Festivalid, mu arm

Ma olen õudne snoob. Käblikule ei läinud, sest kehv ilm ja oleks pidanud telgis magama. Rammsteinile ei läinud, sest lollakas fännitsoon ja liiga palju suvalist rahvast. Viimasega meenub paari aasta tagune Tartu Punk & Rock, kus enne peaesinejat, kelleks oli Metsatöll, hakkas festivalialale järsku hulgim normcore rahvast ja dressinimesi valguma, nentisime - "näe, Metsatölli fännid saabuvad!" Millegipärast on Rammsteinist samamoodi "Eesti Rahwa Bänd" saanud. Mitte et bänd ise halb oleks või selles kuidagi süüdi. Ma olin Rammsteini viimase kontserttuuri õnneks enne koroonat Riias ära ka näinud juba, neli laulu vist vahetati välja, kuna vahepeal ilmus uus plaat, aga mulle meeldis niiehknaa eelmine rohkem. Mul on siiamaani meeles "Was Ich Liebe" kohe kontserdi alguses ja ma ei kujuta ette, et "Armee der Tristen" paremini oleks kõlanud. 

Punk & Rock Tartus on ses mõtted ideaalne, et saab ööseks oma voodisse ja bände on üsna seinast seina ning mis peamine, enamik tuttavaid tuleb kokku. Samuti on see piisavalt väike ja ebaglamuurne, et suvalist rahvast sinna eriti ei satu (kui just Metsatölli ei näidata, eks). Millegipärast suur osa inimesi eelistab festivalipaigana just mingit Pära-Peed, mis asub kõigist asustatud paikadest võimalikult kaugel ja kust mitte kuidagi enne koju ei saa, kui keegi seltskonnast on end kaineks maganud. No ei ole romantiline, üldse pole. Mulle näiteks meeldib koju jalutada, võimalikult suure ringiga. Pühapäeval jõudsin ma koju pool kolm, kuigi kontsert lõppes vist nii südaöö paiku, aga me tulime Narva mäest kesklinna, seejärel kesklinnast Annelinna ringile, sealt mööda Sõpruse silda Karlovasse ja sealt koju. Oli imeline. 

Inimesi oli ka igasuguseid, imelisi ja mitte nii väga imelisi. No näiteks üks, keda ma välimuse põhjal üliägedaks olen pidanud ja kellele ma ka lõpuks seda ütlesin, osutus täielikuks jobuks. Kuigi ta soovis minuga bändi teha, sest mul olevat sobiv hääl - hahahahaaa! Me tegime möirgamisvõistlust nimelt. Aga ta küsis mu sõbrannalt, kas too on mu ema, mis ei ole eriti meeldiv, kuigi tegelikult vanuse järgi võiks see sõbranna mu ema täiesti ollagi. Vastupidiselt noored inimesed ei uskunud üldse, et me nii vanad oleme, kui oleme, sest nende jaoks nii vanad kui meie on ilmselt ammu surnud ja mahakantud. Üks nii 15-aastane kippus musitama ka, ma keelasin, vabandusega, et ma lähen paragrahvi alla nõnda...

Koledat veel, üks tüüp kukkus lava ees kuklaga vastu metallpiiret, mu sõbranna läks appi, ütles, et tüübil silmad ei fokusseerunud, aga ta korrutas üht meesterahva nime. Mina parajasti ajasin selle meesterahvaga juttu, kelle nime korrutati ja kes väitis, et "ah, see minu poeg, lihtsalt täisjoonud ennast veidi!" Ma ütlesin, et krt, mine vaata, tal tuleb suust verd! "Ai, see põle midagi, sõbrad joonistasid talle selle huulepulgaga!" (oli see ka, aga veri samuti) Aasta isa kandidaat, noh. Viipasin siis turvameeskonda, sealne neiu keeras ruttu pilgu maha, vaatama ei tulnud, aga vähemalt kutsus mingi tähtsama mehe, kes nii isa kui poja kuhugi ära viis. Mu sõbranna kükitas kogu selle aja vigastatud noormehe juures, pärast tuli tema juurde keegi kõrvaltseisja ja küsis, ega ta ometi kehavedelikega kokku ei puutunud, noormehel olla midagi...Küsisin, kas HIV, aga vist siiski hepatiit. Sõbranna muidugi ohkas, et jah, vere- ja tatisegused juuksed ta tõesti lükkas kannatanul näo eest ära...Desosime sõbrannat veidi, õnneks need koroonajäänukina veel igal pool saadaval. Paari tunni pärast oli tandem isa-poega lava ees tagasi...

Mul jällegi vedas, seisin lava ees, kui Pedigree bassimees oma särgi publikusse viskas. Murdosa sekundiga sain aru, et mulle see tuleb, piisab ainult käe välja sirutamisest. Minu ees seisev kutt seda aga ei arvanud ja otsustas särgile järele hüpata, aga nii õnnetult, et järgmisel hetkel ma nägin, kuidas mu sõbranna mitu meetrit eemale lendab. Tüüp maandus talle selga. Sõbranna lõi pea ära, aga õnneks kergelt. Ma oleks särgi äärepealt noormehele loovutanud, aga sõbranna ei lubanud. Jube äge särk on iseenesest:

Foto Pedigree FB-lehelt

 

Ainuke häda, et XXL, bassimehe hüüdnimi on Kraana, ja mitte põhjuseta. Veidi higi järgi lehkas, aga mul oli õhtul kõhe hakanud, ajasin selga, oli selline aktsepteeritav higilehk, mitte ilge nagu mõnel. Koju tulin, Mini nõudis särki endale...Sõbranna lubas selle mulle kleidiks teha.

Just kuulsin ridu "body like an hourglass, it's ticking like a clock" - minust, noh. Kuna üks seltskonnast oli tulnud Ukrainast abistamast, siis tekkis meil idee minna punamonumenti lammutama (olgem ausad, vähemalt üks esinejatest agiteeris ka). Monument punnis vastu, kukkusin selle otsast alla. Empire strikes back. Erilisi vigastusi siiski ei saanud, küll aga rõõmsa meele ja plusspunktid teiste vandaalide poolt. Keskea rõõmud.