Kui te olite lapsed ja teie vanemad tegid mingit tööd, kas te mõtlesite siis, et kui mina saan suureks, tahan ka teha nagu nemad või pigem, et hea, et ma laps olen, ei pea seda tegema?
Nägin täna poes klassivenda, kes ostis igasugu atribuute mahlaajamiseks ja mõtlesin, kas ta nagu päriselt tahab päev otsa mahla ajada või?! Kui ma nägin lapsena oma vanemaid mingeid töid tegemas, ma mõtlesin, ma iial ei viitsiks, ma iial ei hakka ja krt, ma olen peaaegu seda lubadust pidanud ka. Kui koristan, siis vingun. Viimati värvisin kuuri. Õudne oli see, et väga õudne ei olnudki. Aga nii kui tundsin survet "peab seda kuuri värvima" (sest vihmaga ähvardas), vahetasin režiimi "abitu naisterahva" vastu ja ulgusin. Ja ma vihkan nüüd seda kuuri. Mitte ei armasta, nagu eeldavad kõik isetegemise populariseerijad - ei, see, mis nõuab pingutust, ei tekita armastust. Pingutust eeldav asi võib tekitada armastust, kui eelnevalt on tahe ja kirg asjaga tegeleda olemas, aga muidu, ei. Kusjuures ma varjasin fakti, et mu käed õhtul valutasid üsna ebameeldivalt. Täna, nädal hiljem avalikustasin (sest tegin nalja pärast poes 2kg-ste hantlitega paar liigutust ja käed hakkasid pool tundi hiljem valutama...) ning selgus, et L oli eeldanud rämedat valu peale seda tööd, aga tegelikult ei olnudki nii hull ja ma ei suutnud lihtsalt uskuda. Sa võtad nii rahulikult asjaolu, et pead tegelema millegagi, mis tekitab vaevusi? Ma ühinesin ainult seetõttu, et ei osanud mingeid vaevusi eeldadagi.
Aga kuidas enamik inimesi, keda mina tundsin kui toredaid ja mõistlikke lapsi, muutusid suureks saades ebamõistlikeks täiskasvanuteks? Mitte üks laps ei armastanud koristada, kartuleid koorida, kreeke korjata, porgandeid rohida. Või nad varjasid neid tahtmisi? Ja lõpuks saavad end täiskasvanuna välja elada? Miks on inimesed nii mõistlikud, leplikud, ennastsalgavad, töökad ja tublid? Kas elu on nad sellisteks sundinud?
Ma tahaks kogu aeg kuhugi minna. Metsa, mere äärde, jalutama. Mõte sellest, et peaks terve nädalavahetuse raiskama mingile tööle, ajab mu hulluks. Võib-olla on asi selles ka, et ma olengi enamuse ajast kodus ja siis tahaks pigem eemale, kui sa oled nädal aega õhtuni tööl, siis ehk tekib tahtmine nädalavahetus mingi pesapunumisrituaali või kodutööde peale kulutada.
Ja nüüd hoopis teisel teemal! Lugesin seda ilmse kohkumusega, umbes nagu Malle Pärn või nii. Seks ei ole sotsiaalsus, seks on intiimsus. Palun, ma ei taha sotsiaalmeedias teie seksielust kuulda ega näha, ükskõik kui kallid te mulle ka ei ole! Ja siin pole mingit tabuteemat või ohutaju, ma lihtsalt ei taha, see häirib mind. Jajah, seal artiklis on punkt, et soovi korral saaks selle ka välja lülitada, aga kogu teema ise - ma tõesti ei kujuta ette, et keegigi üleüldse sihukest asja meeldivaks peaks. Seks avalikuks asjaks?! No ja siis mulle kohe meenus, et ma olen ikka üsna ilmselgelt ka üks neist imelikest demiseksuaalidest lihtsalt. Seks pole mingi lahe sotsiaalne mäng vaid emotsionaalse sideme edasiarendus. Lihtne. Ma olen ebastandardne.
Kui sa rääkisid rohimisest, mul lõi peas tulukese põlema.
VastaKustutaSest seda ma vihkasin lapsena täiega (eriti tihti mind selleks ka ei sunnitud, aga need korrad, kui sunniti, olid KOHUTAVAD) ja nüüd täitsa meeldib.
Ma arvan, olulised põhjused, miks suhtumine muutus:
* mitte keegi teine ei sunni mind arusaamatu otstarbega asja tegema, vaid ma ise tahan
* ma ise tahan, sest kujutan ette, kuidas innukatel pisikestel porganditaimedel või innukatel pisikestel hernetaimedel vms on pärst minupoolset rohimist korraga nii palju kergem, niii palju valgust! nii palju vett! Toitaineid ei rebita eest ära! Nii tore!!!!
* Ja mul ei ole üldiselt ka mingit "tahaks hoopis midagi muud teha", mul on "mida nüüd teha, mis oleks korraga meeldiv ja kasulik ... oh, rohin! Saan päikest, taimedel on parem ja vbla ütleb keegi mulle aitäh pärast - ja isegi kui ei ütle, hästi on tehtud ikkagi!"
"Ei taha midagi muud teha" on ilmselt võtmekoht.
KustutaSest ma ei taha enamasti üldse mitte midagi teha. Niimoodi, et tahaks just seda, oo, nii tore! On hulk tegevusi, mille vastu mul pole midagi, teen täitsa hea meelega, kuni väsimus peale ei tule, aga et TAHAKS midagi teha?
Eee ... no ... kui ma olen väga unine, tahaks magada, ja kui väga näljane, tahaks süüa. Aga isegi siis ei lülitu märguanded alati sisse, mul on: "Miks mul nii halb olla on, iiveldab ja uimane ja nii halb ... aaa. Oot. Ma olen hommikusöögiks söönud kolb küpsist ja hiljem veel ühe tomati, mul on ilmselt nälg."
Mul on väga väga harva tunnet, et TAHAKS midagi teha, aga tegevusi, millega aeg mitte väga ebameeldival moel ära tappa, on palju ja rohimine on seal hulgas.
Aga asju värvida meeldis mulle juba lapsena =) Jube lahe oli vaadata, kuidas asi saab hoopis teise välimuse. Peaaegu nagu maagia.
Ilmselt see tahtmise teema on oluline küll jah. Mul ehk pigem ses osas, et ma ka nagu ei taha väga midagi teha ja kui siis veel kuskilt tuleb nõue mingi asi ära teha, muutub kõik eriti ebameeldivaks ja siis tuleb pähe palju asju, mida selle asemel kõik teha võiks.
KustutaMulle meeldis samuti lapsena värvida. Ja vikatiga niita. Ja süüa teha - kindlasti motiveeris see, et siis saan midagi head süüa (ega pea selles sõltuma sellest, millal vanemad koju tulevad ja just seda viitsivad teha, mida mina tahan), aga teisalt mäletan, et ma hakkasin ka ise retsepte leiutama, nii et ilmselt oli see juba siis lihtsalt huvitav ka.
VastaKustutaMeeldis ka triikida, mida ma huvitaval kombel nüüd eriti ei viitsi,
vbla sellepärast, et see on logistiliselt tülikam - lapsepõlvekodus oli triikimislaud kogu aeg valmis, siin peaks ma ta välja võtma ja üles panema. Nähtavasti on mul tööde juures erakordselt tähtis see, kui kõrge barjääri ma selle tegemiseks juba enne ületama pean.
Mul lähevad praegugi vikati või aiakääridega niites lihased haigeks, aga kuna ma võtan seda natuke nagu jõusaalitrenni ja teiseks on see tegevus ise täiesti sõltuvusttekitav ja kolmandaks on see hea ettekääne ilusa ilmaga õues aega veeta, selle asemel et teha seda kirjatööd, mida ma muidu justkui peaks, siis ma ei lase end sellest häirida.
No mul ei lubatud korralikult süüa teha (laps pliiti ei puutu! ehk ma võisin teha mingeid võileibu või küpsisetorte või kama, aga ei midagi keeta, küpsetada vms) kuni me ära kolisime. Olin siis 14 ja sukeldusin vaimustusega uude põnevasse maailma =D
KustutaJa triikida meeldis mulle ka ja nüüd tõesti üldse ei viitsi ja sama triikimislaua keiss - kusjuures mul pole nüüd isegi triikimislauda, mida üles panna, ma triigin kokkkumurtud baikatekil ja jee ma viitsin seda rohkem kui umbes neli korda aastas edeva kleidi suurema edevuse jaoks teha.
KustutaMul ei lubatud köögis mitte midagi teha kaugelt kauem kui 14 ja võib-olla sellest tingitult ka hiljem erilist huvi ei tekkinud.
KustutaTriikimislauaga on vist jah see, et mu emal, kes triikimist armastab, on triiklaud pidevalt keset suurt tuba ja mina samuti paar korda aastas triigin põrandal teki peal...
njah, mulle õpetas ema alguses teadlikult mingeid lihtsamaid retsepte, et ma ei peaks sööki ootama, kui mina jõuan koju ja suuri inimesi veel ei ole. Ja siis edasi hakkasin ise eksperimenteerima. Ma mäletan veel üht suurt draamat, kui ma olin mingi 9 või 10 ja äkitselt hakkasin kartma gaasipliiti süüdata (vahepeal olin juba süüdanud), ja vanemad läksid sellest minu ootamatust kartmisest närvi ja siis läksin mina veel rohkem närvi. Ja siis millalgi lihtsalt võtsin ja panin põlema ja edasi ei kartnud.
KustutaA kas teil oli siis kodus kogu aeg keegi, nii et kööki kasutades oleks kohe vahele jäänud?
Kustutahakkan kohe mõtlema, et kas ma olin kuidagi ebatavaliselt palju omapead kodus või mis.
Üldiselt oli küll, jah. Vanaema sai 55-selt pensionile, see aeg oli veel.
KustutaJah, mul olid nii vanavanaema kui ka vanaema ikka kodus.
KustutaAaaaah!
KustutaMõtlesin sel teemal ja korraga selgus mulle, miks ma kogu kokandusse ja retseptidesse suhtun, nagu suhtun! Sest ma ei alustanud (no ok, seks ajaks baasasju oskasin, riisi ja makarone keeta, putru teha ja salateid hakkida) retseptidega, ma alustasingi, üritades järgi teha toite, mis mulle maitsenud olid, aga mille koostisosadest teadsin ainult, et seal oli kana, kana ümber kaste ja kastme sees porganditükid . Kõik see oli kaanega ahjuvormiga ahjus. Ja siis ma leiutasin, et kuidas ja mis.
Hämmastavalt täpselt õnnestus vahel, kuigi olen takkajärgi üsna kindel, et mu vanaema ei pannud kanakastmesse sherrit =P
mul käis jah pigem sedapidi, et esialgu andis ema täpsed juhised mingite toitude jaoks (kuigi nt muna keetmine või praadimine jne on selliste juhistega, et need ongi baasasjad, makaronidega sama lugu) ja sealt arendasin edasi. Nt oli mul mingi böfstrooganovist lihakastmete edasiarendamise periood, kus ma katsetasin eri maitseainetega.
KustutaVõib öelda, et sina hakkasid mõtlema kastist väljaspoole, samas kui mina üritasin kuidagi kasti sisse saada =D
KustutaPakun, et osadele on see natu majandamisega seotud. Kui oma aiast tulev (või vanemate, sugulaste jne) kraam on oluline lisa talvisel toidulaual, siis rapsitaksegi. Et oleks varud (soolased ja magusad hoidised, juurikad keldris jne). Igal nädalavahetusel perega kuskile minek (sõit, külastus) on eelarvele kohati mõrvarlik. Tahtmine vs võimalused, eks.
VastaKustutaMa vihkasin koristamist, sest ema elas läbi koristamise mingeid oma pingeid välja. Polüesterkapi läikima löömine igal ndlv-sel ja triikimine ning selle kallal vingumine kui polnud tehtud nii kuidas tema eeldas. Ma kasvasin üles teadmisega, et “kui sa suureks saad, upud s-ta sisse”, ma pidin seda kogu aeg kuulma. Ja ma polnud lohakas, mul olid asjad talutavas korras ja ma olin mõistlikult kohusetundlik, aga ma ei teinud alati nii nagu eeldati ja millal eeldati. Aiatöid ei armasta ma siiani, rõdul olen natukene toimetama hakanud. Rohkem hooajaliselt ja ilu pärast, mitte kohustusest. Kui on töö, millest on ka kasu (saab sügisel saaki, tuleb àra teha), siis teen ruttu ära ja liigun meeldivate tegevuste juurde. Aga mul puudub sellistes töödes obsessioon und põhjalikus, ema mul seda ei mõista. Tema meelest peaks isegi surnuaial käima kogu aeg, sest “kohutav kui palju lehti ja oksi tuul regulaarselt alla ajab” ja see pidi olema jubekole. Aias sama maniakaalsus. Tore vàrviline lehevaip on minu silmale ilus sügis, temale must masendus ja ropp töö :D
Kindlasti osalt majandamisega seotud, arusaadav, aga samas ma olen märganud just erilist kihku majapidamis- ja aiatööde vastu neil, kes on ise maale maja ostnud ja sinna kolinud ning mulle tundub, et seda saab endale lubada ainult rikas inimene. No et minu loogika oleks see, et oleks ma rikas, ma tööd ei teeks - jõuaks ju iga päev väljas süüa vms. Teisalt muidugi arusaam rikkusest on inimestel erinev ka vägagi.
KustutaSee maniakaalsuse teema on ka väga tuttav, brrrr.
Kõik see, mis on nagu töö või mida peab, seda hästi ei taha teha. Samas need tegevused, mida ma teen lõbu pärast, nendega võin rassida hea meelega. Näiteks ma ei kaevaks maad mitte labidatäitki, kui see oleks töö. Aga kui ma tahan teha lillepeenart, sest mulle meeldib kevadel tulpe ja suvel roose imetleda, siis kaevan savimaad, nii et kondid haiged, aga ikka olen rahul.
VastaKustutaTeatud töödega on tulnud leppimine - rohimist kannatan palju rohkem välja, kui lapsena. Aga mulle on ka alati meeldinud mullaga mängida, kui lapsena pandi rohima, siis ma rohisin vähem ja rohkem hoopis ehitasin mullast midagi. Nüüdki mulle meeldib see tunne, kui käed saavad natukeseks mullaseks (millegi istutamine näiteks, kümme minutit mullaseid käsi on tore, pikemalt ei taha). Sellepärast ma ei kasuta ka kindaid.
Kõik need tööd, mida ma lapsena ei sallinud (nõudepesu jms), on muutunud ajapikku talutavaks. Oma tarbeks saan hakkama. Isegi moosi keedan, kuigi see protsess ise just vaimustust ei tekita. Teatud sorti moosid meeldivad väga, neid ikka teen oma tarbeks kuigipalju, sest moosi meeldivus ületab moosi keetmise ebameeldivuse.
Õmblustööga sama lugu. Mulle väga ei meeldi õmblemine, üsna ruttu saab siiber. Aga kui ma ei leia kusagilt sobivat hilpu (mu tahtmised ei ühti üldse hetkemoega), siis ei jää muud üle, kui ise õmmelda ja kuna ma tahan seda konkreetset hilpu, siis kannatan kuidagi ka õmblemise välja.
KustutaAianduse teema pidi osadel tulema ka vanusega. Mingi kihk oma kätega kasvatada ja hooldada vms.
KustutaRohimine oli ok, aga mis minu jaoks kõige vastikum oli, oli maasikaväätide lõikamine ja taimede hooldus peale maasikate valmimist. No kesse tahaks lapsena maasikatega tegemist teha kui sealt enam sel suvel saaki ei saa? :D Ja reeglina lasti need nii rohtu, et kui lõpuks tuli kampaania "rohida ja väädid", siis oli see mitme päeva töö. Isegi kolhoosi peedipõllul polnud nii vastik olla.
Aiandus kipub vanusega tulema jah. Mul ka nooremana seda kiiksu polnud, ainult mullaga meeldis lapsena mängida, meeldis see mulla tunne sõrmede vahel. Huvi iluaianduse vastu tuli umbes neljakümneselt. Sarnane lugu oli ka onutütrega, kes nooremana välistas kõvahäälselt, üheseltmõistetavalt ja kategooriliselt igasuguse mullas sonkimise, tema oli linnaproua ja elas korrusmaja korteris ning maale ei tahtnud. Kuni 36-aastasena otsustas äkki Räpinasse aiandust õppima minna, seejärel osteti maale väike mõis (kunagine karjamõisa hoone väikse pargiga) ja nii ta läks.
KustutaNuh, kuidas kellelgi, ma omal ajal peale keskkooli andsin kohe dokumendid Maaülikooli aianduse erialalale, sest mulle meeldis tomatitaimede lõhn kasvuhoones...Midagi muud ma aiandusega ei seostanud ega olnud teinud ka ning ütlesin alati, et mina omale aeda ei taha, sest olin näinud, mis vaev sellega kaasneb. Ma ei tea, mida ma mõtlesin, õnneks vanemad keelasid igasuguse aianduse õppimise eos ära, ilmselt tundsid mind ses osas paremini kui toonane mina.
Kustuta