Lastele kinke ostmas

Vahelduseks muusikaga pommitamisele natuke kingitustest. Kõigepealt läks katki legendaarne seljakott, mis Mini suisa kuus ja pool aastat truult teeninud oli. Jah, mu laps käis esimesest kuuenda klassini sama kotiga. Oleks edasigi käinud, kui poleks katki läinud. Samas, imeline ajastus - saab lapsele midagi vajalikku kinkida, mitte ei pea oma peaga mõtlema! Loomulikult selgus, et kauplus, kust me eelmise vastupidava koti saime, on oma uksed lõplikult sulgenud (originaalse nimega The Bag, kummalisel kombel jäid tegutsema vaid Pärnu ja Haapsalu filiaalid, enamasti on pealinnast väiksemad kohad esimesed, mis kinni lähevad) ja koolikotte väljaspool hooaega väga ei müüdagi. Ok, lõpuks saime spordipoest ühe enam-vähem olemisega, kuigi ilmselt mitte enam nii vastupidava. 

Seejärel avastas Mini, et tal oleks kangesti üht raamatut vaja. Paraku valis ta kaane järgi ja tegelikult on tegemist täiskasvanutele mõeldud romaaniga. Ma ei ole aga see inimene, kes teismelisele raamatu ostmata jätab, kui tekib harukordne juhus, et too mõnd tahab. (Keegi kuskil kunagi rääkis, kuidas ta tihti näeb, kuidas vanemad kisuvad lapse ära raamatupoest, kust see endale midagi tahab, sõnadega, et "lähme ostame parem mõne mänguasja/kommi". Ei kommenteeri.) Raamat on Ana Johnsi "Naine valges kimonos", sellel on Goodreadsis päris kõrge keskmine hinne, aga seda pole veel lugenud ükski neist mulle võõrastest internetiinimestest, kelle maitset ma usaldan. Ma ei saa ju seda ise ka enne läbi lugeda? Äkki on see "full of kinky sex and violence"? Ma ise lugesin samas eas Lolitat, nii et mis see ikka teha saab, eks?

Noorema plikaga on veel raskem. Esiteks teatas ta, et talle pole üldse midagi vaja, kõik on olemas ja keeldus poodi kaasa tulemast. Teiseks, et alla 100 leheküljelisi raamatuid pole kohe kindlasti mõtet vaadatagi. Paar raamatut leidsin. Ühe näiteks Adam Kaylt, kelle raamatuid ma ise olen lugenud ja lahinal nutnud - hea valik ilmselt? Ok, Adam Kay oma lasteraamatutes ilmselt ei kajasta päris neid samu meditsiinilisi olukordi, mida täiskasvanute omades. Igatahes on üle sajalehelisi kaheksa-aastastele sobivaid raamatuid maru vähe. Eriti sellised, kus igal teisel lehel pole suurt pilti.

Jõudsime seejärel muusikaosakonda. Kui arvata, et nüüd on maailm lahti, saab kõike, mida tahad, siis taaskord viga, sest tuleb välja, et vähemalt minu lapsed kuulavad sellist muusikat, mida poes ei müüda. Minil on niikuinii Spotify, aga Mikrol veel pole ja ta peale Lõuna-Korea popi väga muud ei kuula. Seda on aga poes pagana kehv valik, rääkimata nende bändide merchist, mida ta eriti ihaldab. Mees oma naiivsuses küsis: "Aga kas ta näiteks eesti muusikast ei kuula midagi?", mille peale vanem õde silmi pööritas. Kuskil elavad ka need teismelised, kes Nublut kuulavad, aga mitte minu kodus. Jaapani pood meil on, kust ma Minile arusaamatut kraami ostsin (põhimõtteliselt ostsingi hinda vaadates, ei mina tea, mis seal pakkide sees on, aga ma tean, et ta rõõmustab juba pelgalt hieroglüüfe nähes. "Emme, need ei ole hieroglüüfid vaid kanji!"), oleks Lõuna-Korea oma ka vaja. EDIT: See on vist siiski Aasia pood, nii et tuleb lihtsalt välja sõeluda, mis asjad on Jaapanist, mis Lõuna-Koreast.

Seejärel sain õudse fopaaga hakkama, läksime Mikrole patja ostma, sest vajalikke asju peab ka kinkima. Olles padja välja valinud, küsis müüja, kas värv sobib, ja ma vastasin: "Jaa, ikka, ta on tüdruk!". Appi, kust see järsku tuli? Ma ei ole ju ometi see "roosa tüdrukule, sinine poisile" tüüpi inimene? Järelikult on see kusagil ajus nii kinni, et lipsab tahes-tahtmata keelele. P.S, Neid asju on tegelt hulgim, just lapsekasvatuse juures, kus saad hädaga sõnasabast kinni, et mida paganat ma ometi räägin, lihtsalt mingid klišeed, millesse ma ise ei usu, aga nii kergelt tulevad suust välja.

Pärast hurjutasin nalja pärast Minit, et miks ta "normaalne" ei võiks olla, isegi viieaastased tahavad jõuluvanalt (kontrollitud fakt!) meigilauda ja "produkte", mul oleks nii hea ja lihtne talle kamaluga meiki osta. Jälle tehti oksendamisnägu. 

Ahjaa, Mikrol tehti koolis jälle see "iga vanem ostab lapsele ise kingi, ärge üle pingutage, sobib mõni kaardimäng". Ma söön oma mütsi ära, kui keegi ei saa kinki a la Barbie maja. (Ma vist olen kirjutanud, et selline juhtum oli ühes mu lapse trennis, kus siis enamik lapsi sai värviraamatuid jms, sest hinnapiir, aga üks õnnelik printsess troonis keset saali, ponide loss süles...)