Bussis kaks naist visualiseerisid oma unistusi - üks rääkis aiast, mida ta kavandab, et mis kuhu ja millised lilled, puud, kivid, teine unistas oma tulevasest majast, kuidas seda sisustada, millised toad jms. Esoteeriline värk, eks, niimoodi unistades pididki su soovid täide minema. Ma mõtlesin, et mul on selle koha peal ajus must auk. Mul ei ole mitte ühtegi visualiseeritavat unistust. Pole kunagi olnud ka. Ma ei näe asjades neis pesitsevat potentsiaali, ma näen hetkeolukorda ja sellega asi piirdub.
Täpsemalt siis. Kui mul oli vaja korterit, siis ma otsisin sellist, kuhu ma saaks kohe sisse kolida. Ei mingit "oi, aga siia saaks ju teha selle! siin on ruumi tolle jaoks!" Mul oli vaja mingeid asju - voodi, köök, vannituba jms ja et need ei näeks välja sellised, et kukuvad kohe kokku ja lagunevad ära. Ok, mõni korter oli konkreetselt kole kah. Aga selle, mis on ilus, tunnen ma ära siis, kui ma seda näen. Ma ei oska ette kujutada, milline peaks olema, et olla ilus. Mul on näiteks vaja, et voodi oleks magatav, aga sellele, milline ta visuaalselt välja peaks nägema, mul tingimusi ei ole. No et metallist või valge või...no ma ei tea, millised need voodid on kõik. See on, et parem kui ei oleks mingit puust raami madratsi ümber, kuhu põlve rõvedalt ära lüüa, seda ma oma kogemusest tean vältida. Kui ma olen õel, siis ma isegi mõtlen, et need, kes visualiseerivad mingeid konkreetseid esemeid (tahaks seda Ikea voodit, Gucci kotti, seda tapeeti, mis Kroonikas Sõõrumaal seina peal oli vms), on reklaamiäri ohvrid. Mitu inimest on mulle rääkinud, kuidas nad armastavad surfata näiteks kinnisvaraportaalides ja sealt inspiratsiooni ammutada. Ma võin neid niisama vaadata, sest teiste tuppa piiluda on ikka põnev, aga mingeid ideid ma sealt küll ei oska saada, samas ma saan lihtsalt aimu, mis on moes ja mis mitte ja siis oskan ihaldada trendikaid asju. Meenuvad kohe mõned popid blogijad, kelle piltide alla jäetakse pidevalt kommentaare -"kust sa selle asja ostsid?" - mu jaoks totaalselt arusaamatu - sa tahad endale samasugust asja, nagu kellelgi teisel nägid, miks?
Kõrvalpõikena maru hea näide reklaamimaailma mõjust: küsin Mikrolt, mida ta jõuluks tahab. Ta mõtleb, otsib välja postkasti potsatanud lastekaupade kataloogi ja näitab sealt paari asja - "vist neid?" Küsin, et miks just sellest kataloogist valib, mõelgu millelegi, mida ta tegelikult ise tahaks. "A siis ma ei teagi..." Mida siit järeldada - reklaam tekitab vajaduse, mida muidu ei eksisteeriks. Lõpuks Mikro mõtleb ja ütleb - mingit huvitavat raamatut tahaks.
Praeguse korteriga olid hullemad lood, seda alles ehitati ja siis sa oled sunnitud midagi kuhugi planeerima. "Oma kodu oma käe järgi kujundamine - jee!" Ei ole! Õudus kuubis hoopis! Oli õnn, et me saime hinna sees sisekujundaja teenuse, ma ise ei oleks vist seda kaalunud, aga see oli imeline võimalus! Pandi kataloog ette, võeti valikuid vähemaks ja ma sain näpuga näidata, et ok, vot selle võtan. Ämma juures on näiteks nii, et kord paari aasta jooksul tehakse "värskendavat" remonti - no et uued tapeedid, värvilahendus jms ning vähemalt korra aastas tõstetakse mööblit ümber. Ma üllatusin, et miks? L. õnneks ka ei teadnud, tema neid vaheldust vajavaid geene kaasa ei saanud. Ma mäletan, kuidas meil ükskord kodus mööblit vahetati - kollane sektsioon pruuni vastu, ja kuidas siis ema ahastas, et oli seda segadust nüüd ometi vaja! See pruun sektsioon on meil siiamaani. Vajaduspõhist remonti on ikka tehtud, aga ma saan emast täiesti aru - see ongi jube segadus, kastide otsas elamine, tolm jms. Et seda elus võimalikult vähe ette tuleks! Ja siis mõni teeb niisama, heast peast remonti?!
Asjades peidus olevast potentsiaalist veel - toit. Mõni vaatab poes produkte ja räägib - oh, sellest saaks ju! Ja sellest seda! Mina puude taga metsa ei näe. Vot siin ma vahest juhindun küll teiste korvidest - ostan ise ka seda, vähem mõtlemist! Inimestes potentsiaali mitte nägemine päästab aga vist hullemast, sest enamasti hakatakse siis ju teist tolle potentsiaali poole nügima ja see ei pruugi hästi lõppeda, sest kellele ikka meeldiks, kui teine teda muuta püüab. Kui ma vaatan joodikut, näen ma joodikut, mitte potentsiaalset tundliku närviga luuletajat. Nõudlik egoist on lihtsalt vastik inimene, mitte potentsiaalne erakonnaliider ja miljonär.
Unistada või fantaseerida võid ju millest tahes isegi Marsile tehtud vanadekodust. Kiviajal ka keegi ei unistanud ventilatsiooni ja põrandaküttega koopast.Ütleme nii, et teadmised panevad unistama, kui sul neid ei ole, siis meedia ja usk täidavad selle augu vägisi ja elustandardi määrab tahtmine. Sa ei saa isegi korralikult magada kui kõik pole feng shui järgi paigas, sest feng shui ärritab sind, sa ei pea isegi seda nägema. Vanemad naised teavad, et joodikutel on kuldsed käed ja lahke süda. :)
VastaKustutaVäga puudutas - ma ei ole eriline unistaja ja visualiseerija, sest aju hakkab unistusele kohe tehnilisi lahendusi, teostajat, eelarvet jm kalkuleerima, kui asi liigitub utoopiliseks, kannab peaarvuti selle kähku maha ja siis pole see ju miski unistus enam 😁😁
VastaKustutaReklaamindusest - ma saan täiesti aru, kui sul mõnikord on mõnes asjas info- või ideedepuudus ja siis lappad kataloogi, arvuyad ja syvened asjasse. Aga lambiasju osta ja kinkida, et pärast ära visata, milleks?
Mis inimestesse puutub, siis ma pole iial kohanud kedagi, kes oleks olnud nõus teise inimese st minu nimel ennast muutma. Kõigil on paremaid ja halvemaid päevi, aga kysimus on ju millegi olulise pysivalt muutmises - või ongi tegu sellega, et suhte algul nähakse inimesest teatud pilti, aga hiljem elu rebib need prillid eest ära ja samadest tykkidest tuleb hoopis teine pusle, pigem niimoodi.
ma tahaks kohe seda nalja näha, kui mu unistused, mis on mh ka visuaalsed, täide läheks. näiteks et mu maja olekski portaal sellesse raamatu- või filmiuniversumisse, mis mulle parajasti pähe on hakanud, ma saaks oma lemmiktegelasi külla kutsuda ja ise selle maailma vahet käia.
VastaKustuta