Ungariga läks meil tegelikult pahasti. Olime rõõmsad, et saame külastada suisa kahte riiki, samal ajal kui kolleegid ühega piirduma peavad, aga tegelikkuses sellest asja ei saanud. (Pärast muidugi selgus, et see vangerdus tekkis lennupiletite vahefirma tõttu ja läks 500 eurot lisaraha maksma nelja reisija pealt võrreldes varasema otselennuga, aga see on ilmselt praeguse lennukaose loomulik osa.) Maandusime kell 21 ja plaanisime jõe ääres välja valitud kenasse kohvikusse suunduda kohe peale pagasi ööbimiskohta viimist (ja äraantav pagas oli meil ainult tänu sellele, et emafirma oli meile tellinud glamuursed saunalinad, mille kaasapakkimine hõivas kogu lubatud pagasiruumi...ahjaa, kui me kaebasime, käskis meie suure suuga emafirma kolleeg, keda siin varemgi sõnakasutuse tõttu mainit, rätikud rulli keerata ja sinnasamusesse toppida - me olevat ikka krdi tänamatud!), koha peal selgus, et Budapest on siiski suurlinn ja kaardil "kohe siinsamas" tundunud jõeni on oma 20 km ning lisaks on kesknädal ja kõik kohad kas juba on või siis pannakse kümnest kinni. Tormasime Tescosse, mis veel pooleks tunniks lahti ja see pluss taksoaknast nähtu jäigi meie ainsaks Ungari kogemuseks. Araknofoobide eri - mis mõttes on Bookingus keskmine hinne 9,5 majutusel, mis kubiseb kaheksajalgsetest jõledikest?! Minu õnn oli, et prillid kodus ja ämblikud olid sellised heledat värvi...
Normaalseid pilte mul pole, sest kui minu arvates on pildistamise mõte saada ilus pilt, siis L. väidab, et pildistamine on puhtalt dokumenteerimiseks ning nii ongi tema tehtud pildid a la jooksu pealt ja selja tagant. Mingi kollaazi tegin paarist väljalunitud poseeritud kaadrist pluss üks ootamatu mõistlik klõps, aga need pärast.
Niisiis, Kreeka. Kreekas oli siseruumide maskikohustus kuni 1. juuni ja nad päriselt täitsid seda. Alates lennukist lõpetades kohaliku metrooga. Neil oli kuumalaine +34, kellelgi polnud isegi nina väljas, kuigi paari päeva pärast oleks niikuinii maskidega lõpp. Lambakari, eks?
Hotell oli absoluutselt jumalik, soovitan sajaga. 5 tärni, meie saime öö ca 100 euroga, hetkel paistab veidi kallim, aga kui võtta, et Hiiumaal taheti nelja seinaga putka eest (wc ja vesi õues) 80, siis käib kah. Ainus kurb asi oli see, et me pidime enamikel hommikuil lahkuma enne ametlikku hommikusööki ja saime selle karbis kaasa, mis polnud veeranditki sellest, mis oli koha peal. Hakatuseks oleks päeva päästnud seegi, kui võileiba oleks tsipa röstitud ja mingit määret vahele pandud (neil oli imelist hummust!) ning ehk mingi salatilehtki või tomativiil, aga ei - kaks saia, sink ja juust.
Aga muidu oli meil katuseterrass ja bassein ning kuna tegemist oli ühe kõrgeima hoonega ümbruskonnas, oli vaade täitsa hea. Need alumised pildid siis seal tehtud:
Mis me tegime? Käisime väikesaartel Aegina ja Agistri, ujusime meres (väga soe oli), sõime igasugu imelisi roogi, mille puhul reegel - mida lihtsam, seda parem. Tavaline kreeka salat on imeline, mitte segi ajada pläustiga, mida Eestis sama asja pähe pakutakse. Igasugu saiamäärded, tzatziki, artišokid mmmmm. Mereandide puhul kehtib ikka paraku see, et vabandage väga - mida siin head on? A no teised kiitsid...
Akropolis käisime. Meil oli imeline giid, ajaloolase haridusega, võtsime tuuri siit - julgen soovitada. Väiksed grupid, peale meie 11 tüübi oli veel 4 inimest USA-st. Naljakas, kui küsitakse, kust pärit olete, vastavad ameeriklased automaatselt linna täpsusega, mõtlesime, et võiks ka katsetada...Samas, meil oli niigi keerukas, sest alati küsiti - vastasime: "Neli on Eestist, ülejäänud Rootsist, aga neist üks on pooljuut-pooliraanlane, teine pool ungarlanna-pool poolatar, kolmas pool india-pool uganda ja siis üks bosnialanna ka!" Isegi uskudest oli meil vist vähemalt neli esindatud. Samas, väga hea seltskond, ikka jään enda juurde, et pool reisirõõmust on seltskond. Kuidagi sobis oluliselt rohkem kui eelmine firmareis, mil puhtad rootslased enamuses olid. Seekord oli üks rootsi tüüp päriselt häiritud ühe ekstravertse daami pidevast jutustamisest, aga meile täitsa sobis - vähemalt keegi rääkis meiega! Rootslastel kipub see suhtlus omakeski ära sumbuma, sama tegelikult meiega ka, aga see naine suutis kõiki kaasata, au talle.
Enne Akropoli kioskist vett ostes varastati ära mu kolleegi rahakott. Õnneks oli tegemist kuigivõrd õnneliku õnnetusega, sest tal oli pass hotellis ja varas sai vaid id-kaardi ning pangakaardi, millelt viipega 40 eurot omastas, aga ilmselt saab selle tagasi. Samas taskus oli kolleegil ka telefon ja selle abil sai õnneks kiirelt kaardid sulgeda ja ka piletitest olid seal koopiad.
Aga Akropol - meie giid sosistas, et isegi enne pandeemiat ei ole ta seal nii palju rahvast näinud. Akropolil on ainult üks värav ja sealt sisse-välja liigutakse hanereas lauspäikeses +34 kraadiga. Kruiisilaevatäied rahvast. Vaade on muidugi võimas ja tasus külastamist, aga hoiatuseks.
Kaos lennujaamades? Ma külastasin nelja: Riia, Budapest, Ateena, Stockholm Arlanda ja viimases oli tõesti ennenägematult pikk turvajärjekord. Samas see liikus kiiresti ja 50 minutiga saime läbi. Võrdluseks kolleegid teadsid seda ja kui nende lend läks hommikul peale seitset, siis lennujaamas oldigi kolmest. Seega ei soovita lastega reisijatele mitte mingil juhul. Teistes kolmes lennujaamas polnud midagi silmatorkavat.
Minu personaalprobleem - neljast neli ehk siis õnnestus enne igat lendu kehaskännerisse sattuda. Arlandal Amy Winehouse´i meigiga tülpinud turvamimm toppis käed konkreetselt püksi ka, ei olnud lahe. Ma pakun, et probleem on firma Change rinnahoidjakaartes. Käisin kahe erineva rinnakaga ja kunagi varem Tallinnas küsisin turvanaiselt ja ta mainis, et ilmselt need kaared. Krt, pooltel naistest on rinnahoidjail metallkaared! Eks järgmine kord tisside lehvides...
Ja lennujaama paberimajanduse hirmust sain ka vist üle, sest päev enne ärasõitu teatas vahendusfirma, et meie lend Rootsist Lätti on tühistatud. Kogu asjaajamine käis läbi Rootsi ülemuse konto ja ta väitis, et leidis asenduse. Paraku meie poolele L.-i meilile uusi pileteid ei tulnud ja kuni ta naiivselt ootas, et internetiühenduse taastumisel see ilmselt tuleb, oli rootslane juba oma kodumaa rüppe sukeldunud. Seega meil oli telefon tekstiga "kontakteeruge lennufirmaga" ja vanad, tühistatud lennu piletid. Ei mingit uut bronni numbrit ega midagi. Kui me iseteeninduses hakkama ei saanud, pakkus L., et minge te praamiga koju, ma ostan endale uue pileti kuskilt (auto oli Riias). Ma aktiviseerun ainult tõsistes kriisides. Chek-inist saadeti piletimüüki, sealt öeldi algul, et nemad ei tegele, nemad ei saa kuidagi aidata, käskisin vaadata, äkki me ikka oleme sellel lennul kirjas, kuhu meid oleks pidanud suunatama ja voila! - olimegi. Tegin tuima näoga self-checkini kõigile ja oligi korras. (Pärast selgus, et tegelikult oli kogu info L.-i meilile saadetud, aga mingil kummalisel põhjusel ei saatnud postkast neid tema telefoni). Keegi ei kiitnud, ma olin nii uhke enda üle. Ma saan hakkama.
Kõik, mis mujal toimub, on halvasti. Ma ei taha. Möönan, et seda puhkust oli vaja.
