Mida mina siis rääkisin?!

Muidugi on tore, kui su ennustused tõeks saavad, paraku enamasti muutuvad reaalsuseks just negatiivsed stsenaariumid:

"Ma pakuks puusalt, et edasine stsenaarium on selline: lõpuks tuleb veefirma, aga kuna kraanid kinni ja leke ära kuivanud, siis ei suudeta tuvastada, kust (see koma seal ees on tähtis, eks!) ja kuidas. Laiutatakse käsi ja minnakse laiali. Vesi lastakse torudesse sisse, mõne aja pärast hakkab jälle lekkima, taas ei ole kellelgi aega tegeleda. Kohale tullakse siis, kui kõik ära kuivanud ja nii edasi ja nii edasi."

Ehitusonud täpselt nii väitsidki - vesi peab olema tulnud aknast, sest betoon on ju ometi kuiv, arvestamata sellega, et betoonil oli neid oodates piisavalt aega, et ära kuivada. Eile siis sai vesi taas torudesse lastud ja voilá! - märja betooni rõve hais täitis peagi terve korteri ning betoonikiht, mis varem oli kuivalt beež, muutus reetlikult halliks. Hea, et keegi polnud jõudnud veel põrandalaudu tagasi panna. 

Mulle tundub, et me hakkame selle bardakiga ära harjuma, sest kui ma L-lt küsisin, kas ta kavatseb nüüd uuesti kindlustusse või veefirmasse helistada, siis ta vastas stoiliselt, et ootab õhtuni, et asi kindlam oleks. Mul on ka ausalt täiesti suva juba. On nagu on.

Kommunaalporno vol 2

Mulle on alati tundunud, et õnn enamasti soosib mind ja kui juhtub selliseid harvasid ebaõnne perioode, mil igasugune saast korraga selga sajab, siis ma enamasti lihtsalt muigan ja mõtlen, et no mida veel võiks siit tulla. 

Ehk siis kommunaalpornoga edasi, sekka mõned isiklikud deemonid. Toru ei olnudki katki. Väidetavalt tuli vesi aknast. Ainus, kes tõde teab ja selle suure vihma ajal kodus oli, on kass, aga tema vaikib kangekaelselt. No vähemalt selles teemas, toiduteemas on ta häälekalt sees. Müstika on see, et akna juures ei olnud mingit veekahjustust, ainult keset põrandat, kahe akna vahelisel alal, aga no loodus ongi müstiline, leppigem siis sellega. Hetkel on veel põrand lahti, sest kindlustus alles mõtleb, mis summat selle kolme laua eest küsida. Oleks seda teadnud, poleks kindlustusega jamama hakanudki.

Põhiteema, millest ma kirjutada tahtsin, on aga uus naaber. Inspiratsiooni sain Katarina juurest, kes ka sarnase deemoniga maadleb ehk siis kumb ma nüüd olema pean - kas ilge bitch või meeldiv inimene? Kumb ma päriselt olen? Lisaks loen hetkel Morgie poolt soovitet "Parajalt raevukat naist oma parimais aastais" (G.Hall) ja sellest mõjutatuna kerkib muudkui küsimus, et äkki see kõik on keskea rõõmud? Teiselt poolt ma tean, ma olen eluaeg selline olnud ju.

Igatahes, saatsin jumala viisaka kirja naabrile, et väike mure, pesumasin tsentrifuugib keskööl ja kell 6.40, kostab läbi, äkki arvestate sellega. Teate, mis ma vastu sain - ei mingit vabandust, või noh, see klassikaline "väga kahju, kui kedagi häiris" poliitikute klassika - "Tõepoolest nädalavahetusel sai pestud väga hilja. Kuna kolisime, siis oli see kahjuks hädavajalik. Küll aga 6.40 ei ole kindlasti kellaaeg mil ma oma pesu pesta ei või. Öörahu lõppeb kell 6. " Kuna ma enne rääkisin teise naabriga ja ka tema möönis, et no sellisel kellaajal hommikul on tema üleval ainult hädavajadusel ja kindlasti mitte pesu pesemiseks, siis mul tekib siiras küsimus, kuidas saab olla hädavajalik öösiti pesu pesta? Ok, ühe võimaluse mõtlesin välja, aga see hõlmab väljaheiteid ega ole väga viisakas. Tegelikult on muidugi nii, et öörahu siin erilist rolli ei mängi, ühistul on õigus kehtestada oma sisekorraeeskirjad, mitmeid neid saab netist ka lugeda ning kõigis mulle silmajäänutes oli öörahu kellaaeg erinev ametlikust, lihtsalt meie maja esimese kümne aasta jooksul on inimesed ilma paberita hakkama saanud. Nüüd tuleb aga keegi üürnik ja siiralt leiab, et uneajal pesu pesemine on igati ok. Ma ei viitsi sellise jamaga tegeleda! L. kui juhatuse esimees ka ei viitsi, ta jääb suisa vait, kui ma talle kaeban, sest ta tahab konflikte veel kõvasti vähem kui mina. Muidugi tunnen mina end nüüd selle pilli lõhkiajajana, sest no asi see siis ära kannatada ei ole. Kass niikuinii vahel ärkab enne seitset ja prügiauto käib vara ja äkki harjun ära. Aga minu voodi on minu kindlus ja kui ma seal ka rahu ei saa, siis ma lihtsalt lähen hulluks. Kass see on enda oma - ilus aga loll, liikluse vastu ei saa, kuid naabrist äkki saaks jagu - kas asi on selles? 

Mitmes kord peab küsima, et miks inimesed ometi normaalsed ei võiks olla?

Lühike poliitkommentaar

Eile õhtul sattusin selle uudise peale, kuidas riigiasutuste mainekujundus võib maksma minna tuhandeid eurosid ja ma lugesin ikka tõsise imestusega, millist möga on võimalik suust välja ajada. "Eeskätt me ostamegi kaks valguskasti./.../See võib maksta kuni 30 000 eurot" - silm ka ei pilgu sellist asja välja öeldes. Naerma ei aja ka kedagi. Kuidas nii saab? Põhimõtteliselt elame nagu mingid Hollywoodi superstaarid, kellel ei teki küsimusigi - nii palju, kui küsitakse, nii palju maksame, mis seal ikka, raha on, ju siis see asi on oma hinda väärt. 

Normaalset tööd ma ilmselgelt kunagi ei saa, sest kontimurdvat tööd ma teha ei suuda ja enamus tänapäevastest tasuvatest töödest näebki ette mingisuguste asendustegevustega tegelemist, milleks mina absoluutselt võimeline ei ole, sest ma siiralt ei saa aru selle kasutegurist. Võtame või sellise lihtsa asja nagu kontori kujundus. Mille kuradi pärast seesugust asja vaja peaks olema? Oluline on, et lauad ja muu mööbel ära mahuks, valgust ja õhku piisavalt ja kõik. Aga selgub, et on inimesi, keda inspireerib mingi seinavärv või diivani kaldenurk. Või kes tahavad kontori kaunistamist jõulude puhul. Nagu misasja? 

Kuidas saab tõsimeeli arvata, et kui meil on Haigekassa asemel Tervisekassa, siis kõik inimesed valivad haige olemise asemel terve olemise? Et see on see primaarne asi, mida teha, selle asemel, et mainekujundusele kuluv raha sisulistesse tegevustesse suunata. Isegi mõtlemata sellele, missugust segadust külvab nimevahetus inimestele, kes aastaid ühe ja sama nimega harjunud on. Te muidu teadsite, et Haigekassat ei ole enam ja selle asemel on Tervisekassa? Ma küll ei teadnud. 

"Üldiselt asutused uuendavad oma identiteeti viie kuni seitse aasta tagant" Kust see reegel võetud on? Mingist organisatsiooniteooria loengust, kus targutati, kuidas ettevõtte puhul on olulisimad selle identiteet, missioon ja visioon, ilma nendeta on sisuline tegevus enam-vähem võimatu? Jaa, mulle ka räägiti seda teooriat aastaid. "Mis loomaga võrdles keegi tähtis teoreetik organisatsioone?" oli eksamiküsimus. Õige vastus oli äkki kaheksajalg - olulised teadmised ülikooliajast. Aga näe, inimesed riiklikes organisatsioonides päriselt rakendavadki neid teooriaid ellu. Peamine on ikka see, et organisatsioon tegeleks võimalikult palju iseendaga, siis on töötajatel alati, mida teha ja oma palka õigustada. 

Ei no lugege see artikkel lõpuni, mul oli pidevalt tunne, et ajakirjanik on selle ka nö "keel põses" kirjutanud, mina seda muudmoodi näha ei oska. Need intervjueeritavad teevad ju nalja, eks? Ükski täie aruga inimene ei saa sellist teksti tõsimeeli toota?

Kuri minister Võrklaev tahab nüüd riigisektori pillerkaarile pidurit tõmmata. Milline kuri ja ihne mees! Kusjuures ma isegi ei teadnud, kes või mis erakonnast see Võrklaev on, aga ta hakkab mulle sümpaatsena tunduma täitsa. Meie riigis on palgarallit ju alati riigisektor vedanud (va mingid spetsiifilisi oskusi nõudvad ametikohad siis, aga minu kogemuse järgi saab tugipersonal alati just riigiorganisatsioonides kõrgemat palka võrreldes sama tööd tegeva inimesega erasektoris.) Nii see muidugi peabki olema, sest häid inimesi motiveerib ju ainult raha. Paavo Nõgene teab, tema arust on Riigikogus lolle nii palju vaid seetõttu, et sealne palk on nii madal, nii madal. Täpselt sama juttu räägiti mulle ülikoolis ka, muide. Pööbli ja eliidi vahele peaks ikka selge piiri tõmbama, sest ega lolle ju raha ei motiveeri üldse ja kõik targad inimesed on juba niigi rikkad, nad ei saa oma tähtsaid töid riigivalitsemise nimel maha jätta va juhul, kui riigivalitsemise eest ikka veel palju rohkem raha ei maksta. Selline oli teooria siis. 

Mu meelest on hämmastav, kui paljudele inimestele seesugune maailm mõistlik, loogiline ja kaasahaarav tundub.

Kommunaalporno

Vahelduseks kirjanduslikule pornole natuke kommunaalporri. 

Vihaga on see häda, et ta kipub maru kiiresti üle minema. Abiks on enda uuesti üles kütmine, mida ma antud postitusega kavatsengi teha.

Niisiis, veidi rohkem kui nädalake tagasi hakkas elutoas laudpõrand naksuma. Algul mõtlesin, et ju korra vett saanud, kamandasin lapsed aru andma, et tunnistagu üles, kes jälle midagi põrandale kallanud, aga ei midagi. Kass oli ka kahtluse all, va kusik. Ajaga sai selgemaks, et olukord eskaleerub ja seda juba kannutäie vee või põietäie kusega ei saavuta. L. võttis liistud eest ja voilá! - meil on toas batuut! Ehk siis põrandalaudade alla moodustus nii viie sentimeetri kõrgune mügarik. Mu esimene mõte oli, et raudselt mingi hiidämbliku pesa, kust nüüd sorkimise peale miljon kaheksajalgset mööda tube laiali vurab, aga ei, L. kustutas mu entusiasmi. Kuna meil on keskküte põranda all, siis ilmselt on sealt mingi toru lekkinud. Jumal tänatud, et pole kütteperiood.

Helistasime veevärki, tuldi kiirelt kohale, vaadati peale ja öeldi, et tuleb põrand lahti võtta, et teada saada, mis värk, aga seda ilma kindlustuseta teha ei tohiks, muidu kindlustus ei hüvita. Siit siis asub mängu meie peakangelane - tuntud kindlustusettevõte. Helistame - täitke palun internetis oma kahju kohta vorm. L. vastu, et no me isegi ei tea veel, mis kahju on. No täitke ikka, muidu ei saa. Täidame. Saame entusiastliku vastuse, et "Meie ehituspartner võtab Teiega täna, hiljemalt homme ühendust, et kooskõlastada kahjude ülevaatusaega." Seniks siis kraanid kinni ja hoiame pöidlaid, et naabrite lagi pole kahjustunud. Homme sai üsna ruttu mööda, saabus ka ülehomme, mis paraku sattus nädalavahetusele ehk siis ilmne oli, et isegi üle-ülehomme pole kedagi saabumas. Saatsin kirja:

Tere!

Paraku on möödunud juba kolm kena päeva, ilma et keegi meiega ühendust oleks võtnud ja arvestades, et on nädalavahetus, siis ilmselt läheb vähemalt üks veel. Veefirma oli kohal juba esimesel päeval ja kümne minutiga, paraku ei saa keegi midagi kahjude süvenemise ärahoidmiseks teha, sest kindlustuse esindajat ei ole ega paista ka tulevat. This is so going to be in my blog - taas üks imeline eesti ettevõte, mida usaldada ja kellele kümme aastat mitte millegi eest raha kanda.

Teie tänulik klient

 

Praegu vaatan, et jumala rahumeelne kiri sai, pole üldse miskit häbeneda. Vastust paraku ei mingit ka mitte esmaspäeval, kindlustus vait nagu kult rukkis. L. helistas siis üldnumbrile ja sai kellegi kätte, kes lubas asja uurida. Mõne tunni pärast helistas mulle tehnik ja käis sündmuskohal ära. Tema pidi mingi raporti koostama, mille järel keegi miskit otsustab. Tahtsime siis teada, kas veevärgi võib järsku varem kutsuda, kui see raport valmis, sest sellega pidi ka nii päevake minema, kuid see varasem kirjasõber, kes meie toimikuga tegeles, keeldus peale minu kurja kirja endiselt vastamast ja teine kontakt oli lauatelefon, millelt keegi ei vastanud. L. siis igaks juhuks guugeldas, et äkki kuskil ka selle töötaja muu töötelefon ja sattus veel kummalisemasse ussiauku, kust sai info, et tegemist on inimesega, kes kunagi küll antud ettevõttes kahjukäsitlejana töötas, aga praeguseks on edasi suundunud... postitantsu põnevasse maailma. Kiskus juba koomikaks kätte. Üldtelefonilt saime vastuse, et enne kui postitantsija on vastanud, ei tohi miskit teha.

Täna hommikul sain tantsijannalt kirja, milles anti teada, et kui oleme põranda avanud, tuleb tehnik uuesti kohale kutsuda, ei mingeid selgitusi ega vabandusi, ju siis see normaalne tööstiil neil. Ma pakun, et siin võib veel ekstsesse ette tulla.

Tänasest on saanud eile ja selgunud tõsiasi, et nüüd ei ole veefirmal enam aega....Ma pakuks puusalt, et edasine stsenaarium on selline: lõpuks tuleb veefirma, aga kuna kraanid kinni ja leke ära kuivanud, siis ei suudeta tuvastada, kust (see koma seal ees on tähtis, eks!) ja kuidas. Laiutatakse käsi ja minnakse laiali. Vesi lastakse torudesse sisse, mõne aja pärast hakkab jälle lekkima, taas ei ole kellelgi aega tegeleda. Kohale tullakse siis, kui kõik ära kuivanud ja nii edasi ja nii edasi. Seniajani sööme meie elutoa ühes nurgas, kassi peldik on keset tuba (see oli muidu seal nurgas, kuhu ulatuvad need lauad, mille üles peaks võtma), korralikku sööki ei julge teha, sest äkki saab just täna keegi aega tulla ja siis ole oma pottide-pannidega seal jalus. Ühesõnaga - imeline bardakk.

Mis veel toredat? Uued naabrid kolisid. Hästi puhtad inimesed - tsentrifuugivad pesu kesköösel ja pool seitse hommikul. Valmistun järgmist kirja kirjutama...

Jonathan Littell. Eumeniidid

Lugesin Jonathan Littelli "Eumeniidid" mõni aeg tagasi läbi ega osanudki esialgu mingit muud kommentaari panna, kui et "Olen ma ainuke, kes arvab, et ilma nende tüütute seksuaalperverssusteta oleks see raamat kordi etem saanud? Kogu see Freud seal juures ainult hägustas mu jaoks loo eesmärki.
Muidu - väga hea.
"Kui te olete sündinud niisuguses riigis või niisugusel ajal, kus keegi ei tule teie naist ega lapsi tapma ega isegi mitte nõudma, et te tapaksite teiste meeste naisi ja lapsi, siis tänage Jumalat ja minge rahus oma teed. Kuid ärge unustage: teil võib olla minust rohkem õnne, aga te ei ole parem inimene kui mina. Sest kui teil jätkub kõrkust arvata, et olete, siis just sealt algabki oht." (lk 23-24).

Hinnet ei osanudki panna ja panemata see mul ilmselt jääbki, aga praeguseks olen ma suutnud veidi oma mõtteid koondada ja tahaks natuke lisada oma esialgsele arvamusele.

Niisiis, alguses olin ma täiesti vaimustatud ideest, kuidas autor minu meelest samastab iseenda, lugeja ja peategelase motiivid - meil on uudishimu, me tahame teada ja sellepärast läheme silmad pärani lahti vastu igasugustele õudustele. On inimlik seda teha, kuigi enamik ilmselt leiaks esmase hooga, et milleks, miks peaks kirjutama ja lugema nii hirmsat raamatut. Littell on õuduste taga peituva banaalsuse paljastamisel meisterlik. Jah, ka sina ja mina, meie kõik võiksime olla Max Aued.

Kuni siis hetkeni, mil autor teeb mingil põhjusel Max Auest täieliku ebardi. Kellegi sellise, kellega enamikul meist ei ole võimalik kuidagi samastuda, kelle motiividest ja ajenditest me enam aru ei saa, kelle nahka end kujutleda ei oska. Ja ma ei saa sellest aru, miks. Selleks, et näidata - me kõik oleme sisimas värdjad? Et ikkagi ainult värdjad suudaks toime panna seda, mida natsid tegid ja pöörata sellega pahupidi oma esialgne väide, et teatud tingimustel oleks iga inimene võimeline käituma nagu Max Aue? Või siis ei suutnud autor oma koormat taluda, tõde, et ka tema ja kõik teised võiksid sellised olla, ning kaitses ennast Max Auest erandlikku tehes? Lihtsalt selleks, et vinti üle keerata ja furoori tekitada? 

Lugesin läbi kätte sattunud eestikeelsed arvustused. Jan Kaus räägib sitast ja soolikatest, nentides et "Sõda on üks sitane värk, seda igas mõttes" - jah, sellest väljaheideterohkusest loos saan mina ka sama moodi aru. Seksuaalperverssusi Kaus aga oma arvustuses üldse ei puuduta. Tõnu Õnnepalu on arvustuses põhjalikum ning avab tahke, mida mina prantsuse keelt oskamata tabada ei suuda (pealkirja nüansid ja peatükkide nimetused näiteks - mu meelest võinuks neid eestikeelses väljaandes vähemalt kommenteeridagi). Õnnepalu pühendab ühe lühikese lõigu ka seksuaalperverssustele: "/.../samuti kui kangelase elukäigu sümboolsetes piruettides, ilmnebki tema kuju kolmas tahk, mis on nimelt müütiline, realismiülene (või -eelne). Siin kohtuvad tegelikult ka teised kaks kihti: psüühilises plaanis tema intsestuaalne suhe (ja sellest tulenevad seksuaalsed obsessioonid) oma kaksikõe Unaga ja koguni tõenäone, aga võibolla ka unenäoline matritsiid, ning teisalt see juba viidatud ajaloosündmuste keeris, kõik need homeerilised lahingud ja jumalatehukk, mille kõrval klassikalise ajajärgu verevalamised, vähemalt oma mõõtkavalt, muidugi kahvatuvad. “Les Bienveillantes” on tänapäeva “Oresteia”, tänapäeva “Sortsid” ja tänapäeva mis kõik veel." Ma ise kahtlustasin sama, ainult et kas see peategelase müütilisus ei tühista ära tema üldinimlikkust? Ei jäta lõppude lõpuks ikkagi võimalust öelda, et need natsid olid ühed erandlikud perverdid ning meie oleme ju ometi normaalsed?

Kes on lugenud, võiks mind valgustada. Netis sobrades avastasin, et Rents luges või vähemalt üritas seda lugeda orginaalkeeles juba aastal 2009. Läks ikka natuke aega selle tõlkega. Huvitav, et 1400 leheküljest sai eesti keeles kõigest 900+.

Püüa olla - Barbie ja King-Kong

Käisin siis ka reedel Barbiet vaatamas, kaasblogijad olid ootused väga madalaks ajanud, seega sai paar-kolm koksi (saate aru, joogid maksavad tänapäeval 11 eurot pisike pokaal!) enne tehtud ja kuigi kartsime, et uni tuleb peale ja piss püksi, siis vastu igasuguseid ootusi oli meil absoluutselt lõbus. Ok, ma alguses vaatasin, et mu sõbrannad ongi need infantiilsed, kes ainsana naeravad, aga pärast ma ise lausa nutsin, seega oli vist nagu pigem hea film. Jaa, ma nutsin Barbie filmi vaadates, imeline mina!

Muidu mind tegelt tõmbas täitsa käima see Katarina poolt tõstatatud teema: karjäärinaised vs pereemad, sest no loomulikult on muid variante ka ja mind iseenesest häirib selline pendli ühest äärmusest teise lennutamine. Aga no filmist ma seda välja ei lugenud. See alguse beebinukkude rappimine oli ju otsene viide Stanley Kubricku "Kosmoseodüsseiale", isegi muusika oli stseenis sama, kus ahvidele see must obelisk ilmub ja nad uuest rabatuna järsku vägivaldseiks muutuvad. 

Mu meelest oli filmi sõnum selgelt see, et ärgem olgem stereotüüpsed mehed ja naised, olgem igaüks see Mees ja see Naine, kes te olla tahate. Tuues sisse ka praegusel ajal kuuma soovoolavuse teema - kas pole ehk nii, et kui soosurvet vähem oleks, oleks ka vähem soovahetusi, sest väheneks ebamugavus olla ebatüüpiline oma soo esindaja?

Üks sõbranna, kes kinno ei läinud, ütles, et ega jah, mehega ei saa seda filmi koos ju vaatama minna, pärast lähete veel lahku...Ei kommenteeri. 

*********************************************************************************

Stereotüüpidest. Töö situatsioonis oli mul ja L-l kohtumine ühe võõra meesterahvaga, sellise meievanuse, pigem nooremaga ja jutt läks miskipärast kohvimasinatele. Täiesti tühja koha pealt viskab härra killu - "jah, see masin on tõesti sama kapriisne kui minu naine! Höhöhöhööö!" Või oli see kapriissem kui minu naine, vat ei mäleta, aga see verbaalne p*** lõi mu kergelt tummaks, et päriselt ajad sa täiesti võõraste inimeste juuresolekul midagi sellist suust välja?! Kui end mehe lahkumise järel kogusin, küsisin L-lt, et panid tähele, mida ta ütles ja L. imestas  - ütles või? Ma ei tea, ei pannud tähele...Tüüpiline. Ma saaks aru, et mehed saunas omakeskis, sest no eks naiste hulgas ole ka selliseid omast arust naljahambaid, kes viskavad, et palgatõus oli sama väike, kui mu mehe noks, aga mis sunnib võõras seltskonnas selliseid elutõdesid laiali laotama? Ilmselgelt vaid see, et sa tõepoolest arvad, et need on üldlevinud seisukohad ja täiesti normaalsed sõnakõlksud. 

*********************************************************************************

Virginie Despentes'i "King Kongi teooria" lugesin ka läbi ja see oli võimas. Esimest korda tegin seda jõledust, et tõmbasin raamatus lausetele jooni alla. Isiklik raamat siiski, mees sünnipäevaks kinkis. Koos pesupoe kinkekaardiga.

Mõned jutupunktid sealt, mida tahakas kommenteerida.

See jube ja niivõrd levinud ning toetatav enda väärtuse nägemine läbi meestele meeldimise.  - "Samamoodi tasuks naistel pigem paremini läbi mõelda kasutegurid, mis kaasneks aktiivsema isadusega, mitte lihtsalt nautida võimu, mida neile poliitiliselt emainstinkti ülistamisega omistatakse. Isa pilgus lapsele peitub võimalik revolutsioon. Ennekõike saavad isad tüdrukutele mõista anda, et nad on iseseisvad isiksused ka väljaspool võrgutamisturgu ja et neil võib olla füüsilist jõudu, ettevõtlikku vaimu ja iseseisvust ning et nad võivad seda jõudu väärtustada, ilma et peaks kohe karistust kartma. Nad saavad poegadele märku anda, et macho-traditsioon on lõks, räige emotsioonide piiramine sõjaväe ja Riigi kasuks. " Normaalne isa on õnnistus lapsele, ma olen seda alati arvanud. See kõlab jõle antifeministlikult vist? Justkui etteheitena naistele, kellel normaalset meest lapse isaks ei ole, aga mu meelest, kui suuta seda võtta mitte isiklikult ja suures plaanis, siis see on kibe tõde. 

Meestest veel: "Aga kui kuulata nende kaebusi, kuidas naised ei anna piisavalt keppi, ei armasta seksi nii, nagu peaks, ei saa kunagi millestki aru, tekib paratamatult küsimus: miks nad juba üksteist ei truki?" Täpselt. Mu meelest ka tekib see küsimus lausa paratamatult. Kuidas neil Andrew Tate'i fännidel ja incelitel seda pähe ei tule ometi? "Hirm olla pede." Ahjaa, see, muidugi. 

Stigmatiseeritud seks. Mu meelest nimetavad osad Despentes'i "radikaalfeministiks" just nimelt tema keelekasutuse, mitte ideede pärast. Head tüdrukud seksist ei räägi, või kui, siis läbi lillede. Naise seksuaalsusel on justkui kolm võimalikku varianti - krõhva, keda keegi ei taha panna (siin toob autor näiteks Houellebecq'i, kelle puhul tema (tegelaste) naistevaenulikkust võetakse kui omapära ning keegi ei tule aasima, et vaadaku, milline autor ise välja näeb, pole ime, et sellist misogüüniat toodab, naised teda ju ei taha, samas kui naiste puhul tuleb välimus alati jutuks.), lits, keda kõik panevad (Despentes kui seksitööstuses osalenu ilmselt teab, millest räägib - mehed, kes põlgavad naisi, kes teevad seda, mida need samad mehed ihaldavad.) ja siis korralik naine, kellegi omand, kes seksib ainult abielus olles, veits vastu tahtmist, ainult laste saamiseks ning pimedas ja teki all. Ime ka, et see seks nii keeruline on, sest no pagan, ei ühildu need rollid ju kuidagi. Lisaks mainib Despentes ära masturbeerimise, millest ma ammu sarnaselt mõelnud olen: "Kui lihtsalt minna ja naistelt masturbeerimise kohta küsida: "Üksi mind see ei huvita", "Ma teen seda ainult siis, kui pole pikalt meest saanud", "Mulle meeldib rohkem, kui keegi minuga tegeleb", "Ma ei tee seda, ei meeldi"./.../Ma saan aru küll, et see, mida tüdrukud üksi oma kliitoritega teevad, pole minu asi, aga see ükskõiksus masturbeerimise suhtes mul natuke siiski kripeldab: millal siis naised veel oma enda fantaasiatele ligi pääsevad, kui nad end üksi olles ei katsu? Mida nad teavad sellest, mis neid tõeliselt erutab? Ja kui inimene enda kohta sedagi ei tea, siis mida ta enda kohta üldse õieti teab? Milline side saab tal endaga olla, kui tema isiklik suguelund on järjepidevalt kellegi teise käsutuses?" Iseasi muidugi, et mehed, kes justkui rohkem endaga tegelevad, ei ole sellest ka väga kasu saanud, pigem tekitab see paljudes lisasegadust ja piinlikkust, sest ei suudeta seda külge endast taluda. "Me tahame olla korralikud naised. Kui fantaasia tundub häiriv, räpane või põlastusväärne, tõukame selle eemale. (Ma pakun, et mehed teevad sama või siis süüdistavad naisi, kes neis need räpased ihad esile on kutsunud) Väikesed eeskujulikud tüdrukud, koduhaldjad ja tublid emad, loodud teisi teenima, mitte enda sügavustes sonkima. (not me, baby, not me) Meid on programmeeritud vältima kontakti oma metsiku poolega. Ennekõike sobituma, mõtlema teiste heaolule. Kui selle nimel peab endas midagi maha vaikima, mis seal ikka. Meie seksuaalsus on ohtlik, selle tunnistamine võib tähendada selle kogemist ja iga seksuaalne kogemus viib grupist väljatõrjumiseni." Ma pakuks, et üldjoontes kehtib see sooüleselt, kuigi jah, naistele söödetakse seda siivsa naise kuvandit oluliselt rohkem - poisid jäävad ikka poisteks. 

King-Kongi teooria räägibki sellest, kuidas aktsepteerida endas seda King-Kongi, kes ei mahu ideaalse naise kuvandi alla, sest paraku seda ideaalset naist - vaikset, alandlikku, hoolitsetut, head ema, oskuslikku majapidajannat ja ablast seksikiisut ühes isikus ja ilma igasuguste kõrvalekalleteta ilmselt olemas ei ole.

Despentes suudab ära nimetada ka selle nähtuse, mille üle ma olen ikka pead murdnud, et kas on või ei ole. Ta nimetab naisi, kes õhinal patriarhaati toetavad, Stockholmi sündroomi all kannatajateks. No selliseid, nagu ma siin kirjeldan - jess, poisid kiusavad kedagi teist, mitte mind, mina meeldin poistele, ma olen heaks kiidetud! Lihtsam on poiste poole hoida, sest nende käes on võim.

Mis siis on see imeline ja ligipääsmatu naiselikkus?

"Pärast mitmeid aastaid tublit, õiglast ja ausat uurimist olen ikkagi jõudnud järeldusele: naiselikkus on hoorus. Orjameelsuse kunst. Seda võib nimetada võrgutamiseks ja pöörata millekski glamuurseks. See on profisport ainult väga harvadel juhtudel. Massiliselt tähendab see lihtsalt harjumist allaheitliku käitumisega. Astuda sisse, vaadata, kas mehi on, püüda neile meeldida. Mitte rääkida liiga kõva häälega. Mitte väljenduda kategoorilisel toonil. Mitte istuda, jalad harkis, ehkki nii on mugavam. Mitte väljenduda autoriteetsel toonil. Mitte rääkida rahast. Mitte tahta võimu haarata. Mitte tahta autoriteetset positsiooni hõivata. Mitte prestiiži aga ajada. Mitte liiga valjusti naerda. Mitte olla ise liiga vaimukas. Meestele meeldimine on keerukas kunst, mis nõuab kõige jõulise kustutamist. "

Oojaa, seepärast ma vihkan. VIHKAN sõna naiselikkus. Naiselikkus on vaenlane. Ma ei osanud olla naiselik, ma olin jutukas, kõvahäälne, naljakas ja väljapaistev, aga õnneks, oo õnneks, olin ma ilus, seega see - "Astuda sisse, vaadata, kas mehi on, püüda neile meeldida." kehtis ikka. Ma sain käed puusa panna ja hõisata, et mina küll naiselik ei ole, aga meestele ma meeldin! Jube, jube noorus, kus võitja on see, kes meeldib rohkematele meestele. Stockholmi sündroom, vaata ülal. Ma olin täpselt see "Vaata, kui püss naine ma olen, hoolimata oma iseseisvusest, haritusest, intelligentsusest püüan ma ikka ainult sulle meeldida", milliseid Despentes mainib. 

Julgus mitte olla ilus, Despentes oli noorena punkar ja talle korrutati aina: "Miks sa ennast nii inetuks teed? Ära häbene ennast, ole ilus, küll sa meeldid poistele!" Ma pakun, et absoluutselt kõigile teadlikult ilukaanoneid eiravatele õrnas eas tütarlastele on seda öeldud. Mulle küll. Sul on üks töö - olla ilus ja sa ei suuda isegi seda?! Pange ennast põlema! 

Kirsiks tordil ütleb Despentes: "Õnneks on olemas Courtney Love. Eriti tema. Ja üleüldse punkrokk. Kalduvus armastada konflikti. Ma tulin blondi pea varjus tagasi mõistusele. Koletis minus ei jäta asja nii." Täpselt minu kogemus. Ma ei saa seda raamatut mitte armastada. 

P.S. Ainus asi, millega ma raamatu puhul rahul ei ole, on see köide - mis mõttes laguneb raamat juba esimese lugemise poole peal lehtedeks? Ei, ma ei masturbeerinud sellega, höhöhööö.