Lühike poliitkommentaar

Eile õhtul sattusin selle uudise peale, kuidas riigiasutuste mainekujundus võib maksma minna tuhandeid eurosid ja ma lugesin ikka tõsise imestusega, millist möga on võimalik suust välja ajada. "Eeskätt me ostamegi kaks valguskasti./.../See võib maksta kuni 30 000 eurot" - silm ka ei pilgu sellist asja välja öeldes. Naerma ei aja ka kedagi. Kuidas nii saab? Põhimõtteliselt elame nagu mingid Hollywoodi superstaarid, kellel ei teki küsimusigi - nii palju, kui küsitakse, nii palju maksame, mis seal ikka, raha on, ju siis see asi on oma hinda väärt. 

Normaalset tööd ma ilmselgelt kunagi ei saa, sest kontimurdvat tööd ma teha ei suuda ja enamus tänapäevastest tasuvatest töödest näebki ette mingisuguste asendustegevustega tegelemist, milleks mina absoluutselt võimeline ei ole, sest ma siiralt ei saa aru selle kasutegurist. Võtame või sellise lihtsa asja nagu kontori kujundus. Mille kuradi pärast seesugust asja vaja peaks olema? Oluline on, et lauad ja muu mööbel ära mahuks, valgust ja õhku piisavalt ja kõik. Aga selgub, et on inimesi, keda inspireerib mingi seinavärv või diivani kaldenurk. Või kes tahavad kontori kaunistamist jõulude puhul. Nagu misasja? 

Kuidas saab tõsimeeli arvata, et kui meil on Haigekassa asemel Tervisekassa, siis kõik inimesed valivad haige olemise asemel terve olemise? Et see on see primaarne asi, mida teha, selle asemel, et mainekujundusele kuluv raha sisulistesse tegevustesse suunata. Isegi mõtlemata sellele, missugust segadust külvab nimevahetus inimestele, kes aastaid ühe ja sama nimega harjunud on. Te muidu teadsite, et Haigekassat ei ole enam ja selle asemel on Tervisekassa? Ma küll ei teadnud. 

"Üldiselt asutused uuendavad oma identiteeti viie kuni seitse aasta tagant" Kust see reegel võetud on? Mingist organisatsiooniteooria loengust, kus targutati, kuidas ettevõtte puhul on olulisimad selle identiteet, missioon ja visioon, ilma nendeta on sisuline tegevus enam-vähem võimatu? Jaa, mulle ka räägiti seda teooriat aastaid. "Mis loomaga võrdles keegi tähtis teoreetik organisatsioone?" oli eksamiküsimus. Õige vastus oli äkki kaheksajalg - olulised teadmised ülikooliajast. Aga näe, inimesed riiklikes organisatsioonides päriselt rakendavadki neid teooriaid ellu. Peamine on ikka see, et organisatsioon tegeleks võimalikult palju iseendaga, siis on töötajatel alati, mida teha ja oma palka õigustada. 

Ei no lugege see artikkel lõpuni, mul oli pidevalt tunne, et ajakirjanik on selle ka nö "keel põses" kirjutanud, mina seda muudmoodi näha ei oska. Need intervjueeritavad teevad ju nalja, eks? Ükski täie aruga inimene ei saa sellist teksti tõsimeeli toota?

Kuri minister Võrklaev tahab nüüd riigisektori pillerkaarile pidurit tõmmata. Milline kuri ja ihne mees! Kusjuures ma isegi ei teadnud, kes või mis erakonnast see Võrklaev on, aga ta hakkab mulle sümpaatsena tunduma täitsa. Meie riigis on palgarallit ju alati riigisektor vedanud (va mingid spetsiifilisi oskusi nõudvad ametikohad siis, aga minu kogemuse järgi saab tugipersonal alati just riigiorganisatsioonides kõrgemat palka võrreldes sama tööd tegeva inimesega erasektoris.) Nii see muidugi peabki olema, sest häid inimesi motiveerib ju ainult raha. Paavo Nõgene teab, tema arust on Riigikogus lolle nii palju vaid seetõttu, et sealne palk on nii madal, nii madal. Täpselt sama juttu räägiti mulle ülikoolis ka, muide. Pööbli ja eliidi vahele peaks ikka selge piiri tõmbama, sest ega lolle ju raha ei motiveeri üldse ja kõik targad inimesed on juba niigi rikkad, nad ei saa oma tähtsaid töid riigivalitsemise nimel maha jätta va juhul, kui riigivalitsemise eest ikka veel palju rohkem raha ei maksta. Selline oli teooria siis. 

Mu meelest on hämmastav, kui paljudele inimestele seesugune maailm mõistlik, loogiline ja kaasahaarav tundub.