Huumorist muusikas

Eile sai keegi pungigrupis solvunuks selle peale, et Mihkel Raud olla mingis telesaates pidanud nimetama  kolm mitte laulda oskavat lauljat ja öelnud, et Volmer, Villu ja Munk. Mõni vihjas küll ka sellele, et tegemist on omameeste tögamisega, naljaga, mitte millegi sellisega, mida peaks kusagil arutama ja tõestama hakkama. Mulle tundub alati kummaline, kui keegi punki äärmiselt tõsiselt võtab. Kuidas saab üldse punk meeldida, kui huumoritaju puudub? Võtta punki samadel alustel nagu proget, mille tõsiseltvõetavusele vastukaaluks see üldse tekkis? Mulle hakkas punk eelkõige meeldima just nimelt selle tõttu, et see oli naljakas, ei lauldud mingist äraleierdatud õnnetust armastusest. "Lähen ja naeran" Vennaskonna esituses võiks esindada seda vaatenurka, millena mina punki nägin. Ohh, vabandust, Vennaskonda ei või seoses pungiga üldse mainida, see on üks jube süldibänd ja pungiga ei ole sellel mitte mingit seost, mitte mingit, ma kordan! Kõike seda sain teada pungigrupist, seal on eksperdid koos. 

Enne uut aastat vaatasin Vahur Kersna dokki "Onu Bella. Uude maailma minek". Soovitan soojalt, üks väga hästi tehtud eluloofilm. Muidugi jõudis Madli vihje mulle alles siis kohale, kui teda juba suurelt ekraanilt näidati. Et ikka vinguda, siis ainuke asi, mis mind filmi juures häiris, oli see, et Aarne Valmis ostis burksi ja jättis selle söömata - see on vist mingi filmitrikk, mida alati tehakse, kasutatagu butafooriat, ma ei või toidu raiskamist vaadata! :) Igatahes, Mart Juur räägib filmis samuti huumorist muusikas, öeldes, et enamasti on huumor muusikule edus takistuseks. Ta toob näitena Bella suure lemmiku Zappa, kes oli küll hea muusik, kuid keda oleks ilmselt tõsisemalt võetud, kui ta poleks ise huumorile suurt rõhku pannud. Täitsa õudne kohe. Mulle küll kangesti meeldib, kui nalja tehakse, minu jaoks see ei tee esinejat lolliks vaid näitab pigem, et tegemist on sümpaatse tegelasega, kes ei võta ennast ja elu liiga tõsiselt. 

Courtney on kunagi öelnud, et "Only dumb people are happy", millega ma üldse nõus ei ole, kuigi ma saan aru, et ta mõtleb ilmselt midagi sellist nagu "Ignorance is bliss". Minu jaoks kaldub see kahtlaselt sinnapoole, et nalja teevad ainult lollid. Ega grunges naljalt nalja ei tehtud küll. On Hole'l mõni lõbus lugu? Hmm, mingi mõru iroonia või nostalgia ehk ainult. Nirvana ka väga nalja ei teinud. Huumoriga on vist see lugu, et selle praktiseerimine on riskantne, õudselt kerge on öelda "see pole ju üldse naljakas! see on hale!" ja sellele midagi vastu öelda väga ei oska. Tola etendada julgevad ainult kõige tugevamad. Ok, tola on tegelikult vale sõna. Mulle meeldib kui asi on vaimukalt naljakas, tola tähendab vist lihtsalt veiderdamist. Kas saab siia näiteid tuua? Vist mitte päris selliseid, millega kõik nõustuksid, et "jah, see on naljakas, mitte labane". Samas selle tõttu on huumor ka heaks lakmuspaberiks inimeste hindamisel - on minu inimene või mitte. Miskipärast õudselt ärritab, kui naerdakse asjade üle, mis minu meelest üldse naljakad ei ole ja vastupidi minu naljade peale tühja pilguga otsa vaadatakse.