Täiskasvanud inimene peaks! Ei pea ta mitte midagi! Ma selleks täiskasvanud inimeseks saingi, et mitte midagi ei peaks! Või siis teine variant, ma lihtsalt teatan, et mina täiskasvanud inimene ei ole, võtke või jätke.
Eile ma jälle ei suutnud täiskasvanulikult käituda, kui avastasin, et inimene jagab mingit idiootlikku meemi, kus kõrvutatakse "lolli filosoofiat õppinud noormeest", keda keegi tööle ei võta ja kes peab võlgades siplema, "tubli noore elektrikuga", kes teenib sitaks pappi ja läheb lülitab lollil filosoofil elektri välja". Höhöhöhö, hobusevargad, raisk. Minu esialgse nördimuse peale juleti veel pomiseda, et "aaga nii on ju?!" Kultuur ja muu tilu-lilu saavat areneda alles siis, kui riigis on stabiilsus saavutatud, seetõttu tuleks ikka elektrikut ülemaks pidada. Oi jumal, ma läksin närvi! Ma ei oska ju argumenteerida! Ma oskan ainult isiklikuks minna ja üle reageerida. See kuradi kultuur on inimarengu eeldus, mitte tagajärg! Fakk, loe raamatuid, raisk! Ma võiks sulle Nuccio Ordinet soovitada, aga sa ju ei loe! Võta või Müürileht ette, seal viimases on samast asjast juttu! Loeks sa midagigi harivat, siis ehk saaksid Ordinest natukenegi aru, aga sa ju ei suuda, sa loed mingit kuldsete käte ja keskeriharidusega meeste foorumit, kus kellegi esmapilgul loogilise järelduse peale kõik kohe takka kiidavad, sest mitte keegi ei oma mingitki kultuurilist haritust! Sama hea asi, kui need "oma peaga mõtlejad", kaagutavad karjas ühe taga, kuidas lambakari teadlasi usub, sest nemad on ju kõik oma peaga välja mõelnud! Ptüi! Alles hiljuti imestas seal samas foorumis keegi, et kas tõesti mõni inimene loeb raamatuid isiklikuks meelelahutuseks, kuidasmoodi? Õudne on see, et teiesuguste arvates ongi lagi see, kui keegi loeb meelelahutuseks, sellest te suudate veel aru saada, aga sellest, et lugedes võib vabatahtlikult ennast natuke harida ka, see käib juba üle mõistuse.
Rohkem ei öelnudki keegi midagi.
Pärast läks elu edasi. Mina ei tea, kuidas täiskasvanud inimesed sellistes olukordades käituma peaksid? Ma mõistan, et ilmselt nad ei satugi sellistesse olukordadesse, neil on sarnaste väärtushinnangutega tuttavad, seesuguseid üllatusi ette ei tule. Ma olen oma tutvuste sõlmimisel väga hooletu olnud ikka. Nüüd peavad kõik teistsuguse ilmavaatega inimesed minusugust fuuriat taluma, kelle jaoks tema tõde on tähtsam kui inimsuhted.
Mis see ilus variant siis oleks? Omaette kannatada ja lubada teistel olla sellised, nagu nad kord on? Jama on selles, et muidu normaalseks peetud inimeste puhul on halb üllatus lihtsalt nii palju šokeerivam. Oleks suvaline tüüp, ma laseks tal olla, kui just minu nina alla vehkima ei tulda. Aga ikka see "ka sina Brutus?!"
:D Nii ongi vist, et kui tahad närve hoida on esiteks mõistlik suhelda samade väärtushinnangutega kodanikega ja teiseks mitte võtta tõsiselt neid, kelle arusaamised ei kattu.
VastaKustutaKultuuri koha pealt tundub mulle siiski, et esiteks arenes inimloom. Alles siis kui karjal kõht täis ning koobas soe tänu osavatele küttidele/korilastele tekkis mõnel "kunstnikukalduvustega" ürginimlasel võimalus koopa seinale mammuti kujutis kriipida. Ma ei kahtlegi, et ülejäänud karja liikmed vaatasid seda tegevust kui mõttetut energia raiskamist :P
Nüüd kui kõht täis ja koobas soe tahavad enamus meist mingit ekstra meelelahutust: olgu selleks siis raamatu lugemine, teatris käimine või muusika kuulamine. Vabaturu tingimustes toimib iseregulatsioon, hästi elavad need artistid, kes järgivad masside maitset, mida kultuurieliit eriti ei kipu hindama.
Hiljuti oli mul elektririke ja kuna kütan elektriga, siis läks toatemperatuur juba alla 10 kraadi. Nietzsche ja Heideggeri tsitaatidega seda parandada ei õnnestunud. Läks ikka vaja ühe tubli elektrionu abi.
VastaKustutaMina ja mees kõrgharitud humanitaarid, aga ehituses, elektris jms asjades kohutavad käpardid.
Mina arvan, et ei ole üks teisest parem. Ei saa sa ka filosoofiaga tegeleda, kui külm võtab jalad ära või kõht koriseb.
Ega kultuurinimesed ise ei ole parema suhtumisega. Ai, kuidas annab mõnitada kassiiri või ettekandjat. Samal ajal teadmata, et vastas on samaväärse kraadiga inimene. See on mul endal kogetud situatsioon.
Tänapäeva ühiskonnas ei välista üks teist. Turumajanduses palga jaoks oluline ka nõudlus. Jah, meil on vaja ka filosoofe, kuid näiteks ühe filsoofi kohta on kindlasti vaja vähemalt mitukümmend elektrikku.
Neoliitiline tehnoloogiaplahvatus langes kokku koopajooniste kvaliteedi järsu tõusuga. On hüpoteeritud, et tehnoloogiat ei saanudki arendama hakata, kui ei olnud piisavalt arenenud mõtlemist, mis võimaldas iks valdkonnast igrek keeles mõelda ("keel" koodi tähenduses. Kaardistada üht valdkonda teise terminites.)
VastaKustutaMhmh, aga selle teadmine nõuab mingit teadmiste baasi, millegi eelnevat lugemist jne. Palju lihtsam on oletada, et ega vist viitsiks joonistada, kui kõht tühi. Mis võib loogiline olla praegu, aga ei pruukinud toimida toona.
KustutaMul kunagi ei ole jaksu niimoodi vaielda, sest paraku nõuab see sageli mingite allikate esitamist, mida mul kohe varnast võtta ei ole, sest imelikul kombel nõuavad sellised, "keskmisest loogikast" erinevad seisukohad nendega rindapistjate arvates alati kohe allikat kõrvale, nende enda omad aga mitte. Mul on isegi seda esinenud, et kui parandad kellegi sõnakasutust, siis esimese hooga küsitakse, kas oled filoloog? Mis on vist iseenesest isegi hea, vähemalt näitab teatavatki usku haridusse...
Praegu ma vist osatasin lihtsalt, et "sa oled kapitalismi loogikast pimestatud" :)
*Praegu = tolles postituse tekstis viidatud juhtumis
Kustutamis tühja kõhtu puutub, siis luustike analüüs on ju näidanud, et põllumajanduse tekkega läks inimeste toitumus halvemaks. Kütt-korilased oma vähema tehnoloogiaga nägid vähem nälga ja sõid mitmekesisemat toitu (põllumajanduse eelis oli see, et oli võimalik korraga ära toita rohkemaid ja toidu hankimine nõudis sedavõrd vähem teadmisi, et juba suht noored lapsed sai tööle panna, seega sai rohkem sigida - aga kõik need eelised toimisid muidugi ainult ikalduseni. Näljahädad tulid maaharimise ja demogr. plahvatusega komplektis.)
KustutaÄra unusta ka epideemiaid, mis ülimadala asustustihedusega ei saagi õieti tekkida ega efektiivselt levida. Haiged isendid, pere või sugukond sureb maha või saab terveks enne kui puutub teistega kokku.
KustutaEpideemiarisk suurenes karjakasvatust harrastama hakates ka ise. Hästi paljud inimeste haigused on kariloomadelt pärit.
KustutaKas mitte elektrit ei leiutanudki lihtsalt naljaviluks ja uudishimust asjaarmastajad, kelle jaoks uute teadmiste hankimine iseenesest oli olulisem kui kasum? Vaevalt need esimesed mõtlesid, et: "Kus ma nüüd alles andsin panuse tööstuse arengusse!" Ei, uudishimu, teadmissoov, uuringud - filosoofia.
Kustuta...ning tänapäevased loodusteadused on arenenud filosoofiast, mitte vastupidi. Kui nad sündisid, olid nad filosoofia harud.
VastaKustuta(pean silmas füüsikat ja astronoomiat - bioloogia kasvas osalt välja arstiteadusest, mis oli eraldi, ja keemia jääb kuhugi bioloogia ja füüsika vahele. Matemaatika ja filosoofia vaheline üleminek on tänini udune.)
Kustuta... ja tänapäeva kütt-korilastel, nii vähe, kui neid ongi, on tehnoloogiat minimaalselt, aga see-eest rikkalik pärimus. Osalt on üksteisele lugude jutustamisel ka praktiline efekt, see aitab meeles pidada kasulikku ja kahjulikku. Aga tundub, et inimesed tahavad ka lõbu pärast mingeid asju meelde jätta, meenub loetu - äkki oli "Metsikus mõtlemises"? - ühest hõimust, kes elab üsna kiviaegselt, aga nende pärimuses on tohutud taimede kataloogid, mis ületavad kaugelt praktilised vajadused (ei piirdu ainult kasulike ja ohtliike taimedega), nad teevad suulist taimeteadust lihtsalt selle enda pärast.
KustutaJust nimelt.
Kustutaehk siis: praktilise töö tegijad on kindlasti väga vajalikud, aga meil ei saaks olla elektrikke, kui poleks olnud neid, kes asja eest, teist taga asjade seaduspära üle mõtteid mõlgutasid ja niiviisi poolkogemata elektrinähtuste toimimisele pihta said. Pmst seisab kõik tänapäeva tehnoloogia nende õlgadel, kes kunagi minevikus murdsid pead asjade üle, mis tolle aja kontekstis tundusid ilma praktilise kasuta.
VastaKustutaMarcia, vaat need väited peaks neid lahmijaid valgustama küll. Kui nad suudavad ära kuulata.
KustutaSuuuuuurepärane jutuke sel teemal on Kir Bulõtšov (-ev?) i "Mäekuru".
VastaKustutahttps://ulmebiblio.blogspot.com/2010/07/kir-bulotsov-maekuru.html
Praktiline küsimus ehk kuidas selle mitmekesisusega leppida - ei põle aimugi.
Jaa, ma olen seda lugenud! Iseenesest ulmet võib-olla saakski soovitada neile, kes muidu lugeda ei viitsi.
Kustutama ei tea, kuidas täiskasvanud inimesed toimiks, aga kui ma mõne sellise tegelase peale tõsiselt vihastan, siis mõtlen ma välja mingi eksklusiivse solvangu, millest ta tõenäoliselt aru ei saa. Õieti ongi solvangu idee öelda midagi, millest ta aru ei saa ja siis ise salaja mõelda, et odi profanum vulgum. Selline õel olen.
VastaKustutaNo häda on siis, kui tegelikult ei tahaks niisama solvata, vaid valgustada, aga välja kukub nii nagu ikka.
KustutaMõte on ootustes. Elektrik(või kes iganes nö praktilist tööd tegev inimene) läheb kindla ameti peale välja - stabiilne sissetulek. Filosoof(kirjanik või keegi muu nö pehmema valdkonna inimene) on unistaja. MÕtleb ennast Vonnegutiks, aga tegelikult suudab treida ainult horoskoope. Mulle jääb mulje, statistikat ei tea ega vaadanud järgi, et läbilöömine on tunduvalt raskem.
VastaKustutaMõlemat on vaja - erineva pädevuse ja kvantiteediga.
Mina pakun välja, et inimene võiks õppida praktilise/ tulutoova ameti (kui vähegi pea võtab ja huvi on), aga vabal ajal lugeda ilukirjandust ja teatmeteoseid :)
VastaKustutaBest of both worlds, nagu öeldakse. Ise just nii tegin.
Näiteks. Minu isa pole küll elektrik (automaatik, kuldse käega mees), aga loeb väga palju. Silmaring on laiem kui nii mõnelgi ajaloo bakalaureusega inimesel.
Kustutano just, raamatute lugemine ei ole ju mingi ameti õppimine, raamatute lugemine teeb inimese enda huvitavamaks.
KustutaVõi noh, lugude tarvitamine ja jutustamine on ju üldinimlik omadus (mis ta oligi, et inimene on jutustav ahv, Pan Narrans), kui keegi end sellest ära lõikab, lõikab ta end ära inimlikkusest. Sellega hoobelda on veel eriti piinlik.
A mis ameti õppimisse puutub, siis on omajagu neid töid, kus ei nõuta mingit konkreetset haridust, vaid lihtsalt kõrgharidust, kui töö tegemise oskused on olemas. Mul on praegu leping, millele kandideerimiseks oli vaja kas erialast kõrgharidust või töökogemust + suvalist kõrgharidust (maka).
Jah noh, mina näiteks ei ole iial töötanud oma "õpitud erialal" (füüsika).
Kustutaa ma hakkasin vahepeal mõtlema, kust tuleb sellise (meemilise) ilkumise vajadus. Eeldusel muidugi, et jagaja ise liigitab end nende õnnelike edukate elektrike kilda. Et kust tuleb õnneliku eduka viha kellegi vastu, keda ta oma jutu järgi usub halvemuses olevat? sest mis häda oleks tal parastada kedagi, kelle vastu viha ei ole.
VastaKustutaÕigemini, ma ei suudagi uskuda, et õnnelik edukas inimene niiviisi teeks. Isegi kui edukas, ju siis on õnnest vajaka, ju siis on mingi alaväärsustunne, mis ajab sellistest õlekõrtest haarama nagu "a äkki on ta vähemalt vaesem, höhöhöö!"
Mul on udune mälestus, nagu oleks ma mingit juttu lugenud, kus kahest tuttavast jõukamale ei andnud kuidagi asu, et vaesem tuttav teda ei kadesta, ja siis ta muudkui toppis talle oma suuremat edukust nina alla, aga ma pole päris kindel, kust ma seda lugesin.
Üks variant on "Viies osaline", kus ärimehest Boy hooples õppejõust lapsepõlvetuttava (raamatu minategelase) ees, elu eest pingutades, nt vehkides tema ees sellega, et oli abiellunud tüdrukuga, kellest minategelane kooli ajal oli sisse võetud olnud. Boyl kah nagu näris kogu aeg, et peategelane enam tema naist (ja muud elu) ei kadestanud.
Ma arvan, et see on meie igapäevane identiteedi-loome läbi vastandumise. Teismelisena me arvame, et pensionärid on mõttetud ja pensionärina vastupidi; setu jaoks on võrukesed mingi jälestusväärt kamp ja vastupidi; jne.
Kustutasetu-võru kohta ei oska öelda, aga sellest, miks teismeline pensionäri (täiskasvanu! ei pea enam tegema, mis vanemad ütlevad!) ja pensionär teismelist kadestab (noor, terve, elu ees!) saan ma aru ja kadeduse pealt on juba loogiline ilkuda.
Kustutaaga jah, vbla ongi sama arbitraarne vastandumine nagu võru-setu.
Ma lihtsalt ise ei tuleks selle peale, et oskustööliste vms töö tegijate üle ilkuda, reeglina on mul tunne, et ma olen nendega pigem ühes paadis (versus näiteks Donald Trump). Või okei, paadid paatideks, kui ma väga tahan ilkuda, siis on seda ikka parem tunne teha, kui ma pean teda üldiselt tugevamaks. Nõrgema üle oleks nagu närune (kas keegi tänapäeva inimene suudab lugeda "Don Quijote" hertsogi ja hertsoginna pool toimuvaid stseene ilma tahtmata piinlikkusest tekki üle pea kiskuda?).
kiirustasin. lause "... kui ma väga tahan ilkuda..." on arusaadavam nii: "Või okei, paadid paatideks, kui ma väga tahan ilkuda, siis on seda ikka parem tunne teha kellegi üle, keda ma pean üldiselt tugevamaks."
Kustuta... mis tähendab, et ma hakkan hüpoteetilise elektriku üle ise õelutsema (niiviisi rafineeritult ja krüptiliselt, nagu ma eespool kirjeldasin) siis, kui ta on ise enne rünnanud mind või gruppi, kuhu ma kuulun - sellega liigub ta minu jaoks hopsti kunagiste riiakate klassivendade kategooriasse, kes olid minust küll lollimad, aga see-eest kõvemad lööma, ja ofkoors ma tajusin neid endast tugevamana.
KustutaSee ehk osaliselt läheb otsapidi tagasi kooliaega jah - neile praegustele oskustöölistele ehk räägiti, kuidas peab ülikooli minema, muidu oled elus läbikukkunu, aga nüüd nad saavad vähemalt palga osas näidata, et pole ja see "haritu", kes kassiiri madalaks peab, meenutab kõiki neid kooli ajal poppe, aga halva õppeedukusega tüüpe, kes teda kiusasid? Kuigi mulle tõesti ei tule väga ette olukorda, kus haritud inimene kassiiri või ettekandjat mõnitaks, nagu Yxkb eespool välja tõi. Ok, üks TÜ õppejõud tõi meile alati näiteks, kuidas miski on "mingi juuksuritädide jutt" ja see tundus mulle veits kohatu.
KustutaMulle tuli näitena just see kohe meelde:
Kustutahttps://kroonika.delfi.ee/artikkel/80877299/linnar-priimagi-bravuuritses-kohviku-teenindajaga-kiskus-tutarlast-pollest-ning-pildus-remarke-tootagu-siis-kiiremini
Priimägi on mu meelest Priimägi, temaga kedagi teist kõrvutada või tema põhjal järeldusi teha väga ei anna :)
Kustutasedan't küll, et antud näide pigem ei kajasta üldsust. See oli esimene näide, mis puusalt meedle tuli. Vaene teenindaja muidugi - talle oli see nagu eksam. Priimäge teenindada siis.
KustutaPriimägi pidavat nii käituma kõigiga, ülikoolis ka, nii et asi pole selles, et teenindaja. Ja hulleminigi. Iseasi, et ega ma tema sellist käitumist ei hinda nii ega teisiti.
Kustuta"equal opportunity asshole" on termin vist.
Kustutaja nagu altpoolt Grigorjeva näitest näha - teenindaja võis ise ollagi tudeng.
KustutaPriimägi teatris näitlejate ja teiste külastajate kallal: https://elu24.postimees.ee/4400015/linnar-priimagi-ulbitses-esietenduse-ajal-ja-nimetas-naitlejaid-litsideks.
KustutaKui kõik suured mõtlejad toetuvad varasemate mõtlejate õlule (kea nii ütles? Newton?) siis ka kõik suured mölakad pole mingi eraldiseisev nähtus vaid kasvavad välja olemasoleva labasuse soost; nii ka Priimägi pole midagi unikaalset, ta on lihtsalt rohkem labane, tipplabane, aga pole ise leiutanud vist isegi mitte sõimusõnu.
KustutaSiin teile temaatiline luuletus.
VastaKustutamusta pori näkku
töötasin klienditeenindajana paar aastat tagasi
rahvaraamatu kolmandal ja neljandal korrusel
viru keskuses
pidasin kuus kuud vastu enne kui jalga lasin
kõik see naeratamine ülesöönud ja üleslöödud uusrikaste naistele
ja nende huiamisele stiilis:
„neiu, tellisin caesari salati kanaga mitte kalaga”
„see et ma oma kakao maha pillasin on teie süü
sest lusikas oli vales asendis”
te ei kujuta ette mis enesedistsipliini pidin järgima
et mõnele kassa tagant vastu vahtimist mitte virutada
kuna klienditeenindamine on ilmselgelt nii sitt töö
siis iga teine töötaja pani enda premeerimiseks ilma maksmata pihta
natuke siit ja natuke sealt
ka mina võtsin õhtuks üle jäänud saiakesi koju
(hommikul sai neid juba tasuta süüa aga siis
nad olid juba kõvaks läinud
no andke andeks tõesti)
kuni üks hetk luges bosside boss igakuisel koosolekul ette
katkendi rehepapist
vihjates meile kui nahaalsetele krattidele
sest see kõik tuli kord videolindilt välja
kusjuures luges nii vihaselt ja solvunult
et kõrvaltvaatajatele oleks kindlasti jäänud mulje et
tegu pole saiakestevaraste vaid uut tüüpi breivikute armeega
ja siis veel need kõik noored trendikad
näitlejad ja telekakuulsused
ei ma ei ütle midagi halba
ehk vaid seda
et see ülicool trupp kes paar aastat tagasi pillas loosungeid
„fakk poliitika, vaadake inimesi”
noh mõni teist võiks alustada iseendast
(sõbralik ja viisakas olla ning end üliüllate
põhimõtete kinnistumise eest
võiks vastutavaks pidada ka väljaspool
reklaame ja oma teatrimaja
või oota õigus õigus
selle eest teile ju raha ei maksta)
oli muidugi ka palju häid inimesi
kelle pärast tööle tulla oli vahel isegi rohkem kui tore
mõnest kujunesid teatud aja jooksul „minu” inimesed
kõik nende naeratavad tervitusmaneerid ja toitumisrutiinid
(ühele armsale vanale prantslasele teadsin teda juba kaugelt nähes
ette valmis panna topeltkohvi ja kaks croissanti)
nii et jätke meelde eestis tuntud inimesed ja ülejäänud lihtsurelikud
päkapikud on igal pool ja jõuluvanale teisst ette kanda
nad
ei karda
(mõni neist oskab isegi nahaalseid luuletusi kirjutada
ja siis saadab avaldamiseks
vikerkaarde)
ps! arvake ära
kes on kõige sõbralikum ja viisakam eesti meediatäht
kes minu tööajal sinna kohvikusse juhtus?
jah see oli
mihkel raud
https://n2dalaautor.wordpress.com/2015/04/07/sveta-grigorjeva/
issand, ma hakkasin selle peale mõtlema, et kas Rahva Raamatu teenindajad sellepärast ongi minuga nii sõbralikud, et normaalne käitumine kliendilt on haruldane?
KustutaAga minu arust on Grigorjeva luuletuses teine teema kui praktilised oskustöölised vs ebapraktilised intellektuaalid. Need meie-leiame-edukalt-tööd elektrikud põlastavad ju hüpoteetilisi filosoofiatudengeid, kes just nimelt peavad klienditeenindajaks minema, mitte kuulsusi (ma olengi sama ideega meeme näinud ka filoloog-burgerimüüjate pihta). Kuigi tegelikult võiks oskustööline ennast tunda selle õnnetu teenindajaga just rohkem ühes paadis.
Ma saan täiega aru vihast kellegi vastu, kes sinu vastu jõudu demonstreerib, aga Marca kirjeldatu oli vastupidine. Võtku need meemi-ilkujad Grigorjevast eeskuju, punch up, not down!
ja noh, Grigorjeva on sõna otseses mõttes näide just nendest inimestest, kelle üle see meem ilkus. Kõrgharidus erialalt, mis huvitas, ja seepärast on vahepeal vaja mitte-erialast tööd teha.
Kustuta... kuigi aastaarve vaadates tundub, et seda tööd tegi ta tudengipäevil.
KustutaSee luuletus oli mõeldud kommiks spetsiifilisele märkusele, et keegi ju ei ilgu teenindajate kallal: "... ei tule väga ette olukorda, kus haritud inimene kassiiri või ettekandjat mõnitaks".
KustutaRaamatupoodides ongi alati sõbralikud klienditeenindajad. Ja rauapoodides.
Kustutavat viimase kohta ei tea, A. räägib ühest Tartu kruvipoest, kus on väga hea valik, aga müüja on pmst nagu Bernard Black, et see oleks tore töö, kui neid kuradi kliente ei oleks.
KustutaMul käis vahepeal ka peast läbi mõte, et äkki on sellised meemid soorollide kinnistamisega ametis. Konkreetset pole ma näinud, aga nendes, mida ma olen, on töötu filosoofi vms rollis olnud meesterahvas. Vastandus on pmst teljel tõelised mehed vs mingi naiseliku haridusega mehed (kohe meenub see esimese mõõga ja viimase luua muinasjutu kuningas - "ta laulab ja tantsib, loeb ja kirjutab - Temperino on naine!"). Rangete soorollidega inimese jaoks võib tõsine probleem olla, kui keegi ei täida oma ettenähtud rolli, nii võib ju maailm katki minna.
VastaKustuta"nii ma varsti ei saa arugi, kas tegemist on mehe või naisega ja äkki hakkavad mulle endale mehed meeldima, oi õudust!"
KustutaJah, kohe meenub see meem, kus Greta Thunberg ütleb, kuidas tema põlvkond hakkab varsti otsustama ja selle all mingid onud irvitavad, kuidas tema põlvkond ei suuda isegi seda ära otsustada, mis soost nad on. Ma alati mõtlen, et mis vahet seal siis ikka väga on? Ei suuda, siis ei suuda, mis tähtsust sel?
KustutaNo kui võtta tarbimisväärtuse ja võimu seisukohalt, siis elektrikul on kahtlemata võim elektrit välja lülitada, aga kui ta teeb seda ilma praktilise vajadusest (nt remonttööd), siis teenib see tegevus ühe inimese meelelahutuse huve teise arvel ja kahjustab elektrifirma majandushuve, kuna filosoof on antud juhul ju kliendi rollis. Nii et mida? 🤔
VastaKustutaSeal mõeldi olukorda, kus filosoof on maksujõuetu ega jõua elektri eest maksta.
KustutaMul on ajus mingi koht puudu, mis suudaks siin ära linkida... Maksejõuetu olemine ei sõltu ometi filosoof olemisest või haritud olemisest, eluülikooli vilistlased, kes filosoofiast midagi ei pea, võivad ju samasugusesse olukorda sattuda? Haritlane tänapäeval hoiab kokku igalt poolt mujalt, et vaid lugemisvalgus ja internetivõimalus säiliks ja teab niigi, et arved tuleb ära maksta õigeks ajaks. Või kuidas?
KustutaLühidalt: "Aaaga, nii tegelt ei ole."
KustutaLisaks veel see, et tubli elektrik sugugi ei otsusta ise, kellel elekter välja lülitada ja kellel mitte, tänapäeval teeb seda tõenäoliselt algoritm ja kaugjuhtimise teel.
KustutaOh, ma kahtlustan, et see, kuidas tegelt on, neid arvajaid väga ei morjenda, neil on lihtsalt vaja väljendada seisukohta, et "(humanitaar)kõrgharidus on elus kasutu saast". Õigemini, seal on mu meelest mingi selline üldistamise tase, milleni mina ei suuda ka küündida, sest mul hakkab samuti kuklas tiksuma see "aga tegelt ju nii ei ole".
KustutaÜldistused, mille tegemiseks tuleb segavat infot suure hoolega vältida.
Kustuta"The art of knowing is knowing what to ignore" ühest mu selle aasta lemmikloost
KustutaSellel vastuolul on väga pikk ajalugu, mis ulatub V.I.Lenini kirjutatud tellistesse. Töölisklassi ideoloogiline yleolek, proletariaadi diktatuur, intelligendikõntsa hävitamine, retoorikale lisaks praktika e vastavate erialade esindajatele hyvede jagamine või siis peedistamine jne.
Kustuta