjad nooremale minale" peaksid miskit muutma? Kui ma kuulaks, ma ei oleks ju enam tulevikus seesama mina ja praegu ma isegi ei tea, kuhu rajale ma selle lapse niimoodi suunan. Ega ta ei kuula ju ka niikuinii. Ta teeb ühe katse, kui see ei õnnestu, siis tuju on läinud ja minge te ka kõik! Õpetaja pidada norima, et miks tal kogu aeg mossis nägu ees on. Mida see annab ühele niigi trotslikule lapsele? Kuidas õpetaja aru ei saa, et seesugusest ässitamisest tõuseb 0 tulu? Ma mäletan oma ema triaade sellest, kuidas "kõik teised lapsed on rõõmsameelsed ja lõbusad, ainult sina käid ringi jalgu trampides ja vihase näoga". Kas see pani mu naeratama või? Sündisin maailmaga vaenujalale lihtsalt. Nagu Mikro ise ütles "Ma lähen ju kooli rõõmsa tujuga, aga seal need teised lihtsalt rikuvad mu tuju ära!" Nii ongi ju, need teised. Ainus, mis ma oskan öelda on see, et ajaga läheb kergemaks. Kui sa leiad sellised teised, kes su tuju pidevalt ära ei riku. Saan ma garanteerida, et Mikro leiab? Veel vähem saan ma garanteerida, et ennast vägisi muuta saab ja see teeb elu paremaks. Mina küll ei saanud.
Ükspäev vaatasin, kuidas Mikrol oli vastasseis oma sõbrannaga. Sõbranna tahtis puhtalt kiusamise soovist mutukat maha tappa, Mikro ei lubanud. Ma olin nii uhke ta üle, argumenteeris nagu normaalne empaatiline inimene: "Mis tunne sul oleks, kui keegi suur su ootamatult laiaks litsuks?" Teine ajas vastu, et sina ei tule mulle ütlema, mida mina teen või ei. Tahtnuksin öelda, et see kehtib ainult juhul kui selle õigusega ei rikuta teiste, antud juhul mutuka, õigust elule. Noh, üldse on keeruline mitte sekkuda sellistesse võitlustesse, aga ma püüan, sest see on vist õige ja pealegi ma olen neid hoiatanud ka, et kui minu appi kutsute, siis pärast kõik nutavad. Minu omadega ei norita! Aga ma annan aru, et need teised on ka kellegi omad, ma ei peaks neid paika panema, nad on ka alles tited. Ja minu omad saavad hakkama. Mingi hetk kuulsin, kuidas Mikro sõbranna ütles: "Ma ei ole hälvik!" Pärast kui Mikroga seda juhtumit arutasime, mainisin, et kedagi hälvikuks kutsuda ei ole siiski kena, mille peale ta vastas: "Ma ei kutsunud teda hälvikuks, ma küsisin, kas ta on seda!" Siin ei ole mul ju enam mitte midagi teha? :)
Sellise minevikku näitava peegli olemasolu on aga mulle näidanud, kui raske võis mu enda vanematel olla. Hirmuga mõtlen, mis veel tulemas on. Mind aeti ju politseiga taga, kui ma kodunt minema jooksin...(Õnneks ei saa kuskilt Postimehe arhiivist leida pilti pisikesest ja paksult meigitud Marcast, toonane politseiülem oli meil peretuttav ja otsiti seetõttu diskreetselt ja eraviisiliselt...) Aga sellest kõigest hoolimata olen ma praegu enda eluga rahul, kes võib öelda, mis oleks saanud minust siis, kui ma kõiki endale suunatud õpetussõnu ja nõuandeid kuulda oleks võtnud? Ok, enesega rahulolu vist väga ei sõltu objektiivsetest teguritest. Ma eelistan mitte mõelda "mis oleks kui", see on kindlasti üks õnne valemi komponente.
Hetk tagasi Facebookis.
VastaKustuta"Ütle 3 sõna oma 18 aastasele minale."
"Buy bitcoin early."
Sellest ei piisa, meil oli, aga mees müüs liiga vara maha ja ostis fotoaparaadi, mida ta ei kasuta. Praegu saaks selle eest...ei taha mõeldagi :)
KustutaMul on oma lapse kasvatamisega sarnased dilemmad: tahaks hirmsasti vahel öelda, et ta ei pea olema sõber nendega, kellega ei taha olla, ta ei pea mängima kõigiga, ta võib nõmedikele koha kätte näidata ja ennast kaista, aga ... Ma olen muidugi neid kõiki asju öelnud ka, aga mu pärdik on veel nii väike, et ta ei oska diskreetselt seda kõike teha, vaid ütleb otse: "Mu ema ütles, et ma ei pea sinuga mängima!" Mõni aeg tagasi sai ta lasteaiast märkuse (st mina sain), et ta oli teiste laste vahelisse konflikti läinud ja seda lahendada püüdnud (keegi oli kedagi löönud vms ja tema tahtis nõrgemat kaitsta). Õpetaja arvates ei peaks ta sekkuma, aga minu arvates peaks ikka ebaõiglust märkama. Oeh. Ja tema puhul kommenteeritakse ka kogu aeg, miks ta nii morn ja tõsine on. For f*cks sake, miks arvatakse, et lapsed peavad kogu aeg naerma ja naeratama? Igatahes – ma jäin nüüd lubamatult kauaks oma lapsest pajatama, aga ma näen samuti temas neid jooni, mis minul lapsena olid.
VastaKustutaMhmh, ma olen ka omad vitsad saanud sellega "aga minu ema ütles, et!" Ma olen nüüd targem ja toonitan üle "vaata, et sa ei ütle, et mina ütlesin!" nagu hea lapsevanem kunagi :)
KustutaSee "ole (vägisi) rõõmus" mõttemaailm meenutab veidi "positive vibes only" sloganit - ei taheta olla koos kellegi morniga, sest see võtab neil endil tuju maha. Mitte, et peaks toetuseks seltisma meelega mornitsejatega, aga neile tujude pealesundmise võiks küll ära jätta... Kui see oli kuidagi loogiline nüüd.
KustutaHuvitav kas vanasti, kui oli mingi 7-12 last tavaline, siis emad ei põdenud, sest sul oli vabadus iga lapsega proovida midagi teha teistmoodi ja katsetada, et kui ma Jaani kogu aeg õpetan, siis näen, mis välja tuleb. Samas Miku jätan rahule ja pärast on hea võrrelda? :) :)
VastaKustutaPeale igasuguste eduraamatute läbilugemist ja enda kogemust arvestades ma usun, et väike sund ja mängureeglid on tegelikult ok. Et kodust võiks saada väärtused, harjumused, eetika. Nagunii ei kuula, aga ehk midagi jääb ikka kõrvataha. Samas, mu suurim šokk oligi ilmselt arusaamine, et mu laps ei ole absoluutselt mina (minu sugune). Ja kasvata siis neid :)
Edu valem on ilmselt see, et maailm on nii mitmekesine ja ongi erinevaid inimesi vaja. Inglise internaatkooli kasvandikke ja Taani hipikommuunilapsi. Kui kõik oleks ühesugused, siis... läheks maailm ju hukka... :(
Ma pakun, et toona ei olnud ühelgi emal eriti aega lastega ekstra tegeleda.
KustutaKui ma oleks ainult ühe lapse saanud, ma imestaks ka, et näe, hoopis teistsugune, küllap minuga tehti miskit valesti, et ma säänne olin. Aga no on erinevad. Väärtused, harjumused, eetika tulevad mu hinnangul pigem eeskujust kui otsestest käskudest-keeldudest, kuigi neid on meil kodus vist ikka pigem rohkem kui keskmiselt tänapäeval.
Vanasti anti üle küüru, kui laps piisavalt kiiresti soovitud viisil ei reageerinud.
KustutaMeil oli vanaema, vanematel tõesti ei olnud aega. Hommikuti ma isegi ei näinud, millal nad läksid. Ma olen nii palju mõelnud sellele, et mis loeb ja mõjutab. Mul vist pinginaaber, keda ma 1. klassist peale tunnen. Tema vanemad avardasid mu maailmapilti palju-palju. Isa ja ema olid nagu öö ja päev, mõlemalt ilmselt tuli ka midagi, aga tunne on olnud alati selline, et ennekõike olen ikka mina ise ja ma olen end selliseks ise kasvatanud :) Mul oli tõsimeeli keskkooli ajal hoiak, et kasvatama pean ma end ise, muidu läheb asi hapuks.
Kustuta"Tee alati nii vähe kui võimalik, aga nii palju, kui vajalik" oli mu kooli ja ülikooliaja kirjutamata reegel. Olen ka mõelnud, et mis oleks võinud saada kui oleks viitsinud õppida või sporti teha. Kahtlustan, et õnnelikumaks kui praegu küll poleks teinud ehkki võibolla tuntumaks või rikkamaks.
VastaKustutaMul tegelt juba üle nädala oma "kiri 30 aastat nooremale" sahtlis ootamas viimast lihvi, äkki nädalavahetusel lõpetan kui aega ja viitsimist üle jääb.
Lapsi üritasin ikka kohusetundlikeks kasvatada, tulid välja paremad kui mina omal ajal, seda enamasti siiski tänu kaasale. Põhimõte oli vastutus ja usaldus mitte keelamine. Igal teol on tagajärjed, kui nõus seda riski võtma ja võimeline tagajärgede eest vastutama - go ahead. Kumbki õnneks miskit päris hullu ei proovinud.