Appi, ma ei oska enam blogida! Hakkasin kirjutama, siis kustutasin ära, sest on ju sellest juba targutatud ka. Siis mõtlesin, et toetuse mõttes võiks vähemalt VVN-i juures kommenteerida, aga seal venis kommentaar liiga pikaks ja liiga isiklikuks ära.
Ma olen ka alati olnud see "armumist esimesest pilgust ei saa olemas olla - see oleks niiii pealiskaudne!" ning "sõprus ja armastus on samad asjad". Kui inimene mulle juba väga oma on, siis ma muidugi tahan juba seda ka teada, mis tal riiete all on, aga mitte enne. Naiste puhul millegipärast seda pole, aus ju oleks tegelt, kui selline sõprus-armastus sugusid ei tunneks, aga miskipärast nii on, et ikka loomult hetero vist.
Aga jah, mulle tuli ka üllatusena, et teistel enamasti nii ei olegi, et sõprus-armastus, sama asi ju. Kui mu mees kunagi mokaotsast mainis, et ei ole ju ikka päris sama, siis ma tuimalt ignosin, sest see ei ole see jäneseurg, kuhu ma pugeda tahaks, sest ma võin ju avastada, et olengi ussi rinnal soojendanud :) St, kuni ma tema käitumisest välja ei loe, et tal teistmoodi oleks, on ok, vahet pole, mis ta väidab. Aga jah, ma muutun valvsaks kui mingeid kiharaid-tuharaid esile tooma hakatakse, sest see ei saa ju peamine olla?!
Ma olen alati oma tulevasi suhteid esiotsa väliselt ebaatraktiivseteks pidanud, muide. Eksi puhul tundsin suisa kaasa, et nii tore poiss, aga näe, välimusega ei ole vedanud. No ja pärastpoole ma sugugi seda ei arvanud ja olin nõus tuupi tegema igaühele, kes julges midagi kobiseda (ükskord üks kobises ja ma ei reageerinud ning siiani kripeldab, sest ma olin noor ja loll ja tema ütles "miks nii ilus tüdruk nii koleda poisiga" ja ma keskendusin ainult sellele "ilusa tüdruku" osale, nii piinlik).
Meessõpru mul ei olegi vist kunagi olnud, sest ma olen ju pidevalt kellegagi suhtes olnud ja ma tõesti ei kujuta ette, et mul saaks sel juhul olla veel meessoost parimaid sõpru. See üks ju on? Tuttavaid, seda küll, aga mitte sõpru. Sõbra puhul kummitab mind ikka kuklas see, et sõpradesse armutakse ju ära ja mul ei ole seda kindlust, et suhtes olles ma ei armuks. Sellest sai ka siin kirjutatud-arutatud juba.
Näe, kõigest 16 aastat võttis, et kõik öeldud saaks ja ainult enda kordamine võimalik oleks! Tulevikus siis ainult "käisin seal-nägin seda" postitused!
Mu vaatenurgast armumist esimesest silmapilgust saab küll olla aga mitte armastust, see viimane tuleb pikkamööda ja koos sõprusega. Ehk siis armumine pluss sõprus võrdub armastus. Tüüpiline muidugi, et inseneriharidusega kodanik paneb tunded külmalt matemaatika keelde :D
VastaKustutaSiinkohal tuleks selgeks rääkida definitsioonid: Armumine on see esimene äge eufooriline kaifi leek, mis paratamatult ajapikku madalamale vajub, kuid loodetavasti ei kustu. Sõprus on lõkkest tulvav soojus. Üks täiendab teist ja koos moodustavad mõnusa kaminas praksuva lõkke, mis pakub silmailu leekidest ja mõnusat sooja. Lõket ei tohi hooletusse jätta, aeg-ajalt vaja uus halg lisada ;)
Teisest soost sõpru saab olla, paraku ettevaatust kui ise samal ajal tõsiselt suhtes ollakse. Nii nagu tuli pakub sooja võib palju soojusenergiat ka tule süüdata :P
Mina pole jälle kunagi kellessegi ära armunud enne, kui ma inimesega lähemalt tuttavaks pole saanud ja avastanud, et on küll tore tüüp.
KustutaMulle, kusjuures, ON välimus oluline. S.t. võib olla väga hea sõber, aga kui ta kole on, mkmm. Ei. Ma ei taha teda sekuaalselt, ma ei taha isegi proovida, sest ta on KOLE ju!
VastaKustutaAga ma oletan, need on pisiasjad-pisiasjad, mis suurte fundamentaalsete kõrval pisikesed detailid.
Ja mina olen armunud küll lihtsalt peale vaadates. Noorena (alla 20) oli see ainus viis, kuidas ma üldse armusin - tõsi, tegelased filmidest ja eriti raamatutest, keda ma isegi näinud polnud, aga kujutasin ilusat hinge ja kena välimust hästi ette, olid väga suures enamuses päris inimeste ees.
Nii ilusaid südantmurdva peakallutuse ja hingestatud pilguga inimesi ma eriti ei kohanud ja kui ma raamatutegelase võisin ka keskmise välimusega võtta (sest teadsin ilusat hinge!), bussis mu kõrval seismas pidi ikka sitaks kaunis olema, et armuksin.
Kui ma noor olin, armusin kogu aeg. 100 korda aastas. Ehk mitte "oo, see näeb kepikas välja!" vaid mõtlesin talle ka aastaid hiljem, sest oma peas ma mängisin nendega siukseid stsenaariume läbi, et ohohohoo!
Aga need ei olnud mingid armuvärgi-stsenaariumid. See oleks ju hirmus igav! Ikka seiklused ja rännakud ja võsas võitlemised ühise vastasega jms!
Ma mõtlesin nüüd ka tegelt, et kole ja kole on eri asjad. Tõsiselt kole (hästi paks ntx) oleks küll turn-off, aga mingid üksikud kõrvalekalded keskmisest iluideaalist (suur nina, kõrvad, puseriti hambad) mind ei häiri, vaid annavad pigem isikupära juurde.
KustutaSelle "va enda peas välja mõeldud tegelastesse" tahtsin ma kohe oma "ei ole kellessegi ära armunud"-kommentaari lisada, aga ei hakanud ikka. Jah, mingid filmi-raamatutegelased ja ka lemmiklauljad/näitlejad, keda ma iial kohanud ei olnud, meile ma mõtlesin ka igasugu omavahelisi seiklusi välja :) Päriselus ilusat inimest nähes ma pigem eeldasin koheselt, et "ei tule sest midagi" :)
Aa, mitte päriselt kole =)
KustutaMhmh, need suure nina või puseriti hammaste värgid ei ole jah kuidagi turnoff =)
Aknearmid. Minu arust on SITAKS kaunid noormehed nendega olnud - noh, ja veits vinnilised ka. Aga kuni ei ole päris raskekaaluline akne just prasjagu näos laiali, mul on jumala ükskõik. Mingi eriline hellus tabab pigem, kui näojooned on nii kaunid-niikaunid, aga suured vistrikud samas.
KustutaAknega on ainult see paha asi, et see on pärilik ja oma lastele ei tahaks seda häda..Samas muidugi, igasugu salakaval jama on pärilik, lihtsalt akne torkab kohe silma. Muidu turn-off ei ole see mulle ka.
KustutaMu vaatenurk ühtib suures plaanis TT omaga, st. minu definitsiooni kohaselt on armumine ja armastus erinevad olekud. Kaks erinevat peatükki. Lühidalt: ARMUDA saan ka võhivõõrasse. Või filmi- või raamatukangelasse. ARMASTADA saan vaid inimest, keda lähedalt tunnen.
VastaKustutaSeda ka veel, et mulle meeldivad nn „koledad“ mehed. Isikupärased. Klassikalises mõttes ilusad siledad mehed on turn-off. Tutvumisfaasis võlus mind mu praeguse abikaasa juures justnimelt ta ’rugged face’. Sama kusjuures naistega. Ma identifitseerun küll heterona, kuid Barbied ei ärata minus isegi mitte persoonidena huvi, rääkimata sellest, et nende välimus mind mingil moel erutaks. (Pealiskaudne, eelarvamuslik, võtan omaks.)
Aga mina ja Marca räägime sellest, et ei armu mingisse suvalisse. Kui inimest ei tunne, mingit kirge vms ei tekigi. Phmt - võõra peale ei lähe kõvaks.
Kustutaja nii on.
Mul tekib "iu, mingi krdi vägistaja, neverever!", kui minuga tahab "lähemalt tuttavaks saada" võõras mees. Ma ei. Ma lihtsalt absoluutselt EI taha teda enam kunagi näha ega kunagi temaga rääkida,
IU!!!
Enne peab tuttavaks saama. siis räägime.
Ja mu viimase aja tuvastus on, et krdile, mis tuttavaks. Kellegagi, kellega SÕBRAKS pole saanud, ei tasu üritada mingit kurameerimisvärki. Sest nii jäle hakkab muidu varsti.
Kui ei proovi, ei saagi teada, kas äkki ei oleks hea hakanud? Aga point on, et KUNAGI ei hakka hea. Ma proovin, ma sunnin end ja loodan parimat - ja no ainult vastik hakkab. Mitte hea, VASTIK.
Ei, ma saan aru küll, millest sina ja Marca räägite. Olen su selleteemalisi postitusi lugenud, asja üle mõelnud. Mu kommentaar on üks neist “aga mul on niimoodi” sõnavõttudest. No et tahaks kah sõna sekka öelda või nii :)
Kustuta
KustutaTäpsustusena: mul on nii, et võin täitsa vabalt mingisse 3x põgusalt kohatud ‘rugged face’ mehesse armuda, teda tundmata. Sest mul käib ARMUMINE kui keemiline protsess minu enda pea sees, armutaval pole sellega kuigipalju pistmist. (Hell, ma olen paar korda ju lausa internetis armunud.) ARMASTUS on aga hoopis teine asi, selleks peab mul teine inimene vastas olema, pean teda teadma-tundma, seda tunnet üksnes fantaasiaga ei toida.
Aga jah, muidugi saan ma aru, et sul ja Marcal ei teki armumistki, kui inimest lähemalt ja pikemat aega ei tunne.
No ma nagu ma eespool ka mainisin, siis ma võin mittetuttavatesse tegelt armuda küll, kui ma oma peas mingi loo sinna taha välja mõelnud olen, aga reaalsete tuttavate puhul pole seda lihtsalt juhtunud. Internetis armumine - oo jaa, täiesti võimalik! Tegelikult käib kogu suhtlus ju oma peas - me tõlgendame kõike vastavalt enda kogemusele, meeleolule jne. Lihtsalt päris inimese puhul on kordi suurem võimalus ju, et ta minu fantaasiaga temast üldse kokku ei sobi, seega ma pean teda enne tundma õppima.
KustutaÜhesõnaga sinu puhul siis ikkagi on võimalus, et (VVNi sõnu kasutades) läheb ka võõra peale kõvaks, aga kukub paraku kohe ära, niipea kui selgub, et võõras ei klapi sinu fantaasiaga? Et nagu minulgi, põhim. õnnemäng - kui klapib, on võimalik, et võõrast, kellesse armuma juhtud, ka armastama hakkad? Et kujuneb partnerlussuhe? (See kõik on muidugi puhtalt hüpoteetiline, eks, me siin esialgu ju pereinimesed ikkagi :)
Kustuta(Selline "a minul on nii" sobib küll, ma mõtsin lihtsalt, et on "no tegelt see käib nii, armumine on see võõrasse asi, aga armastus on see, millest teie räägite, lihtsalt nimetate valesti" ja hakkasin meeleheitlikult üle seletama.)
KustutaEpule: ma ei oska öelda ei-d ega jaa-d, sest pole juhtunud, aga no teoreetiliselt on kõik võimalik jah. Või noh, ma pigem ise olen see pidur, kes eeldab - "no on jah igati kena mees, aga raudselt mina talle ei meeldi/ta ise on isiksusena õudus." Ükskord oli selline kõhe moment, kui tuubil täis toidukohas istus mu lauda üks mees, kellega meil jutt klappis esimesest hetkest nagu vana tuttavaga ja mulle tundus, et tal oli ka kummaline, sest ma olen teda hiljem linnas läinud ja ta ka pöörab pilgu ära, sest no me mõlemad oleme pereinimesed. Ja tema naine on hästi stereotüüpne blondeeritud daam, kes töötab minuga samas majas iluteenindajana, mis on ka äärmiselt kummaline kokkusattumus :P Aga millegipärast oli mul tunne, et me oleksime klappinud. Vabalt võin eksida, aga rohkem pole sellist äratundmist olnud.
KustutaVohh, see piduri teema on armusuhetes (ja üleüldse inimsuhetes) ääretult olulisel kohal mu meelest. Enda näitel: ma olen praeguses võrratus suhtes suures osas vaid seetõttu, et tükk aega peale esimese pika abielu lahutust sattus mu ellu mees (ei, mitte mu abikaasa), kes mu pidurdamisharjumusi muutis. Või ei, oot, tegelikult tegelikult sattus ka _tema_ mu ellu justnimelt seetõttu, et mu vanad pidurdamisharjumused olid kummalisel moel kuhugi kadunud. (Sõbrad ja sugulased tembeldasid selle keskeakriisiks. Kui nii, siis väga tulemuslik kriis :))
KustutaVVNile – it's ok :) Ma ei tundnud end kuidagi ahistatuna. Põnev kõnelus.
Nõus. Ma olen ka praeguses suhtes tänu sellele, et astusin ise esimese sammu. Samas, ma siiski tundsin inimest enne seda mitu aastat, kui avastasin, et hei! ta on tore :)
Kustutaoot, aga VVN rääkis enne ka noorpõlve pealevaatamisarmumistest, kus peamiselt armuti oma peas välja mõeldud inimesse. Mõtlen, mis ma mõtlen, mul on kangesti raske esimest pilgust armumist ka endal kuidagi teistmoodi ette kujutada, sest ei ole ju muud varianti kui see "oma peas" - päris infot ei ole ju. Ma ei teagi nüüd, kas see tähendab, et ma olen ka otsapidi demiseksuaal või mis.
KustutaKuigi teisest küljest võib hea lõhnaga mees mulle seksikas tunduda ilma, et sellel armumisega mingit pistmist oleks. Mul oli nooruses isegi üks päris meeldiv seksisõbra-suhe, kus (vähemalt minu teada) kumbki ei olnud armunud.
Nende definitsioonidega ongi see häda, et igaüks tõlgendab erinevalt, oleneb, kus nurga alt vaadata jne. Samas, ma kujutan oma peas esimesest pilgust armumist kuidagi nii "plaks ja valmis", mõelda ja ette kujutada ei jõuagi enne midagi :)
KustutaNo ma ka kujutasin PÄRAST.
KustutaEt plaks ja valmis ma tuvastasin tüübi, kelle teemal kujutlema hakata =) Aga lihtsalt kuna me iial ei kohtunud (bussinoormees ses osas täpselt sama kättesaadav, kui Robin Hood, ükskõik kas raamatutegelane või kuskil seriaalis näitleja abil kujutatud), olis see magus nunnu armumine.
Lihtsalt elu on näidanud, et kui sedasi plaksust armutud tüüpi päriselt ka tundma ja tundma õppima hakata, selgub, et niiiiiiiiiiiiiiii halb. Otseselt vastik lausa. Kusjuures ta ei pea selleks koeri jalaga lööma ega oma emast kui "sellest litsist" rääkima vms - mulle on vastik kõik, mis on mu jaoks ebaideaalne. Ja otseselt VASTIK. Mitte üldse "igaühel on ju väikesi veidrusi, ta näiteks usub teadusse palju vankumatumalt kui mina", vaid "AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAPPPIIIIIIIIIIII, milline inimene!!!!! IU!"
Kusjuures kui ma tasapisi sõbralikult sõbralikus õhkkonnas, mingi armumiskiiksu või temapoolse suhteloomissurveta inimese kohta tuvastan, et väga paljud asjad, mis mulle on "need on keskmised andmed keskmiste kohta, kas sa arvad, et tunned palju inimesi, kes sellised keskmised on?!", on talle "teadus ütleb, nii et peab tõsi olema", ma üldse ei häiru. Mul ei tule isegi: "Pean ta kohe ümber veenma!" Mul tuleb: "Ütlen, mis mina selle kohta arvan, aga ei jää teemasse kinni, sest see pole ju lõpuks nii tähtis, ega ta ju öelnud, et usub aktiivseid maal käivaid UFOsid!"
Mis krdi armumine esimesest pilgust ... esimene pilk võis jah armumine olla, aga see on kindel viis hiljem jälestada, kui sutlemine peaks pikemaks venima =P
Aga kui ma inimest tasapisi tundma õpin ilma mingi ""Mina mees, sina naine, vaatame, kas sobime, äkki läheb lõbusaks?!"-värgita, inimene saab mulle päriselt jube kalliks saada.
Ja siis avastada, et tema jaoks on märkamisvõimalus, et mina naine, ammu möödas ja sellele nüüd tähelepanu juhtida lootusetult hilja, väga kurb.
Karta on, et selline kellegi poolt sõbratsooni arvamine ei ole hea tunne. Eriti, kui ise sellist asja ei harrasta, tundub suisa alatu, kuigi ilmselt inimesed lihtsalt on nii erinevad.
KustutaSellest, kuidas me omaenda peas armume. Loen just praegu (uuesti üle) Elizabeth Gilberti Eat, Pray, Love, ja tal on seal üks teemaga mu meelest väga hästi haakuv lõik. Kirjeldab armumist mehesse, kes kehastas üht osalist Gilberti lühijuttudel põhinevas lavatükis. Armus sõna otseses mõttes väljamõeldud persooni, omaenda ajusünnitisse. Paraku, peale kuuma lühikest kireperioodi lakkas mees pakkumast seda, mida naine soovis. Gilbert kirjutab: “… we always invent the characters of our partners, demanding that they be what we need of them, and then feeling devastated when they refuse to perform the role we created in the first place.”
KustutaNoojah, aga kui ma üritan teistpidi teha, olen ma ju sõber ja imelik must teistmoodi mõeldagi ja ikka halb =P
KustutaJah.
KustutaIlmselgelt on Looja kogu selle armusuhte-värgi enda lõbustamiseks välja mõelnud, nii tore ju pealt vaadata, kuidas inimesed muudkui siblivad ja üritavad ja üritavad… ma vahel mõtlen, et äkki tõepoolest ongi mingi Universumi poolt heaks kiidetud, one size fits all variant olemas, kuidas esimesel katsel sobiv paariline leida ja temaga õnnelik olla, kuniks surm lahutab jne. Ja siis jälle mõtlen, et ei, see on võimatu, sest iga inimene on ju loodud kordumatu (aju)keemiaga, ja kui kahe indiviidi keemia kokku panna, tekib omakorda täiesti omanäoline ja enneolematu reaktsioon. Seetõttu suhtun mistahes suhtenõuannetesse äärmiselt skeptiliselt. Mu meelest on isegi nn. universaalsed, common sense partnerileidmise tõed teatud olukordades küsitavad.
Enda näitel oskan seda öelda, et enamus takistusi seab inimene endale ise. Aga teisest küljest, üle oma varju ju kah ei hüppa, ennast suhteks _sundida_ ju ei saa, isegi kui nii väga tahaks kaksi olla, mitte üksi. Ühesõnaga, nokk kinni, saba lahti…
Mul on ühe korra hääletades juhtunud seda, et enda arust oli SELLINE KLAPP mehega, kellega ma paar tundi juttu ajasin, no lihtsalt NII tore mees oli. Siis oli küll täitsa kurb, et selline "rongid öös" moment oli, kuigi me isegi ei flirtinud, niisama ajasime juttu.
KustutaArmuda saab ainult esimesest silmapilgust välise hinnangu järgi. Sõpra pead ka armastama ainult selliste omaduste järgi mis ei aja kihevile. Armastus on universaalne.
VastaKustutaAga mina saan küll meestega niisama sõber olla, sest mul on peas mingid omadused, mis on nii tugevalt alateadvuses kinni, et välistavad kohe paarilisekandidaadi. No näiteks, et funktsionaalne joodik võib ikkagi olla tore sõber, aga ma isegi ei mõtle temast kui kallimakandidaadist. Või suhtestaatus, kui ma tean, et teine inimene on abielus / tõsises suhtes, siis kaob mul hetkega kogu tõsine huvi, ka siis, kui seda enne oli. Mine võta kinni, kas olen lihtsalt väga moraalne inimene, või on see pigem "milleks mulle mees, kes suhtes olles teiste naistega flirdib, mis ma temaga ikka peale hakkan". Igavusest ehk flirdin, aga kaugemale ei lähe.
VastaKustutaMhmh, sama siit teiselt poolt vaadates. On küllalt daame, kelle kallimana absoluutselt välistad (või no lihtsalt üldse ei mõtle selles suunas), aga kes on sõbrana või kaaslasena ülitoredad.
KustutaMa olen ka alati ikka mõelnud, et ma moraalne, kuna samuti igasugused suhtes inimesed välistan juba eos, aga samas tegelikult on tõesti loogiline, et miks riskida ise sellisega, kes suhtes olles teisi vaatab üldse.
KustutaMa saan ka mehega absoluutselt erootilise vihjeta sõber olla, kui tal on kindel naine, pole probleemi. Lihtsalt seal taga on ka teadmine, et kui ta peaks lahku minema kunagi, võiks proovida.
KustutaJa siis juhtuvad ... asjad. Mõni läheb lahku ja me ikkagi ei klapi ja Rong. Mõni ei lähe lahku ja pärast ahastab: "No sa ei andnud ju mingit vihjet ka, ega ma siis niisama lahku ei hakka minema?!?!" Mõni läheb lahku ja tahab mind väga, aga on minu jaoks lihtsalt liiga paks, lahus või ei.