Mul on kahtlaselt palju kokaraamatuid siginenud, vähemalt inimese kohta, kes köögis eriti aega veeta ei armasta. No näiteks on mul olemas selline šedööver nagu "Laineahjuroad", kus muuhulgas on retseptid "Viinamarjadega täidetud faasan" ja "Metssea rullpraad leedrimarjakastmega". Kes ei oleks midagi sellist mikrokas valmis teinud, eks? Kahjuks on nii, et enamasti, kui ma mõne kokaraamatu avan, panen selle sama targalt ka kinni, ja ei, põhjuseks ei ole see, et kõik retseptid algavad sõnadega "võtke puhas anum", vaid pigem see, et retseptid sisaldavad palju kummalisi koostisaineid, mida mul iial kodus pole ja mõnikord ei oska isegi poest selliseid leida.
Kui teid ka sarnased probleemid painavad, siis soovitan soojalt Lia Virkuse värskeimat kokaraamatut "Nostalgilised toidud". Väidetavalt on inimene kogu elu kinni asjades, mis talle lapsepõlves armsaks said ja toidu osas ma kindlasti sellega ka nõustun. Sellest kokaraamatust just niisugused tuttavad toidud eest leiabki ning ei pea kartma, et nende valmistamiseks igasugu udupeeni koostisosi vaja läheb, sest omal ajal neid lihtsalt ei olnud. Kindlasti olid need toidud olemas ka omaaegsetes Salme Masso kokaraamatutes, mis kõigil kodus olid - minu lemmikud olid nende vanade raamatute juures alati need paar lehekülge kehvade värvidega pilte, mis raamatu keskel. Lia Virkuse raamatus piltidega koonerdatud ei ole ja kuigi ma suhtun piltidesse veidi skeptiliselt - iial ei õnnestu mul endal säärast kaunist kooslust saavutada, siis isu tekitavad need ju ikka.
Raamatus on esindatud nii soolased kui ka magusad toidud, külmad ja soojad road, põhimõtteliselt kogu vajalik argi- ja peolauale. Algaja eestlase stardipakett! Meil on näiteks alati peolaua kindel kraam täidetud munad, singirullid ja kartulisalat. Porgandi osas salatis jääks eriarvamusele siiski! Nostalgilisi magustoite minu lapsepõlvekodus eriti ei tehtud ("selle ahjuga ei saa mitte midagi küpsetada lihtsalt!"), aga seda enam loodan lapsele, kes oli tegelikult see, kes Lia Virkuse raamatut endale jõulukingiks soovis. Olgu nüüd need koogid olla!
P.S. Muuseas, Lia Virkuse retseptid on oma lihtsusega varemgi silma jäänud, suvel avastasime Prillitoosi vaadates (!) imehea suitsukanasalati õpetuse. Päris tervisenatsidele muidugi ei soovita, sest "majonees - hallooo!" nagu kommentaaridest lugeda võib, aga meil liikus see sujuvalt suvemenüü igapäevasesse valikusse. Kaubamaja köögis teevad nad talviti sama asja kõrvitsaga ja ilma paprikata, maitseb sama hästi!
Aitäh Varrakule raamatu eest!
Toidu poolest tõepoolest kinni lapsepõlves armsaks saanud roogades (paraku pole enam tegijaid) ja ka noores põlves (kaasa õnneks osav kokkaja). Samas teatud asjadega peab ilmselt igavesti hüvasti jätma, kes oskaks või viitsiks sihukesi toite teha, mida vanaema ehtsas puuahjus küpsetas või puiduküttega pliidil vaaritas.
VastaKustutaParaku jah mingeid toite ei saagi enam täpselt järele teha olude muutumise tõttu.
Kustutaläksin tõin selle jutu peale poest mitu kaalikat, et millalgi ahju panna.
KustutaVäga hea tähelepanek :) Mul on tõesti palju kokaraamatuid ( ja liiga palju igasugu eriväljaandeid, nipiraamatuid), aga kasutan reaalselt vaid 3-e. " Saiad,Pirukad.Koogid", " Hoidised" ja " Valik toiduretsepte". Needsamad nõukaaegsed, piltideta, SalmeMasso :)
VastaKustutaNüüd olen vajalikumad, ( aga mida iga päev ei vaja nt seenemarinaad) enda blogisse kirjutanud, sealt leiab kiiremini üles.
Aga vihje eest tänan. Mul on endal mõttes veel Jamie Oliveri ühes pajas tehtavate raamat-. Aga tahaks seda enne sirvida.
ma olen ses mõttes friik, et "Saiade pirukate kookide" kõrval käivad riiulist väljas kõige rohkem "Vahemere maade kokaraamat" ja "Aasia köök". Vanasti oli selleks üks ingliskeelne kanadaukrainajuudi tädi (Judy Schulz) kirjutatud kokaraamat "From the Garden", mis on jätkuvalt väga hea, aga mul hakkavad need retseptid lihtsalt juba pähe jääma ja siis pole vaja nii palju kiskuda.
VastaKustutaa kokaraamatu üks oluline funktsioon on ju see, et loed vahepeal niisama, ilma mingi kindla plaanita, ammutad inspiratsiooni ja mõtled peas maitseid läbi.
Kunagi oli vist selline raamat nagu Tervislikke toite. Ka uhked värvipildid vahel. Ja kui sa räägid veidratest koostisainetest, siis seal oli pidevalt selline (uudis)toode nagu fermenteeritud piimavalgukreem. Küll seda uhati magustoitudesse, tortidele vahele ja kaunistuseks, rullbiskviitide vahele ja maitia veel kuhu. Aga mis asi see on? Olen ka nõukaajast pärit, aga pole kuulnudki millestki sellisest. Ehk see oli toorjuust, Mascarpone, veel midagi muud? Välja nägi nagu hästi paks hapukoor, aga mitte nii paks kui toorjuust on.
VastaKustutaMa seda piimavalgukreemi ei tea, aga tagantjärele olen avastanud nõukaaegsetest retseptidest näiteks jogurti, mida minu arust tol ajal saada ei olnud, üldse piimatoodetega oli mu meelest maru ikaldus. Mul mees väidab, et kohuke oli raudselt olemas, aga mina küll peale magusa kohupiima ühtki muud magusat piimatoodet ei kohanud. Siis olid muidugi piirkondlikud erinevused ka suuremad - vanaema juures Ida-Virus oli hoopis teistsugune leib ja sai ning hapukoor oli kolmnurkses pakendis, Tartu kandis mitte.
KustutaFermenteeritud(!) piimavalgukreem... jogurt?
Kustuta