Seisime Kissuga tühjal maanteel ja vaatasime Mammu auto eemalduvaid tagatulesid.
"Persse, mis teeme nüüd siis? Ühtegi autot ei sõida siin sellisel kellaajal..."
"Siis me kõnnime! Lõpuks mõni auto kindlasti tuleb!" ei jäta Kissu jonni.
"Kummale poole me kõnnime? Linna või Raadikverre?"
Kissule paistab meenuvat, miks me üldse Raadikverre teel olime ning ta muutub korraks kohmetuks. "No vähemalt on nüüd need teised mehed ka kõik seal, Raimo ei saa selle mutiga kahekesi kudrutada enam..." Milline absurdne olukord ja tema mõtleb ikka ainult isiklikele luuludele! "Aga äkki on nii võimekas mutt, et võlub kõik mehed korraga ära?" osatan. Kissu vaatab mulle selle peale välkuvate silmadega otsa ja sisistab: "Eks ole...tuttav hetk, mis? Omast kogemusest räägid, jah?" Jeerum, ikka hull, mis hull! "Misasja sa ajad nüüd? Mis mehi mina võlunud olen?" "Jaa-jaa, sina oled meil nii süütukene! Kas ma ei näe, mis näoga sa kõik see aeg Raimot vahtinud oled - vaene mees, sellise portsu otsa sattunud, oleks minu oma, küll ma hoiaks ja hoolitseks! Ja täna kah pööritasite selle Märdiga muudkui minu peale silmi! Küll on tore, et teie ikka minusugusest nii palju üle olete!" Ausõna, ma ei saa aru, mis täna toimub! Täiskuu on inimesed hulluks ajanud? Tahaks kah midagi nähvata, aga pole erilist mõtet, mis sa ikka purjus hüsteerikuga vaidled, proovin hoopis suhtlemispsühholoogia appi võtta ja pressin hammaste vahelt võimalikult rahulikult: "Mul on kurb kuulda, et sa minust niiviisi arvad ning su enesekindlus nii habrastel jalgadel seisab." Selle peale teeb Kissu suured silmad ja jõuab küsida, et "misasja?", aga õnneks katkestab meie viljatu vaidluse telefonikõne. Helistab Kristjan, no pole ime, nemad ammu Raadikveres kohal, aga meist pole kippu ega kõppu.
"Aa, tšau! Kuule, kus jäite? Ma ei saa Mammut kätte, juhtus midagi või?"
Nii piinlik, hakka nüüd mingit naistekätši selgitama. "Aa, ei, me tegelt ikka mõtlesime ümber, et me ikka ei tule täna enam sinna, sorry..."
"Aa, no mis me siis teeme siin nüüd nende teie sõpradega? Meie ei tunne neid ju üldse! Sattusid kontvõõraks Raimo juurde...Andrusson sõitis ka juba ära, meist siin kellestki rooli minejat ei ole, olge nüüd! Head eided, hüppavad niimoodi alt ära! Kissul ju oli kangesti vaja sõita endal siia ja meid kaasa vedada kõiki!"
"No ma ei tea, teete seal omavahel mingi meeste istumise, kui ei kõlba, tellige takso või miskit! Ise saite vähemalt Hummeriga sõita!" klõpsan kõne kinni. Kõrini juba võõraste probleemide lahendamisest! Koju tahaks, mitte siin teepervel kügeleda.
"Tellime takso, ei sõida siit öösel keegi mööda!" püüan Kissut lepitada, aga see on ikka kangekaelne ega jäta oma hääletamise jonni. Jube romantiline küll.
Järsku aga paistavadki Raadikvere poolt autotuled ning Kissu hakkab kohe entusiastlikult kätega vehkima. Aitan kaasa, mis mul üle jääb.
* * *
Mirjami kostüüm ei kuivanudki ära, aga Evald Andrussoni ettepanek andis talle suisa tiivad ning naine palus luba laenatud riietes linna sõita, kes teda ikka näeb, riided toob ükskord kindlasti tagasi, ei see õnne toonud suvila tal meelest lähe.
Mingid naised paistsid tee ääres hädas olevat. Ikka aitan, muidugi aitan! Minu tööks ongi ju rahva aitamine! Mirjam vajutas pidurit.
Istusime Kissuga tänulikult autosse, õnneks oli roolis naine, mitte mingi kohalik purjus jorss. Ma istusin taha, Kissu ette juhi kõrvale. Saime ainult veidi sõita, kui Kissu järsku kraaksatas: "Kus kohast sa selle ponidega särgi said ja selle leopardimustriga seeliku?"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar