Hullemini kui naisterahva noomitus mõjus Raimole ainult see, kui naisterahvas tagatipuks veel ka nutma puhkes. Selliseks olukorraks elu sind juba ette ei valmista. Raimo oleks kõik hinge tagant ära andnud, kui see ainult Mirjami nuttu vaigistanud oleks, aga paraku ei olnud tal paljut pakkuda, isegi proseccot mitte, mis tema kogemuse kohaselt igas olukorras marjaks ära kulus. "Ah, noh, küll vast ikka võtavad need lapsed ka mõistuse pähe, kuule, näe, õlut veel on, võta paar lonksu, hakkab parem!"
Mirjam kallutas pudeli suule, õlu segunes pisaratega, oli nii hale siin kolkakülas, võõrastes riietes võõra mehe rinnal nutta, ta ei saanud isegi aru, kuidas selline närune olukord tekkida sai ega osanud ka mõelda, kuidas sellest väärikalt väljuda. Õnneks lahenes see probleem paari järgmise minuti jooksul iseenesest, sest kõigepealt oli kuulda lähenevat mootorimüra ning siis juba keeraski suvilahoovile Andrussoni must Hummer. Oma vana vaenlase raudruuna märgates tõmbus Mirjam pingule kui vibu, rapsas pisarad näolt, peitis pudeli selja taha ning astus Raimost kombekalt paari sammu kaugusele. Ta oli siin ju ikkagi kui valimisliidu "Kõik valla heaks!" väärikas esindaja.
Autost pudenesid välja kõigepealt Märt ja Vello, kes paistsid autosõidust elevil kui väikesed poisid, seejärel Kristjan, keda Raimo vähemalt tundis ning lõpuks ka autoomanik ise.
"Tere, Raimo!" võttiski Kristjan esimesena jutujärje üle: "Sul naine helistas, et vaja maale tulla, aga meil oli parasjagu suurem seltskond, tulime su naabrimehe autoga, naised ise tulevad natuke maad tagapool."
"Kus see ülekäte läinud robotniiduk siis meil on? Vello olen.", püüdis Vello kohe härjal sarvist haarata. Millegipärast vaatasid kõik ülejäänud hoopis võõrast naisterahvast, mitte ei otsinud niidukit ning Vellolegi hakkas tunduma, et äkki oli see niiduk hoopis koondnimetus millelegi mustemale. Kristjan sai muidugi kohe aru, milles asi, lood Kissu legendaarsest armukadedusest olid talle naise kaudu tuttavad. Kuigi ta teadis, et põhjust armukadeduseks ei olnud, siis siinne olukord tundus enam kui kahtlane - oli ta seda lollakat ponidega pluusi ju varemalt Kissu enda seljas naernud. Segaduse lahendas ootamatult hoopis Evald Andrusson:
"Kas sa pole mitte Mirjam Nõmmeluht, kohalik aktivist sellest uuest valimisliidust? Olen juba varem suga rääkida tahtnud, aga pole kuidagi trehvanud!"
Mirjam, olles põlisvaenlase, või noh, vähemalt nii oli ta Andrussoni alati ette kujutanud, familiaarsest toonist üllatunud, ei osanud muud teha, kui noogutada.
"Vaat kui tore siis, tead, mulle on viimasel ajal neid sinu sõnavõtte kuulates ikka tundunud, et sa loed mu mõtteid ja ma tahaks kohe siinse kohaliku elu edendamiseks sulle koostööpakkumise teha! Ei ole sest midagi, et me erinevas erakonnas, eks me siin ikka ühte asja ajame, vahet pole, mis need härrad seal suures linnas teevad!"
Kristjangi lisas juurde: "Jaa, nii tore, et te siin Raimoga juba tutvunud olete, Raimo on meil tubli mees, maa sool nagu öeldakse! Näe, niidab siin reede õhtul, ei töö anna oodata! Ja meil on uudiseid kah suurest linnast - meie tänasel erakonna koosolekul otsustati, et läheme valimistele triibuliste nimekirjadega, oleme niiöelda esimene pääsukene võrdõiguslikkuse teel ja teie preili, olete igati oodatud liituma, eks ole ju tõsi, et suure erakonna võimalused teie karjääri toetada on siiski hoopis teised kui pisikesel valimisliidul."
Mirjami silmad lõid särama ja hing hõiskas - tegelikult oli see siiski suur õnn, et ta just siia hoovi oma autoga sisse keeranud oli! Algas see seiklus ehk veidi mõru maiguga, aga näe, kuhu pöördus! Imed siiski sünnivad ka kolkakülas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar