Keda sa usaldad?

Mini tunneb kaasa oma sõbrannale, kes ei saa ühelegi klassi väljasõidule teatrisse ega muuseumi kaasa tulla, kuna ta ema ei luba teda ei vaktsineerida ega ka testida. Ema kardab. 

Hakkasin mõtlema, kui võõras selline hirm mulle on, ja miks. Ilmselgelt on oluline taust. Mul oli vanaema meedik ja ema on siiani. Ma ei kujuta ette, et meedik võiks olla pahatahtlik, mitte tunda oma tööd, olla ükskõikne, mitte püüda aidata. Meedik on see, kes alati aitab. Doktor-Jänes (Lottest, noh). Teisalt peitub selles minu usus ka paradoks - paljud inimesed, kes meditsiinis pettunud on, on ilmselt samalt eelduselt alustanud, aga siis kusagil on nende lootusi petetud. Iseasi, kas tahtlikult (oligi keegi ebapädev ja hoolimatu arst) või lihtsalt seetõttu, et meditsiin ei ole kõikvõimas. Õnneks mulle tehti see lapsepõlves selgeks, et kõikvõimsust meditsiinilt eeldada ei saa. Inimlikult mõistan, et antud arusaam kehtib ilmselt ainult selle hetkeni, kui olukord puudutab teisi, mitte sind ennast. Kui ennast, siis minnaksegi kõigi võimaluste ära kasutamise teed - kui tavameditsiin määrab surema, siis äkki kusagil keegi ikkagi? Niikaua, kui alternatiivid ohtlikud ei ole, on mu meelest ok. Kui kanep kellegi valusid leevendab, las olla, lihtsalt valida üks ja täielikult välistada teine, on mu meelest vale. Viskame rohud minema ja joome kust. 

Ma näiteks ei saa aru inimestest, kes otsustavad sünnitada kodus. Mina olin see, kellel oli hirm pigem selle ees, et mind valudega koju saadetakse. Mismõttes mind saadetakse ära inimeste, masinate ja medikamentide juurest, kes/mis mind aidata saaksid, koju, kus ma suudan ennast ainult lolliks mõelda "ei tea, kas see peabki nii olema või suren kohe ära?" Et ma usaldaks ennast rohkem kui õppinud meedikuid? Ei. Mind tegelikult suisa hämmastas, kui toona ka arstide käe all kõik libedalt ei sujunud, aga ainus järeldus, mis ma sellest tegin, oli, et omapäi oleksin ma ilmselt ammu surnud, mitte see, et oleks ma olnud omaette, omas kodus, oleks kõik palju paremini töötanud. 

Ei usalda ennast, ei tunne oma keha, ei mõtle oma peaga. A kas on alati vaja? Kas on vaja olla kõiges ekspert? Kas peaks end ise ravima, samal ajal kui autot parandab ikkagi spetsialist, maja kah ise ei ehita jne. Ok, siinkohal erandeid on, aga ikkagi. Kas üldse saab ennast usaldada, kui poolt elus kogetut-õpitut ei mäleta ja pool on valemälestused? Usaldada saab neid, kes pole (veel) alt vedanud.