#jutujaht Väga toores toorik

Kristjanile jõudis valusalt kohale, et nüüd on kõik läbi. Ometi oli kõik nii paljulubavalt alanud!

See meeldiv vanem daam, Salli või Valli, või mis ta nimi oligi, oli kena lauakese katnud isuäratava sakuskaga, äsja sügavkülmast võetud pudelid pärlendasid, ja see ei olnud mingi suvaline lauakas vaid korralik Beluga. Kusagil ei olnud näha mingit kodukootud pläusti - kamavahtu või võikalt võdisevat kaeralikilet, millega Mammu kodus mässanud oli. Kristjanil ei jätkunud julgust, et öelda - no seda küll ükski normaalse mõistusega inimene süüa ei taha, oli ju Mammu nii uhke olnud oma rahvusliku valiku üle. Kuidas oleks Kristjan öelda saanud, et nii süvitsi pole ka vaja selle asjaga minna, rahvuslikkus sobib eelkõige lipukirjaks, idee praktilisel juurutamisel esineb tagasilööke, sest tegelikult ei taha meist keegi tagasi talutaresse pirruvalgele rakkus käte ja kümne kisava lapsepambu juurde. Igatahes oli Kristjan sellest kõigest siin partei peakorteris vaba, siin võis tunda ennast nagu saks!

Või noh, Kristjanil oli olnud tunne, et just täna saab olema see päev, mil temagi end lõpuks nagu saks tundma saab. Krääman oli juba veits vintis kui ta saabus, valas joviaalselt viina, läigatas üle pitsi ääregi, teisedki tundusid lahkes tujust olevat. Kristjan tõesti mõtles, et see on tema viimane võimalus. See ettepanek oli talle täiesti iseseisvalt pähe tulnud, ta oli ju ometi näinud oma naist hingepõhjani solvununa selle tagantpoolt neljanda koha pärast valimisnimekirjas, kuhu partei ta paigutanud oli. Kristjan ju armastas oma naist ning sai sisimas aru, et see oligi ebaõiglane - Mammu oli täpselt sama palju rüganud kui tema, aga miskipärast peakontoris sellega ei arvestatud. Kristjan teadis ka seda, et Mammu ise enda eest seista ei saanud, see oleks Kräämanile vastumeelt olnud, sest selge oli ju see, et kui intellektuaalseks väitluseks läheks, siis oleks Mammu Kräämanist peajagu üle ja paraku seda see vanamees küll ei taluks. Kristjan pidi temaga ise rääkima nagu mees mehega ja samas tundis ta, et ainult oma naise eest kostmine oleks pigem nagu onupojapoliitika moodi. Ta oli natuke lugenud, miskipärast sattusid just sotsid ette, eks neil neid naisi rohkem nimekirjades oli ja järsku oli Kristjan tundnud, et siin on tõepoolest võimalus midagi ära teha ja muuta. Miskipärast oli ta arvanud, et tema ettepaneku arhitektina kullatakse partei poolt üle.

Ta oli alustanud ebalevalt ja nentinud, et tema koostatud dokument on kõigest üks "väga toores toorik", võib-olla sellepärast olidki asjad nii viltu kiskunud, kuigi tegelikult oli ta oma "triibuliste nimekirjade" ettepanekusse vägagi tõsiselt suhtunud. Need raisad olid naernud. Pikaldane Peterson oli veel pistnud, et mis ajast Kristjan eitede seelikusabas sitsima on hakanud. Ise hoidis end heaga paksu Kräämani selja taha. Üks asi, mida Kristjan kannatada ei võinud, oli see, kui tema üle naerdi ja teda tossikeseks peeti. Juba kooliajal oli ta sellest tingituna mitmeidki meeletusi ette võtnud, mis lõpuks päädisid koolist välja heitmisega. "Aga mida nad siis tulevad...?"

Nojah, ta oli vihastanud. Ta oli neile näkku röökinud, et teab, kust Kräämani raha tuleb, võib seda ka tõestada ja ajakirjandusse minna. Krääman oli püsti karanud ja talle kallale tulla tahtnud, kuid õnneks ta jalad enam hästi ei kandnud ja nii oligi Kristjan eestoast Kräämani kabinetti hüpanud ning ukse enda järel kinni löönud, ise karjudes, kuidas ta enne välja ei tule, kui tema ettepanekuid ei aktsepteerita ning ähvardanud Kräämani pabereid ükshaaval ajakirjandusse lekitama hakata. Esmase adrenaliini lahkudes hakkas ta aga üha enam mõistma, kui valesti kõik läinud oli.