Tegin sellise väikse elumuutva nükke, et eemaldasin FB profiililt enda sünnikuupäeva. Üldse mitte selle pärast, et "ärge tuletage mulle meelde, et ma vananen" ega ka mitte selle pärast, et eraldada terad sõkaldest - "vaatan, kes must päriselt hoolib". Lihtsalt selle tõttu, et ma ise enam igapäevaselt FB-s ei käi ja sageli jäävad mõned sünnipäevaõnnitlused saatmata ning kuna mina end sellest häirituna tunnen, siis ei taha, et teised samuti tunneksid. Ilmselge lollus muidugi, peaks juba harjuma, et teised ei ole nagu mina, eks.
Mina näiteks tean enamiku oma põhi- ja keskoolikaaslaste sünnipäevi peast või vähemalt tean ma kuud, millal nad sündinud on. Meil olid ju toona igasugu salmikud ja "Minu klass"-i märkmikud, kuhu sünnipäevad kirja pandi ja mul on silmamälu. Teiseks olid horoskoobid toona kuum teema ja otse loomulikult tean ma, kes mis tähtkujust sündinud oli. Meie klassis oli ebaproportsionaalselt palju Veevalajaid näiteks.
Eraldi asi on muidugi see, et mida ma selle teadmisega pihta hakkan. Ma võin teada, et Mari sünnipäev on 25. mai, aga ma ei pruugi aduda, et just nimelt täna see 25. mai käes ongi. Seega, sünnipäevade meeldetuletused on vajalik asi.
Samas ikka üllatas natuke, et kui varem soovis mulle õnne ca 25% sõbralisti liikmetest, siis eile ei soovitud mulle FB seinal mitte kordagi õnne. Kui te arvate, et see mu nutma pani, siis ei, pigem kinnistas see minu hüpoteesi: "Nobody cares, my friend!", mis minu jaoks ei ole traagiline, vaid hoopis vabastav. Sa ei lähe kellelegi korda, seega võid sa ära unustada iga hinna eest teistele meele järele olemise.
Õnne soovisid mulle pereliikmed, üks sugulane, üks sõbranna ja üks mehe sõber. Ilmselt nad kasutavad märkmikke :D
Sõbranna, kes armastab igasugu deepfake värki, oli mu ära barbistanud. Tulemus oli ikka päris õõvastav:
Huvitav oli see, et kui ma selle üle ohkisin, teatas sõbranna, et tal on teine veel, aga see olla liiga malbe minu jaoks:
Ma siis üllatusin, et "Ma ju olengi malbe?!", mille peale ta saatis mulle hüsteeriliselt naerva meesterahvaga GIF-i ja lisas, et "oled muidugi". Ma ei saa aru, ma ju OLENGI malbe? Enamasti. Enda kohta. Mind täielikult hämmastas ka see kunagine blogijate karikatuur (ma ei tea, kes autor oli, aga see oli miski iidne asi), kus mind kujutati räuskava blondiinina veiniklaasi taga. Tõesti? Ahjaa, kooli kokkutulekul hüüdis ka keegi, et "Näe, bravuuritar tuleb!" Ei, ma olen malbe.
Igatahes, see teine pilt on tõesti õõvastavam kui see esimene, sest see teine on kuidagi realistlikum. See on selline mina, kelle üle normaalsed inimesed võiks uhkust tunda. Selline hoolitsetud ja eakohane. Stepford Wives ja Meeleheitel koduperenaised. Edukas ärinaine. Girl-boss Barbie. Ma ei ütleks üldse, et malbe. Ma võisin kahekümnendates ilmselt täiesti reaalselt arvata, et minust säärane saab. Mis ometi viltu läks?! Miks ma hülgasin ühiskonna ootused minule?! Igatahes, juukseid ei tohi blondeerida, nüüd ma siis tean.
Ma ei julgenud sõbranna käest küsida, et kust ta üldse sellised näopildid sai minust, sest oma teada pole ühtki sellist portreed minust olemas.
Palju õnne !! :) :)
VastaKustutaMinu arust on mõlemad sinu moodi :D
VastaKustutaPalju õnne sulle! Ma mõtlen sünnadest täpselt sama moodi, no üks-ühele. Eemaldasin kuupäeva FB-st juba ammu, sest ei taha teistele kohustuseks olla, et nüüd peab soovima, mis siis, et muidu ei ole 10+ aastat sõnagi vahetanud. Aga kui mõnel lähedasel sõbral jääb soovimata, sest ta lihtsalt ei mäletanud kuupäeva, siis ma ei solvu iialgi ja ei usu, et mind ei armastagi mitte keegi. Kõigil on ju oma elud.