Käbi ei kuku...

 

Tegemist on raamatuga, mis sisaldab intervjuusid Sten Teppani juhitavast saatest Vikerraadios. Ühe, enamasti tuntud, perekonna kaks põlvkonda. Saadet ma kuulanud ei ole ja seetõttu ei tea öelda, kas raamatusse on valitud täisintervjuud või vaid katked neist, sest kohati jäi selline mulje, et midagi on puudu, aga võib-olla oli see mulje tingitud lihtsalt sellest, et teema ju ongi väga lai ja sellest võiks igaühe puhul rääkima jäädagi. Mina sain päris palju põnevat teada, kultuuriliselt harimatu nagu ma olen, paljude tuntud inimeste puhul ma tõesti ei teadnud üldse nende omavahelisest sugulusest.

Samas see raamat ei ole kindlasti mingi "põhjalikum Kroonika" või lihtsalt nimede loopimine, pigem keskendutakse erinevatele kasvatusviisidele läbi lapsepõlvemälestuste ja kuigi põhiline on ikkagi see, et inimesed on nii tohutult erinevad, siis mingeid meelevaldseid üldistusi saab ka ju teha.

Mina panin tähele näiteks põlvkondadevahelist lõhet seoses karistamise teemaga. Muidugi oli siingi erandeid, aga silma jäi, et vanem põlvkond mäletas üldiselt karistamist rohkem. Nende lapsed enam niiväga mitte. Mulle tundub, et me siiski püüame oma lapsi kasvatades neid ühiskonda integreerida ja seetõttu peame vajalikuks teatud normide järgimist. Kas võib olla nii, et vanasti oli kasvatus paljuski keskendunud lapse tahte murdmisele, sest hilisemas elus ei olnud niikuinii erilist lootust iseolemisele ja nii tundus vanematele see "sõnakuulmatuse" eest karistamine vajalikuna? Tänapäeval vist väga ei tule normaalses peres kellelegi pähe lapsele vitsa anda lihtsalt selle eest, et ta keeldub mingit riideeset selga panemast. Samas tundub mulle isiklikust kogemusest, et ikkagi on üks raskeim dilemma kasvatuses see, kas lasta lapsel olla nagu ta on või siis muretseda selle pärast, mis temast ükskord saab. See viimane tiksub alaliselt kuklas. Äkki peaks vormima, sundima, painutama, sest hilisemas elus tuleb kasuks? 

Ses mõttes on hea aru saada, et ühiskond on siiski oluliselt vabamaks muutunud. Sa ei pea muretsema, et kui su laps kindlaks määratud keskmise kodaniku raamidesse ei mahu, saab temast paaria. Mõne jaoks muidugi on see hoopis kohutav tagasilöök ka...

Meeldis, et enamikest intervjuudest kumas läbi vastajate ausus, seda ka valusate, kummaliste ja ebameeldivate seikade puhul. 

Aga kuhu see käbi siis kukub? Vabalt võib ta ka väga kaugele kukkuda, pigem tundub, et kui lähedale kukub, siis seda rohkem harjumusest ja juba tuttavast maastikust tingituna, kui otsesest sisemisest tungist. 

Aitäh Varrakule raamatu eest!

P.S. Kui keegi oleks nii kena ja lisaks selle raamatu Goodreadsi! Ma ise ei saa, sest miskipärast ei tule konto kinnitusmeil mulle kohale ja kinnitamata e-mailiga ei saa sellele valikule ligi.