Tahan piiranguid tagasi!

Ma kuidagi naiivselt lootsin, et peale piirangute lõppu saabub Hea Uus Ilm, aga no ei. Mulle nii meeldis, kuidas üritused algasid normaalsel ajal ja lõppesid ka, said normaalsel ajal koju ja järgmisel hommikul normaalsel ajal üles - nagu Põlluaas ütles "hakkaks kõik normaalseks?". Ma lausa üllatusin, et selline mõtteviis tundub tegelikult absoluutses vähemuses olevat. Nimelt kui nüüd jälle nädalavahetusel välja minna, siis kõik kohad on paksult rahvast täis, ei saa istuda ega astuda - ei mina usu, et need kõik vaktsineerimisvastased nüüd on, kes lõpuks baaridesse saavad. Samuti ei usu ma, et see vaktsiinipassi näitamine nüüd nii ületamatu takistus oli, et varem välja ei tuldud. Ma pakun, et peamine tegur, miks piirangute ajal õhtuti vähem väljas käidi, oli just kellaaeg. Tuleb välja, et inimestele päriselt meeldibki peale keskööd pidutseda. Kes oleks seda võinud arvata?! 

Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt muutub tõld keskööl kõrvitsaks. Inimeste normaalne alkotarbimise piir jõuab kätte, peale seda on enamiku jaoks joogid juba üle piiri ja kõik "lõbus", mis sel ajal juhtub, tundub lõbus ainult neile, kes arukaotuseni segi on. Kes niipalju juua ei viitsi/suuda/taha, selle jaoks on järgnev juba paras ikaldus - vahi neid lolle, kes õudsema innuga järgmisse baari edasi kipuvad, samas kui sa juba tead, et seal nad jäävad esimese tellitud joogi taha lihtsalt magama. Lihtsam oleks koju minna. Aga noh, samas on kuskil ikka see FOMO (Fear of Missing Out) ka - äkki ikka juhtub veel midagi põnevat?!

Jumal teab, mis kell reede öösel, kui ma koju läksin, oli näiteks Shootersi ukse taga pea sajapealine mass sissesaamist ootamas. Ma olen alati see "vara peole, vara voodi" tegelane olnud. Pool kaks peole minna? Mida sa niikaua teed siis? Kainena selle kellani üleval püsida on võimatu, jooma hakates oled selleks kellaks ammu kustunud. Või noh, peole ikka ei viitsiks enam minna. 

Mis teha, ma olen hea magaja. Tööpäeviti ikka kell 22 magama ja pool kaheksa laste pärast üles, need hakkavad kohmitsema, tööle minekuks võiks pool tunnikest veel põõnata. Ja no ei saa ikka und täis magatud. Peale tööd teen sageli lõunauinaku. Mees on mul samasugune. Ei tea, mis laiskloomadest me põlvneme. Kevadine kellakeeramine on saadanast. Lapsed lähevad mul endiselt kell 21 magama. Juba olen neid hoiatanud, et kui kellegagi kooselamiseks läheb, katsugu ikka samasuguse graafikuga tegelane leida, muidu on keeruline. 

Kui nüüd bändid ka jälle peale keskööd lavale tulema hakkavad, siis on ikka päris pahasti. 

Muusikast rääkides on mul tunne, et ma peaks kirjutama kahest imelisest plaadist, mis sel aastal juba ilmunud on: Ghosti "Imperiast" ja Placebo "Never Let Me Go"-st. Aga see eeldaks, et ma võtan Genius.com-ist sõnad ette ja loen läbi, sest muidu juhtub nii nagu Ghosti looga "Respite on the Spitalfields", mille ma endale sobivaks matuselooks valisin, aga sõnu lugedes selgus, et selles räägitakse tegelikult Rappija Jackist...Ma muusikat kuulates sõnu otseselt ei kuula, ma kuulen mingeid fraase ainult ja ülejäänud panen oma peas kokku. No nagu eelviimases Rahva Oma Kaitses Kivirähk rääkis, mis pildid tal klassikalist muusikat kuulates peas jooksma hakkavad. Ilmselgelt ei taju kuulajad muusikas alati seda, mida autor sinna enda arust pannud on. Ma enamasti lepin enda tõlgendusega ja vahel lausa pettun, kui teada saan, millest mingi lugu tegelikult rääkima peaks. Arvustust kirjutades vist peaks arvestama loo tegeliku sõnumiga?