#jutujaht Sinnani on maad kaksteist miili

Jälle eellugu - ma olen ikka täitsa rumal olnud, et pole varem päriselu ilukirjandusega maskeerinud. Miski uhkus ja egotsentrism vist, et ärge arvake, et see päriselt ei juhtunud, juhtus JA MINUGA! Lisaks mõtlesin kohe alguses, et võiks nende teemadega hoopis järjejutu teha, kui õnnestub ja kuna üks kommentaator sama mainis, siis "rahva tungival nõudmisel" ma ka nii teen. Igatahes tundub see formaat etem, kui niisama seletada, mis ma nädalavahetusel tegin. Aga kõigi sündmuste ja tegelaste kokkulangevused päriseluga on loomulikult täiesti juhuslikud ja meelevaldsete tõlgenduste tulemus!

***********************************************************************************

Telefon helises. Panin korgitseri käest. Ah, mis ma peenutsen, keeratav kork oli lihtsalt, pudeli, pudeli panin käest, ja võtsin kõne vastu. Helistas Kissu ja teatas, et tal "musi" (öäkk, kaua võib!) läks suvilasse niitma, äkki ma viitsin temaga koos välja minna. See väljavaade tõotas homseks hullemat pohmelli kui üks hädine veinipudel, seega olin nõus. Jälle keerutan, eks ma oleks ju igal juhul läinud, valvepidutseja nagu ma olen. 

Alguses oli täitsa lõbus vanu aegu meenutada ja mööda linna patseerida, aga ühel hetkel saabus jälle see klassikaline moment, mil mingid võõrad meesterahvad meie lauda maandusid, sest no ega ükski naisterahvas niisama baaris ei istu, eks. Edasine stsenaarium on samuti üsna kindel - kohe, kui teatad, et sina oled juba kinni, siis kannatamatumad lasevad jalga, sest no mida sa naisega ikka räägid, tahaks ikka kohe tegutsema asuda, aga võõrast vara näppides võid kõrvetada saada, enesekindlamad jäävad aga terveks õhtuks su valvsust uinutama - nii kui jõuad mõelda, et äkki ikkagi inimene, maandub käsi su kannikal. Jah, ilmselt olen ülekohtune, aga elu on kahjuks end sellest küljest näidanud. 

Seekord oli olukord aga peaaegu ideaalilähedane, sest mehed, kes meie lauda maandusid, olid sellist lihtsamat tüüpi, kelle puhul mul, häbi tunnistadagi, kipub mingisugune emainstinkt tekkima. Või pigem mitte emainstinkt, vaid see tunne, kui näed mõnd väikest ja abitut, pealtnäha rumalat loomakest ning tahaksid ta sülle krahmata, et karusele kasukale musi anda. Mulle tundub suisa, et siin võiks minu puhul kellelgi isegi šansse olla - "oh, sind harimatut matsikest, sa oled nii üllatav on naiivses maaläheduses" ja enne kui taipad, oled mõne sellise endale teki alla sooja vedanud. Õnneks on see siiani vaid teoreetiliseks stsenaariumiks jäänudki.

Igatahes Vello oli ehitaja, aga ta ütles, et tal on "nagu niiii siiber sellest ehitamisest - muud ei ole, kui muudkui ehita! Ma mõt'sin, et tahaks midagi muud teha! Ma mõt'sin, et tahaks hoopis reisida!" Vello oligi juba käinud Egiptuses ja Tais. Seal olnud täiega lahe. Vello tahtnuks nüüd Indiasse minna, sest seal olla hoopis teistmoodi. Kääris käise üles ja näitas, ei, mitte muskleid, vaid erinevaid  helmestest käevõrusid, millest üks pidi puhastama, teine energiat andma ja kolmas, ma ei tea veel mida. Lubas mulle saata lingi äärmiselt täpsele horoskoobile, tema iga päev lugevat ja kõik läheb täppi! Ma küsisin sarkastiliselt, et on ta proovinud ka mõne muu tähemärgi kohta käivat lugeda, äkki see läheb ka täppi, aga Vello üldse ei solvunud, vaid lubaski järele proovida. Lihtne inimene, aga mitte arrogantne.

Vello sõber Märt oli teisest puust, tema oli selline lahtise suuga poiss, kes kõigepealt käratas meie lauda esimesena maandunud Vellole, et daamid ehk üldse ei soovi seltskonda - enamik mehi ei tuleks selle pealegi, et nõnda arvata! Lauda maandudes algatas ta kohe tuntud äraarvamismängu - kui vana keegi võiks olla, aga ei teinud seda sugugi mitte traditsiooniliselt: "Oi, teie neiu ilmselt küll vanem kui 21 ei saa olla!" vaid nimetas mulle esimese hooga tõest kõigest ühe võrra väiksema numbri! Milline aus mees! Kohe tekkis sümpaatia. Platooniline, muidugi. 

Kahjuks järgnes sellele minupoolne liigne ausus, kui Märdike teada tahtis, kas sünnimärk mu põsel on tõeline või miski Marilyn Monroelik ilumärk. Vastasin, et minu eas võib see vabalt vähk kah olla. Kissu vaatas mind hukkamõistvalt ja otsustas samuti tuure maha võtta "musile" helistades.

"Tšauuu, noh, kuidas läheb, oled juba muru ära niit...oot, mis hääled need seal? Kas see oli...? Kas ma kuulsin õigesti, et...? Suu kinni, see oli raudselt naise hääl, mis sa arvad, et ma olen päris kurt või!"

Laudkond oli vait kui sukk, Kissu viskas telefoni teatraalselt lauale ja teatas, et nüüd on minek, tema olla peale kolme gin&toonikut nii kaine küll, et kord majja lüüa, antagu aga auto võtmed! Mul purskus selle peale jook ninast välja, et mismõttes, praegu pimedas ja keset ööd sinna soode vahele Raadikverre minna! Vello pomises, et "Sinnani on maad kaksteist miili..." Kissu käratas, et mis pagana miili, tema on humanitaarklassis käinud ja mõõtühikuid teisendada ei oska, mina noogutasin kaasa.