Jutujahi kiituseks

Ma matsin oma ilukirjandusliku ambitsiooni juba ammu maha, sest isegi inspiratsiooni ei tundunud olevat. Viimati mõtlesin kirjutada sellele, vist Puändi poolt korraldatud, armastusnovellide konkursile. Mina ja armastus, selge see, et andke andeks, aga ma ei tea, mida ma mõtlesin. Ei tulnud sealt midagi. Ma ei mõtle äramärkimist, vaid loo valmissaamist siis. 

Mul on nimelt see häda, et põhiasi, mis mind ilukirjanduse kirjutamise juures paelub, on karakteriloome. Milline tegelane, millega tegeleb, mida mõtleb. Seesama ümberkehastumise mäng, mida ma niisamagi tänaval kõndides peas mängin. Nimi ja sünniaeg on hästi olulised. Huvitav fakt: ma tegin lapsena sarja raamatuid, igaühe peaosas ühe tähestiku tähega algava nimega tegelane, sisuks selle inimese üks päev. Mul oli mingi teema sellega, nimekirjadega, enne arvuteid olid emal kaustikud patsientide nimedega, sorteeritud vastavalt sünniaastale. Ma tegin ka selliseid kaustikuid. Ütlesin, et mängin kooli. Noh, nimekirja valmimisega see enamasti ka lõppes, lugesin neid endale naudinguga ette. Küll mul oli põnev lapsepõlv, onju. Kõrvalepõikena - millega ma tööl viimased 16 aastat tegelenud olen - nimed ja sünniajad, nimed ja sünniajad! Homseks ootab 1300 rida nimesid Excelis ees...Küll ma olen üks õnnelik inimene!

Tagasi ilukirjanduse juurde. Vot peale seda, kui mul olid valmis tegelased ja tegevuskoht, siis tegevuse juures jäin ma alati jänni. Ei mina osanud miskit välja mõelda. Siinkohal ma olengi sellest jutujahist täiesti vaimustuses! Teema on ette antud! Nagu koolis! Nii vahva! Ainukese miinusena nii minu, kui ka mõne teise puhul, kes valisid variandi, et kirjutavadki ühte sama lugu erinevate teemade all edasi, on vist see, et kui järjest ei loe, läheb varasem meelest ära, eriti kui loed vahepeal ka palju muud. Äkki peaks need jutujahi asjad blogis eraldi lehele panema? Kuigi ka siis jääb see jama, et uuem osa on eespool.

Ükspäev oli siin niisama kirjutamisest juttu inimesega, kes kangesti vihkas koolikirjandeid. Ka selliseid väärastunud isikuid leidub kahjuks me maal :) Ok, ma saan aru, et siin on süsteemis eripärad. Meil oligi põhikoolis see kirjandite kirjutamine nagu üks jutujaht - anti teema ja antagu hagu, no rules! Keskkoolis tuli mingi nõme reeglitega "arutlev kirjand", millega ma hakkama sain, aga mis mu loovuse välja suretas ja juttude kirjutamist õpetati (sic!). Kästi miski "mandala" koostada enne kirjutama hakkamist, kus sees tegelased, paigad, tegevusliinid jms. No kesse pagan niimoodi kirjutada saab? Sa istud laua taha ja hakkad lõnga otsast kerima ning siis lõpuks näed ka ise, kuhu see välja viib! Too kirjutamisevihkaja leidis hoopis, et mandalal on täitsa jumet. Sa näed ja ei mürista, eks. Ma siiamaani vahest sarkastiliselt poetan, kui mingi planeerimine käib, et "äkki teeks mandala või midagi?" Planeerimisvaenulik nagu ma olen. Ma isegi möönan, et planeerimisel on omajagu plusse, aga see protsess on ise nii valulik, et kaalub need plussid minu jaoks üles (alla?). Ma üritasin siis kirjutamisvastasele selgitada, kuidas tõeline nauding on vooluga kaasa minna. Tema ainult ühmatas, et mis vool - temal on konkreetne asi, mida vaja öelda, see saab kahe lausega tehtud, mida on seal muud nämmutada? Ma olen sellise suhtumise täielik vastand - ma suudan isegi töökirja juures pool tundi ekraani passida, et kas ikka nii või naa ja kuidas nüüd tundub, mis mulje see sõnakasutus jätab või peaks ikka ka "Päikest!" alla panema. Või hoopis puid.