Las ma ise!

Maarja kirjutas oma blogis emandamisest ja ma kippusin kohe kaasa noogutama, aga mul on mingi kiiks mitte julgeda kommenteerida blogide juures, kus ma varemalt kommenteerinud ei ole. Eriti, kui seal ei kommenteeri teisi mulle tuttavaid inimesi. Maarja blogis tegelikult nii ei ole, aga hakkasin teema peale pikemalt nostalgitsema ja see polekski enam kommentaari mahtunud.

Eriti kõnetas mind nimelt see koht: "Teine emaelu keerukus on see, et kõik toimuv puutub minusse. Just sõbraga rääkisime, et isegi, kui teed teises toas omaette tööd ja lapsed mehe tegeleda, siis kui keegi tõstab kisa, on aju ikka automaatselt sündmuskohal asju lahendamas, isegi kui ise püsid töölaua taga." Eile just, laps teeb mehega ühes toas matemaatikat, ma loen teises. Nii, kui laps midagi küsib ja mees vastab, kikitan mina kõrvu - ei tea, kas saavad ikka hakkama? Ja no jumal teab, matemaatikat ei oska ma absoluutselt. Ükspäev just panime nutispordi kinni, sest "tead, emme ka ei oska seda, jätame pooleli..." See nutisport ongi nõme muide, ma vist olen juba kirjutanud ka, seega ei olnud see midagi olulist, mis pooleli jäi, ma igaks juhuks mainin. 

Naljakas on see, kuidas lapsed on väga täpselt välja raalinud, mida tasub küsida minu, mida mehe käest, tavaliselt nad selles ei eksi. Ükspäev mind ei olnud kodus ja siis mees oli seletanud, et "elevant astus kõrva peale" tähendab seda, kui keegi ei kuule. Mikro pärast võidurõõmsalt teatas mulle "ja issi ei teadnud õigesti!" Piisab mul vaid korraks ära minna, kui juba mõni õnnetus juhtub, eks.

Tegelikult ma olen teadlikult seda kontrollimistungi maha surunud, sest selle teises otsas on emad, kes laste isad nende elust täiesti välja suruvad "sa ei oska ju, las ma ise!" Sellega kaevad ainult endale auku, sest tegelikult ei oska ka naised puhtalt instinktist mähkmeid vahetada, beebile toitu keeta, beebit rahustada jms asju. Naised õpivad, mehed on samuti õppimisvõimelised. Ma mäletan veel oma lapsepõlvest, kui vanaema käest küsisin, et "aga miks isa ei?" ja ta vastas "aga tal ei lubatud ju". 

Keerulisem on see, kui väärtushinnangud ja kasvatuspõhimõtted kardinaalselt erinevad. Kui mees ja naine* tulevad väga erineva taustaga perekondadest. Mulle tundub, et seda tasub kaasvanema valimisel oluliseks pidada. Räägib inimene, kes suhte neljandal kuul rasedaks jäi, aga no minu vabandus on see, et ma tundsin inimest ikka varasemast paar aastat. Aga kindlasti on minu puhul vedamine ka mängus, me oleme ikka avastanud, kui uskumatult sarnane võis meie päritolupere dünaamika olla, samal ajal kui teised sõbrad imestavad, et kuidas nii võis olla ja meie ainult teadjalt teineteisele noogutame. Mu sõbrannal näiteks on see probleem, et ongi väga erinevad kasvatuspõhimõtted, või siis pigem, et isa poolt puuduvad need täiesti. Ja mu meelest ei saagi midagi teha, sa ei saa teisele bioloogilisele vanemale mingit kohustuslikku manuaali kaasa anda - kui laps on sinuga, siis teete nii, käite seal ja seal, aga kindlasti mitte seal ja sööte seda, aga mitte toda. Mis sinu meelest on kuritahtlik lohakus ja lapse ohtuseadmine, võib teise jaoks olla normaalne elu, vähemalt senimaani, kus ta saab öelda, et aga midagi ju ei juhtunud? Ainus lootus on see, et täiskasvanuna teeb laps nö "õige valiku", samas on 50% šanss, et ta leiab just selle teise poole õige olevat. 

*Avastasin, et ma olen täiega heteronormatiivne. Vabalt võib olla ka mees ja mees või naine ja naine tegelikult, mu meelest see "mina pean vastutama" ei sõltu alati soost. No näiteks toidutegemise juures on meil vastupidi, mind häirib kohutavalt, kui ma teen midagi ja mees leiab, et "seda tehakse ju hoopis teistmoodi!" Igaühel ilmselt oma ekspertvaldkonnad, milles vastutamist ta enesestmõistetavaks peab, kuigi ei oleks vaja.