Avastasin, et olen arenenud. Nägin ükspäev linnas naist, endist last siis, kellega mängisime koos, kui olime mõlemad umbes kümneaastased ning suutsin end talitseda, et mitte minna "tere!" ütlema. Või noh, ma ei ole tegelikult selline, kes läheks "tere!" ütlema, sest elu on õpetanud, et inimesed vaatavad imelikult. Teevad näo, nagu ei tunnekski. Nooremana ma alati juurdlesin selle üle, et miks nad teevad nii - miks nad mind enam tunda ei taha, mida halba ma neile meenutan? Kas meil oli mingi tüli, mida mina ei mäleta? See oli siis peale selliseid kohtumisi, kus minu nägu juba tuttava äratundmisest elavnes, nende oma aga tuimaks jäi ja mujale vaatas. Jube piinlik. Seega ma mängisin seda "mängu" kaasa, tegin kah näo, et ei tunne - ju siis on normaalsetel inimestel niimoodi kombeks. Aga ükskord sattusin ma olukorda, kus bussipeatuses seisime ainult mina ja siis üks neiu, kellega olin käinud põhikooli lõpuni paralleelklassis ning enne seda kultuurimaja lasteringis. Seal kahekesi oleks olnud ikka väga kummaline seda "mängu" mängida, et me tegelt ei tunnegi. Naeratasin ja tervitasin, mille peale tema vabandas, et ta paraku mind küll ei tunne. Hakkas veel piinlikum. Ma tean siiani ta ees- ja perekonnanimegi, aga tema ei tundnud paarkümmend aastat tagasi mu nägugi ära! Ja ma ei ole eriti muutunud, ma leian. Järeldus, mille toona tegin: ma olen ilge inimene ja keegi ei taha mind tunda. Aga ma ei saa aru, miks.
Ühel päeval komistasin netis ühe testi otsa, mida tuttav jagas uhkusega, et tema olla seal 98% õigeid vastuseid saanud või midagi. Test oli nägude tundmise peale. Hakkasin ka tegema ja see meenutas mulle neid lasteaia töövihikuid, kus on küsimused stiilis: "Kahvel, nuga, lusikas, mängukaru - mis ei sobi ritta?" Kästi mingeid nägusid vaadata ja pärast küsiti, milliseid neist näidati. Ma sain 100% ja suure kiituse osaliseks. Oot, aga tahate öelda, et see polegi elementaarne?
Emaga tuli see ka jutuks ja tema kui vanem inimene oli juba varem avastanud, et see nägude meeldejäämine pole päris loomulik. Et tema ka pidas varem teisi lollideks ja pealiskaudseteks, aga nüüd saab aru, et imelik on hoopis tema. Jaa, ma olen ka kohanud inimesi, kes väidavad, et keegi on hoopis keegi teine, "vist, päris kindel ei ole, aga tundub nagu tema" ja mina ei saa õudusest suud lahti tehtud, sest no selline jutt on sama hea, kui kuusk ja kask sassi ajada. Mul on pigem see, et "ma tean seda inimest, aga kust pagana kohast?" ja siis see mõte ei anna asu ja piinab pikalt, kuni selgub, et see oli näiteks see kosmeetik, kelle juures sa aastaid tagasi paar korda käisid vms. Või nagu mu ema, kes hajameelselt tuttavale näole "tere!" hõikas, kuni talle kohale jõudis, et see oli ju Vahur Kersna telekast. Ema töötas muidugi inimestega ka ja käis siis mööda pealinna, näpuga näidates (utreerin, ei näidanud näpuga, see oli meil pidev vaidlusteema, sest mina näitasin ja tema keelas ja mina vingusin, et kas peab jalaga osutama või?)- see on Tartust! Ja see seal samuti! Oma linna inimese tunned ju ikka ära :)
Keeruline on selle kesktee leidmine - kuskil on kindlasti ka need, kes minu ära tunnevad, aga arvavad, et mina neid ei tunne ja vaatavad seepärast mööda. Ja kas tõesti need Mehhiko seebikad, kus paha mutt paruka pähe pani ja prillid ette ning mitte keegi teda enam ära ei tundnud, on tegelt reaalne stsenaarium hoopis?
Aga nüüd ma enam eriti hästi kaugele ei näe - jälle üks mure murtud! Küll see vanadus on ikka üks tore asi!
Haha, ma olen ka tuntud inimesi toidupoes teretanud, sest et tuttav nägu ju ja alles pärast saan aru, et tegemist oli ntx mingi Endla teatri näitlejaga.
VastaKustutaMhmh. Mhmh!
VastaKustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaKas meil oli mingi tüli, mida ma ei mäleta? :P
Kustutaei :) :) :) sry. Ma ei suutnud nii kiiresti viiteid oma argumentidele leida.. .
KustutaTegelikult läks lihtsalt sassi ja siis tuli töö peale.
Lühidalt: mul on samamoodi!! :) ja halb nägemine on tegelikult põhjus küll. Miks, aga nt endine kolleeg, kellel tehtud laseropp ja pool aastat tagasi olid kui sukk ja saabas sust (st minust) läbi vaatab.. on mõtlemapanev. Ju ma olen ikka imelik (M.O:T.T:). Seejuures olen ma lausa nii imelik, et astun juurde ja ütlen, et - mina ju, mismõttes sa ei mäleta.
Loen huviga, mis teised arvavad, ehk tuleb ka vastus, kuidas neis olukordades õigesti käituda.
Heldeke, aga see pole ju üldse paha, kui tere ütled, mis siis, et kogemata. Ma küll ütlen alati vastu ja näitlejaid olen teretanud (tegelt teadlikult, mitte kogemata, aga kui ta ikka tuleb otse vastu ja tegelikult ju tunned ka :)) ja nemadki on alati vastu teretanud. See möödapõrnitsemine on veel imelikum mu jaoks. Nagu oleks kahju ;) Lihtsalt naeratama peab seejuures
VastaKustutaMina olen spektri teisest äärmusest, nägudemälu nullilähedane. Küll juhuseid, kus keegi tere ütleb ja mina ei saa aru kellele. Eriti tobe oli noorest peast kui tüdrukud teretasid ja hakkasid juttu rääkima, ma räägin väga umbmääraselt vastu püüdes varjata, et pole aimugi kus kohtutud või nähtud.
VastaKustutaToimetulekumehhanismiks oli juustevärvi meelde jätmine aga tüdrukud ju muutsid seda :P Isegi oma kaasale ütlesin esimest korda peol kohtudes kaks korda tere ise imestades et kaks nii kena blondi samal peol, ta oli vahepeal juukseid kamminud :D Nägemist ei saa süüdistada, siiani prille pole vaja, kaugnägemine tipp-topp. Äkki kunstioskuse puudumine, joonistada absoluutselt pole võimeline, samas ruumiline taju super - joonestamine (joonlaua, sirkli, lekaalide abil alati 100 punkti). Muideks kaasasündinud, isal oli täpselt sama probleem.
Mul puuduvad mõlemad - nii kunstioskus kui ka ruumiline taju :)
Kustutanägude äratundmisega pidi tegelema eraldi ajupiirkond ja mõnel inimesel see lihtsalt ei tööta; nemad kompenseerivadki siis juuste ja riiete ja kehahoiaku jne äratundmisega, mis võib areneda tavalisest paremaks, nagu kompensatoorsed oskused ikka.
Kustutalugesin selle kohta veel, et eriline traagika on seal sellega, et see on automaatselt seotud sellega, et näod on olulised. St kui need inimesed armastavad kasse ja koeri, siis ei tunne nad ära ka kasside ja koerte nägusid, aga kui neil on loomadest savi, siis tunnevad, sest aju liigutab sel juhul loomanäod asjade rubriiki ja asjade äratundmise süsteem töötab korralikult.
Klapib, sõbrad tunnen suusamäel sõidustiili järgi juba kaugelt ära, enne kui silm hakkab kostüümi värve seletama. Nägu suusaprillide taga pole niikuinii näha.
KustutaSeda nüüd küll ei julge väita, et näod nii palju erilisemad oleks kui mõned muud kehaosad, ikka kõik peab maitsele vastama.
Kassidel ja koertel on näod??? Neil eri värvi ja mustriga karusnahk ümber, silmaaugud sees ja nina ka😁
Oot, see loomade teema on nüüd küll eriti põnev! Mul on näiteks must kass ja kui ta mul ära kaoks, oleksin ma ju näotuvastusvõime puudumisel võimeline endale võtma ükskõik millise teise sarnase karvkattega looma, kui seda mulle leitud kassi pähe pakutaks? Minu jaoks on loomadel raudselt näod, näiteks meie kandis on ühes hoovis kaks punast kassi - üks on see "lolli näoga" ja teine ei ole :)
Kustutavõib-olla sa teeks siis kassi kõnnaku järgi vahet. Käitumine nagunii.
KustutaKunstioskusel pole nägudemäluga pistmist, kui just mälu järgi ei üritata joonistada, mul on ka väga vilets nägude ja nimede mälu. Täiesti prosopagnoosia ei ole, aga siiski küllaltki tugev. Kui tuttav inimene pole oma harjumuspärases keskkonnas, siis annab mul ikka pead murda, et kusma teda näinud olen.
KustutaTänu asjaolule, et olen töiselt kohtunud mitmetuhande inimesega olin varem pealinnas elades kaubanduskeskustes tuuritades puhta hädas - üsna tihti tervitasid mind erinevad inimesed, enamasti küll naised:D Aga seepärast, et mingil põhjusel ajavad koduseid remondiasju peaaegu alati naisterahvad ja kuna minul on olnud selliseid kodukontakte mitu tuhat, aga nende jaoks olen mina see "ainuke", siis nii ongi - nemad tunnevad mu ära, aga mina lihtsalt noogutan viisakalt vastu:) Välistatud pole muidugi ka variant, et naiskodanik tundis mind väljaspool remonditeemat:D
VastaKustutama ühest küljest tunnen nägusid hästi ära, aga teisest küljest kehtib siin piirang "kui ma neid näen", sest ma olen väga lühinägelik. nii et kõigepealt pean ma olema seda nägu küllalt lähedalt näinud, et üldse oleks, mida ära tunda, ja hiljem uuesti piisavalt lähedalt nägema.
VastaKustutaMa ei tunne isegi filminäitlejad järgmises filmis näo järgi ära, kui on eriti iseloomulik hääl, siis selle järgi saan vahel aru aga 90% on kõik kuulsad inimesed iga kord uued. Tavalisi inimesi ka näo järgi ei tunne, küll aga kõndimise ja kehahoiaku järgi. Lühinägelik olen ka, -10.xx prillid. Aga mees ütleb et face blindness pidada olema. Kui ma keskkooli läksin, siis tuli meie klassi kaks uut poissi. Ligi kaks aastat ei teinud neil näo järgi vahet kuigi nimesid teadsin. Nad istusid samas pingis aga mitte alati samal pool..
VastaKustutaMa paar kuud tagasi otsisin FB-st üles oma lapsepõlvesõbranna. Me vanaemad elasid kõrvuti ja me mõlemad elasime enne kooli mitu aastat seal ja koolivaheaegadel. Kuskil teismelise alguses katkes suhtlus ära. Kirjutasin talle nüüd ja küsisin, et kas ta on see M. ta ütles, et jaa. Ma kohe selle peale, et saaks õige kokku. Ta enam ei vastanud. Ilmselgelt eksisin mingi kirjutamata etiketi vastu, aga muarust on see etikett imelik. Kuigi ega ma ju ei tahakski sellise inimesega kokku saada, kes lihtsalt ei vasta ja ei hooli lapsepõlvesõprade uuesti nägemisest. Samas on ikka imelik.
VastaKustutaMul on veel nii olnud, et inimene ise lisab mu sõbraks ühtki sõna ütlemata ja seejärel kui mina talle kirjutan, et oi, sina, pole ammu näinud, saaks kokku! siis enam ei vastata. Nagu mingi statistika jaoks kogub rahvast sinna sõbralisti või?
Kustutaaga mul on mingid naljakad errorid nimede meeldejätmisel - kui mingisse kollektiivi, kus ma juba olen, tuleb korraga mitu inimest, võivad mul nende nimed pikka aega omavahel segi minna. Eriti kui on natuke sarnased, aga mitte ainult.
VastaKustutamingi sellise loogikaga, et ma liigitan ühe lainega tulnud inimesed kõik ühte kasti, nende nimed samuti omaette kasti, ja siis kui mõnda neist näen, võtan iga kord sealt nimekastist suvalise nime ja üritan rakendada.
KustutaNeed aju errorid ja kiiksud on tõesti imepärased. Mul on ka hea nägudemälu aga alati ei ühenda ära, kust see inimene tuttav on. Et kas oleme päriselt tuttavad või oli ta tänaval laheda tagiga ja jäi meelde. Aga mul on üldse hea mälu absoluutselt kasutute faktide peale. Täiesti suvaliste inimeste kohta jäävad meelde täiesti minu jaoks ebavajalikud faktid ning peast need ära ei lähe. Nii ongi mu peas teadmine, et 3 korda elus kohatud teise linna kolleeg ei söö sibulat ning 2x külastatud baari baarmen on sündinud 10. märtsil. Sõprade ja lähedaste jaoks on see nagu minu "party trick", täiesti lambised teadmised suvaliste asjade kohta võivad vahel ka meelelahutuslikud olla :D
VastaKustutahuvitav, kas see, et ma tunnen osa blogikommentaatoreid ka siis ära, kui nad anonüümuse nime all tulevad, on samasugune imelik võime või on teistel ka? nt siin tundsin korra Manjana ära, enne kui ta ise paar kommentaari hiljem ütles, et tema oli. Ma arvan, et ma tundsin selle inimese ära, keda Indigoaalane oma postituses viimati tsiteeris, ja hiljuti veel ühe inimese, kes Mari (nimetav: Mar) poole anonüümse kommentaari jättis. Sest nende häälega on.
KustutaMinul on kommentaaride ja vahel ka lausa blogisissekannetega hoopis nii, et eeldan või loen valesti ja omistan mingi kirjutise täitsa valele inimesele ning loen seda oma peas "vale inimese häälega". Kui vea avastan, siis sõltuvalt kirjutaja stiilile muutub ka teksti tonaalsus minu peas. Mis on päris hirmutav, sest näitab, kui palju loeb mu jaoks teksti autor ja kuidas ma teda tunnetan. Sama jutt meeldiva ja ebameeldiva inimese suust mõjub erinevalt. Selle valguses pole ju ime, et Pullerits olevat kunagi sama töö esitanud neiut hinnanud kehvemalt kui noormeest :)
Kustutaaga ma sain täna just kinnitust, et Indigoaalase postituses mainitu oli Kaur, nagu ma arvasin. Mul on supervõime!
Kustutaiseenesest usun küll, et teksti tonaalsus muutub. See ei ole päris põhjendamatu, seda lühikest tekstijuppi saab võtta osana pikast tekstist (terve selle inimese blogi ja tema kommentaaristik teiste pool) ja loomulikult mõjutab tervik ühe lõigu tähendust.