#jutujaht Ma juba ise ootan ka

Mirjam oleks pidanud selleks valmis olema, et lõpuks mõne Andrussoni valija otsa satub, oli ta ju ometigi Raadikveres, Andrussoni põlise kantsi kõrval, aga siiani ei olnud keegi talle midagi nina alla hõõruma hakanud. Kõige vähem oleks ta seda sellelt muruniidukiga suvilaperemehelt oodanud, selliseid tavaliselt absoluutselt valla asjad ei huvitanud, käisid suvilas ainult nädalavahetusiti, mis neil sellest, kes siin muul ajal valitses. Üldse olid inimesed näost-näkku hoopis viisakamad kui internetis, sinna poleks Mirjam mingi hinna eest valijatega vaidlema läinud, uurib veel keegi su kontaktid välja, pärast siis kustuta neid tillipilte ja ähvarduskirju, ta teadis küll, miks paar muidu söakamat preilit oma kandidatuuri maha olid lasknud võtta. See suvilaomanik ei näinud iseenesest sugugi sellise moodi välja, kes neid pilte saadaks või kirju kirjutaks, aga mine sa neid tea. Miskipärast oli Mirjamile neist ähvardustest kuuldes alati Andrussoni erakonnajuhi Kräämani irvitav lõust silme ette kerkinud, aga võib-olla oli see vaid soovunelm, äkki võisid ka muidu pealtnäha normaalsed inimesed selliseid tegusid sooritada? Ta võttis veel ühe lonksu külma õlut ja küsis: "Kas olete siis rahul kõigega, mis siiani koduvallas toimunud on?"

Raimo juba kahetses oma ootamatut lõugadelõksutamist ja pomises rohkem temalikus stiilis midagi peenhäälestamisest ja sellest, et on nagu on ja mis see teisiti ikka parem oleks. Selleks oli Mirjam juba valmistunud, avatud küsimused olid talle alati sobinud. Nüüd sai ta vestluse endale sobivasse sängi tagasi tüürida, kus ühel pool ähvardasid Andrussoni pooletoobised ja teisel pool terendas peresõbralik lasterohke kogukonnaelu. Mirjamil tuli endale tunnistada, et ega muus osas suurparteile ju midagi ette heita olnudki, ideoloogilises plaanis nende eeldused valla valimisliiduga kattusid, ainuke häda oli see, et jalga partei ukse vahele saada oli hirmus keerukas. Seal olid kõik soojad kohad juba ammu täidetud ning mingeid väikevalla aktiviste ei oodanud enam keegi. Oleks ta siis vähemalt meeski olnud või, Mirjamile tõusis sellest mõttest isegi natuke puna palgele, veidi noorem ja kabedam. Teadagi ju, kuidas tegelikult pumba juurde pääsetakse. Ei jäänud muud üle, kui võimalikke luukeresid kappidest välja tirima hakata ning nii oligi Mirjam pealt kuulnud kõlakat, et Andrusson plaanib Raadikverre hooldekodu. Loomulikult me kõik toetame puuetega inimeste elus hakkamasaamist, aga...Raadikverre see kõik siiski ei sobi. Kuhugi ääremaale, rahusse ja vaikusesse - palun väga, tehke aga! Raadikveres on aga lapsed! Kas keegi laste peale ka üldse mõtleb?!

Kui Raimo midagi kohe üldse ei sallinud, siis olid need pikad noomivad jutlused. Ema tuli meelde - "millal maksan memme vaeva?" Raimos tekitas see ainult trotsi. Kissu talle sellepärast silma oligi jäänud, et tema eelistas pigem korra käratada ja seejärel kiiresti unustada. Süütunnet Raimo ei kannatanud - miks tema pidi midagi valima üldse? Tehku, nagu tahavad, tema tahab rahus muru niita ja õlut juua, mis see kõik temasse puutub üldse! Vihale ajas teadmine, et ta on ise oma Andrussoni valimise mainimisega selle endale kaela toonud. Kuidagi piinlik oleks ju nüüd tunnistada ka, et "ma tegin nalja, pole kunagi seda Andrussoni valinud!" Mis mulje see temast jätaks? Ei taha ju narri muljet kah võõrale jätta. Sellises nurkaaetud olukorras ei osanud Raimo muud teha kui rünnata.

"Minul pole ühtegi last ega tule ka! Vasektoomia lasin teha! Et ei peaks laste peale mõtlema ka! Mis need hullud teistmoodi on kui lapsed! Tänapäeva lapsed, ma olen kuulnud, on vaata et hullemad kui hullud ongi!"

Siin ei olnud Mirjamil muud teha kui suud maigutada. Selge see, et naiseliku sarmi ja pereväärtustele rõhumisega ei tee sellise tümika juures mitte midagi ära. Teisest küljes tikkus talle miskipärast pisar silma ja ta prahvatas: "Teate, teil on absoluutselt õigus! Tänapäeva lapsed on kohutavad! Ma juba ise ootan ka, millal minu omad kodunt välja kolivad, aga ilmselt seda ei juhtugi! Igavesed saamatud memmepojad, kõik tee neile ette ja taha ära, hooldekodu oleks neile vaja, ma ütlen!" Ta vaatas veel vilksti! õllepudeli poole, kas järsku sel keskmisest enam kraade sees pole ja vajus siis nuuksudes Raimo rinnale.