ehk järellugu Beibede elule AD 2000
Jõuavad kohale järgmisel päeval
Kui ma nüüd ajas tagasi mõtlen, siis ma tõepoolest ei tea, kust aastal 2000 neid kolmeliitrilisi purke saadi. Praegu ma tean küll - paned Fesari taaskasutuse gruppi kuulutuse üles ja voila! - purke tuleb nagu aganaid! Enamasti tahetakse küll neid titetoitude omasid, et kuskil kodukandi kohvikutepäevadel oma kodukootud tiramisusid või smuutisid neisse pakendada ja hingehinnaga maha müüa. Ma ei julgeks elu sees sellistest kohtadest midagi osta - elu sees sa ei tea, mis seal sees võib olla! Kas neid kodukohvikuid üldse mingi Terviseamet kontrollib ka või? Ma küll ei usu! Saavad lubade eest oma papi kätte ja kedagi ei huvita kui pool küla pärast salmonellas on, keegi ei julge kaevata ka, ikkagi oma küla inimesed!
Nagu näha ennustasin ma juba oma 21 aastat tagasi õigesti, et "ussid ja sead on alles algus!", paraku küll vale inimese kohta, sest seda Supilinna Virgot ei ole ma elu sees enam kohanud, seevastu viinalembene Mammu on jäänud aastateks oraks tagumikku. Ta ise kukuks muidugi pikali, et ma teda "viinalembeseks" nimetan - on ta meil ju nüüd nii vooruslik, puhas kui ingel, leebe kui tuul! Teate, on üks asi, mida mina absoluutselt ei seedi, ja see on võltsid inimesed! Elame siin uuselamurajoonis juba aastaid üle tänava, sest kunagi tundus Kristjani uitmõte sõpradega koos elada maru vahvana. Mõelda vaid, vanad sõbrad, sama vanad lapsed, ühised grillipeod - mis saaks olla lahedam! Ma ausalt öeldes ei mäleta, kas see kunagi ka vahva oli, aga alates sellest hetkest kui Kristjan ja Mammu parteilise karjääri kasuks otsustasid ja selle nimel kogukondlikku elu juhtima hakkasid, ei olnud enam midagi lahedat.
Mammu, kes varem pudelist Proseccot kaanis, poolpaljalt basseinis vanureid ärritas ja muidu normaalne naine oli, hakkas äkki hoopis muude teemade vastu huvi tundma. No et traditsioonid ja pere ja, ma küsisin, et Mammu, sa pole elu sees laulupeolgi käinud, mis labajalavalss see nüüd on, aga ta vaeseke oli täitsa ümber tehtud! Tõi mulle omaküpsetatud leiba ja kaerakilet! Kudus kangastelgedel kihelkonna värvides undruku valmis! Varem ta ei teadnud, mis kihelkonnas me elamegi, mõte sellisest jamast oleks tal ihu kihelema pannud, aga nüüd on täielik kaerahelbeke valmis! Küsis veel, kas mina ei tahaks kohalike tegusate naiste klubisse tulla ja käised üles käärida - tema, kes ta varem kääris ainult seelikuäärt kõrgemale!
Ma tegelikult saan aru, et vanus surub peale, kuidagi on tarvis konkurentsivõime säilitada, tipus on alati turvalisem ja nii, aga kas siis tõesti vanamoodi enam ei saa? No nii nagu meie, normaalsed naised ikka aastaid teinud oleme - kosmeetika, ilusüstid, rikkad vanamehed? Ei pidavat enam lahe olema, ei ole moes, on liiga Ida-Euroopa! Nüüd olla moes "Lussu-Liiva" ja tantra-laager, aga sinna muidu ei lasta, kui pead oskama leiba küpsetada!
Mul suri teeseen ka ära, aga ma ei või vaadata, kuidas see võltsvaga prouake taaskord kohalikel kohvikupäevadel särab! Ma mõtlesin, et ma olin ikka alati meist kolmest - Kissust, Mammust ja minust, see hakkaja ja intelligent, mis mõttes ma nüüd mingile isehakanud käsitöölisele alla jään! Tellisin netist ökopoest omale gluteenivaba falafeli jahu, riisikliiõli, ajurveeda musta soola, orgaanilist roosuhkrut, kamaluga kikerherneid ja mitu pudelit sulfititevaba veini - vähe ei maksnud, aga kvaliteetne tooraine on ometigi iga koka edu alus! Süüa ma varem eriti teinud ei ole, seda enam peab hea tooraine mind aitama!
Homme on vaja kraam kätte saada ja täna saan Omnivast teate, et teie tellitud kaubad jõuavad kohale järgmisel päeval! Võtsin ette ühe pudeli mittesulfititevaba veini ja loodan, et homme on peavalu nii suur, et magan tänu valuvaigistitele naabermaja pillerkaari maha.
Sinnani on maad kaksteist miili
Telefon helises. Panin korgitseri käest. Ah, mis ma peenutsen, keeratav kork oli lihtsalt, pudeli, pudeli panin käest, ja võtsin kõne vastu. Helistas Kissu ja teatas, et tal "musi" (öäkk, kaua võib!) läks suvilasse niitma, äkki ma viitsin temaga koos välja minna. See väljavaade tõotas homseks hullemat pohmelli kui üks hädine veinipudel, seega olin nõus. Jälle keerutan, eks ma oleks ju igal juhul läinud, valvepidutseja nagu ma olen.
Alguses oli täitsa lõbus vanu aegu meenutada ja mööda linna patseerida, aga ühel hetkel saabus jälle see klassikaline moment, mil mingid võõrad meesterahvad meie lauda maandusid, sest no ega ükski naisterahvas niisama baaris ei istu, eks. Edasine stsenaarium on samuti üsna kindel - kohe, kui teatad, et sina oled juba kinni, siis kannatamatumad lasevad jalga, sest no mida sa naisega ikka räägid, tahaks ikka kohe tegutsema asuda, aga võõrast vara näppides võid kõrvetada saada, enesekindlamad jäävad aga terveks õhtuks su valvsust uinutama - nii kui jõuad mõelda, et äkki ikkagi inimene, maandub käsi su kannikal. Jah, ilmselt olen ülekohtune, aga elu on kahjuks end sellest küljest näidanud.
Seekord oli olukord aga
peaaegu ideaalilähedane, sest mehed, kes meie lauda maandusid, olid
sellist lihtsamat tüüpi, kelle puhul mul, häbi tunnistadagi, kipub
mingisugune emainstinkt tekkima. Või pigem mitte emainstinkt, vaid see
tunne, kui näed mõnd väikest ja abitut, pealtnäha rumalat loomakest ning
tahaksid ta sülle krahmata, et karusele kasukale musi anda. Mulle
tundub suisa, et siin võiks minu puhul kellelgi isegi šansse olla - "oh,
sind harimatut matsikest, sa oled nii üllatav on naiivses maaläheduses"
ja enne kui taipad, oled mõne sellise endale teki alla sooja vedanud.
Õnneks on see siiani vaid teoreetiliseks stsenaariumiks jäänudki.
Igatahes Vello oli ehitaja, aga ta ütles, et tal on "nagu niiii siiber sellest ehitamisest - muud ei ole, kui muudkui ehita! Ma mõt'sin, et tahaks midagi muud teha! Ma mõt'sin, et tahaks hoopis reisida!" Vello oligi juba käinud Egiptuses ja Tais. Seal olnud täiega lahe. Vello tahtnuks nüüd Indiasse minna, sest seal olla hoopis teistmoodi. Kääris käise üles ja näitas, ei, mitte muskleid, vaid erinevaid helmestest käevõrusid, millest üks pidi puhastama, teine energiat andma ja kolmas, ma ei tea veel mida. Lubas mulle saata lingi äärmiselt täpsele horoskoobile, tema iga päev lugevat ja kõik läheb täppi! Ma küsisin sarkastiliselt, et on ta proovinud ka mõne muu tähemärgi kohta käivat lugeda, äkki see läheb ka täppi, aga Vello üldse ei solvunud, vaid lubaski järele proovida. Lihtne inimene, aga mitte arrogantne.
Vello sõber Märt oli teisest puust, tema oli selline lahtise suuga poiss, kes kõigepealt käratas meie lauda esimesena maandunud Vellole, et daamid ehk üldse ei soovi seltskonda - enamik mehi ei tuleks selle pealegi, et nõnda arvata! Lauda maandudes algatas ta kohe tuntud äraarvamismängu - kui vana keegi võiks olla, aga ei teinud seda sugugi mitte traditsiooniliselt: "Oi, teie neiu ilmselt küll vanem kui 21 ei saa olla!" vaid nimetas mulle esimese hooga tõest kõigest ühe võrra väiksema numbri! Milline aus mees! Kohe tekkis sümpaatia. Platooniline, muidugi.
Kahjuks järgnes sellele minupoolne liigne ausus, kui Märdike teada tahtis, kas sünnimärk mu põsel on tõeline või miski Marilyn Monroelik ilumärk. Vastasin, et minu eas võib see vabalt vähk kah olla. Kissu vaatas mind hukkamõistvalt ja otsustas samuti tuure maha võtta "musile" helistades.
"Tšauuu, noh, kuidas läheb, oled juba muru ära niit...oot, mis hääled need seal? Kas see oli...? Kas ma kuulsin õigesti, et...? Suu kinni, see oli raudselt naise hääl, mis sa arvad, et ma olen päris kurt või!"
Laudkond oli vait kui sukk, Kissu viskas telefoni teatraalselt lauale ja teatas, et nüüd on minek, tema olla peale kolme gin&toonikut nii kaine küll, et kord majja lüüa, antagu aga auto võtmed! Mul purskus selle peale jook ninast välja, et mismõttes, praegu pimedas ja keset ööd sinna soode vahele Raadikverre minna! Vello pomises, et "Sinnani on maad kaksteist miili..." Kissu käratas, et mis pagana miili, tema on humanitaarklassis käinud ja mõõtühikuid teisendada ei oska, mina noogutasin kaasa.
Loodame, et nii siiski ei lähe
Raimo oli lihtne mees. Maalt pärit. Tagasihoidlik. Või vähemalt meeldis talle ennast nii esitleda, see tekitas respekti ning muutis teised tema suhtes leplikuks. Kes Raimot juba lähemalt tundis või teda esmakordselt kell kaks öösel vanalinna baaris kohtas, ei oleks sellise enesetutvustusega küll kuidagi nõustuda saanud. Oleks võinud vist öelda, et Raimo oligi see müstiline tüüpiline eestlane, kellest välismaalased muudkui räägivad - vankumatu introvert, kes peale kolmandat klaasi libastub ja pidurdamatuks ekstraverdiks osutub. Raimo ise oli sellest ebakõlast teadlik ja hoidis seetõttu madalat profiili ning üritas kangekaelselt enda kahte poolust eraldi hoida. Olid inimesed, kes tundsid ühte Raimot ja teised, kes tundsid teist.
Peale lärmakat nädalavahetust hakkas Raimo taas rääkima, kuidas tahaks loodusesse, maale, metsa ja juurte juurde. Ta oli endale isegi suvila muretsenud. Suvilas jõi Raimo vaikselt õlut, grillis liha ja võitles loodusega. Mingu need rohelised oma elurikkusega puu taha! Muru on vaja pügada! Hekki lõigata! Lehti riisuda! Võib-olla oli asi selles, et trenni ei saanud Raimo minna, trennis käisid ainult trennipeded, normaalset inimest pidi töö vormis hoidma. Siiski ei suutnud Raimo igapäevase füüsilise töö tegemiseni alanduda ning istus selle asemel kaheksa tundi kontoris. Maale kolimise mõttega ta ainult mängis, sest piisas naisel vaid meenutada, kui lõbus tal eelmisel reedel kesklinnas olnud oli, kui Raimo juba allaandvalt pomises, et noh, eks taksod ju käivad Raadikverre ka.
Tänagi oli Raimo juba muru niitmisega peaaegu lõpule jõudnud ning unistas rahulikust istumisest saunas, kui suvila ette järsku üks võõras auto keeras. Autost astus krapsakal sammul välja üks keskmises eas ja suuruses punapäine daam, kes tutvustas end kui kandidaati number 648 valimisliidust "Kõik valla heaks!". Nimi Raimole meelde ei jäänud ja uuesti küsida ähmiga ka kohe ei taibanud. Oleks tahtnud valetada, et pole valla elanik, aga ausus ei lubanud, oli ta ju tõesti end suvilasse sisse registreerinud, et autokindlustus tsipake odavam tuleks. Seda, et pole aastaid üldse valimas käinud, ka ei hakanud tunnistama. Ega ta ei häbenenud, seda mitte, lihtsalt sobiv hetk sai mööda lastud.
"Ja keda teie, härra, siis seekord valida olete otsustanud, kui see just saladus pole?"
Raimo oli kõigest ühe õlle ära joonud ning kahetses kibedalt, sest kõik arukad vastused olid peast pühitud. Ega sellest vist polnudki midagi, sest Vali-mind!-naine jätkas juba ise: "Vaadake, ega ma muidu ei oleks üldse siin, aga see naaberküla Andrusson, kui tema peaks nüüd siin pukki saama, vat siis, siis läheb küll jamaks meil - kõik raha liigub mujale, sinna tema õue peale pannakse uus asfalt, Raadikvere pood läheb üldse kinni, sest no keskuses juba on kauplus ju, tänavate valgustus keeratakse maha, sest mis meil siin kolkas sellest, temal suured kasvuhooned, sinna on rohkem elektrit vaja. Ja ohh, peaaegu oleksin unustanud, Andrusson ajab ju seda hooldekodu asja! Algul pidi üldse pagulaskeskus tulema Raadikverre, selle, hoidku taevas, suutsid meie omad eelmisel sügisel ära hoida, aga nüüd tahavad hullud siia tuua! Mõelge, mismoodi me siin mööda aiaääri käima hakkame! Meie lapsed, vanurid, ei taha mõeldagi, mis need hullud siin korraldama hakkavad! Ohh, jahh. Loodame, et nii siiski ei lähe! Ja selleks olengi mina siin, et näidata külarahvale - alternatiiv Andrussonile on absoluutselt olemas!"
Pika monoloogi peale jõudis Raimol juba tähelepanu hajuda, sest ka telefon juhtus samal ajal helisema, vastamiseks talle siiski aega ei jäänud, sest ühel pool toru kisas kallis abikaasa ja teisel pool seletas võõras daam. Ainult Raimo seisis tummalt kahe tule vahel ja mõistis, et tulevik tõotab tumeneda.
Ja muidugi aitäh hea sõna eest
Mammu istus köögilaua taga ja löristas nutta. Kraanikauss oli musti nõusid täis ja söömata kaerakile võdises kaussides. Päriselt lootsin, et keegi seda ostab? Kaerahelbeküpsised ja kamavaht veel kuidagi läksid, aga see...Mingi ime ka, kui mujal pakuti idamaist araabia hõnguga fusion-kööki või kõigile meeldivaid ehtsaid puuahju pitsasid, kellel oli diskor aias, kellel Pipi! Mul ei olnud midagi peale kaltsuvaipade ja rahvusköögi! Nutt ajas lausa kõõksuma. Ja millist vaeva ma nägin! Mitte keegi appi ei tulnud! Kristjan teatas, et tema peab kindlasti parteiüritusel osalema, soe koht on juba käeulatuses ja äkki just täna! Ei saa, lihtsalt ei saa puududa! Ajagu tema siin ikka seda eesti asja ja kindlustagu tagalat, küll siis ükskord pirrud kahel otsal!
Ei saanud salata, et Mammu oli kade. See valimisnimekirjas tagantpoolt neljandaks paigutamine oli olnud partei poolt nagu sahmakas külma vett. Tema oli olnud see, kes Kristjanile üldse selle mõtte pähe pani, tema oli teinud oma elus kardinaalse muudatuse, tema oli olnud see osav hall kardinal ja sealjuures mõelnud, et ega meil enam eelmine sajand pole, kõik on võrdsed - ja nüüd järsku on igal pool ainult Kristjani nägu ja tema on taandatud mingiks põllega prouaks, kes härra volinikukandidaadi selja tagant arglikult piilub. Uus kõõksatus. Aga vihkavad nad kõik ikkagi rohkem teda, kui Kristjanit! Mitte üks naaber ei tulnud tema kohvikusse! Raudselt irvitasid kardinate tagant kui järjekordne seltskond menüüd vaadates järgmisse hoovikohvikusse suundus.
Mammu oleks kangesti veini tahtnud, aga meenus, et ta oli meeltesegaduses joomise maha jätnud ja kodus polnud ainsatki päästvat pudelit, kui järsku helises telefon.
"Jaaah?" kraaksatas ta ninaga tatti vedades torusse.
"Tere, kas ma räägin härra Kõlmeistri abikaasaga?"
"Jah, räägite küll" vastas Mammu alistunult, millekski muuks teda ju ei peetud.
Ähmis naisehääl paristas: "Teate, ma helistan siit partei peakorterist praegu. Selline, noh, äärmiselt piinlik olukord on tekkinud. Teate, teie abikaasa, kuidas seda nüüd öelda, noh neil tekkis siin härradega veidi erimeelsusi. No saate isegi aru, sai natuke võetud ja. Ega mina täpselt ei teagi, mis siin juhtus, aga nüüd on nii, et teie abikaasa sulges ennast härra Kräämani kabinetti ning keeldub sealt välja tulemast. Ütleb, et tal on omad tingimused ja kui neid ei täideta, siis võtab meediaga ühendust ja räägib kõik ära! Igatahes härra Krääman ja teised on maruvihased ning lubasid suisa selle Raadikvere Andrussoni siia kutsuda, tema on kaitseliitlane, murrab ukse maha! Teate, mina ei taha absoluutselt mingit vägivalda, see on kõik nii õudne, mõtlesin, et äkki kui ma helistan teile, siis ehk teie oskate mind kuidagi aidata! Tulete ehk siia ja räägite ilusti oma abikaasaga, ta on muidu ju nii mõistev inimene alati olnud. Et see tilk viina ka niimoodi, oh...Mina olen muidu parteisekretär, Valli Kask on minu nimi, ma olen teid alati imetlenud, see teie tänane kohvik oli imeline, kahju, et ma ise ei jõudnud, pidin siin ju härradele lauda katma, aga kaerakile on lihtsalt nii vaimustav idee! Palun, kas te tuleksite esimesel võimalusel siia mulle appi!"
"Nojah, eks ma püüan tulla...ja muidugi aitäh hea sõna eest!" pomises Mammu telefoni.
Kes oleks võinud midagi sellist arvata! Tema Kristjan! Aga muidugi, ega Annelinna pätti ikka ümber ei kasvata. Kui ei saa nõuga, saab jõuga. Nüüd ei ole meil enam mitte midagi loota, mõtles Mammu ja vedas viimaseid väärikuse raasmeid kokku korjates endale mantli selga.
Kuidas suhelda keeruliste inimestega?
Iga suvi treitakse neid sotsiaalreklaame, et "ära lase purjus sõpra rooli/ujuma/üksi võõraste meestega peole" (ok, selle viimase mõtlesin ma ise välja, sest nii on), aga paljudel päriselt nii palju võimu on, et joodikuid takistada? Pigem võiks otse ära öelda, et "suhtle normaalsete inimestega", aga no ju siis normaalsed inimesed ei taha sinuga suhelda, kui sa pidevalt sellistesse olukordadesse satud.
Kissu näiteks on
haiglaselt armukade. Ma kunagi isegi uurisin, et mis värk tal sellega on
- mina küll kedagi nii kangesti armastada ei suudaks. Selle peale
pööritas Kissu ainult silmi, et mis pagana armastus, lihtsalt õudne mark
oleks, kui Raimo ta mingi noorema tšiki vastu välja vahetaks. Kuidas
see laul oligi, et "you don't need love, you need validation"? Mulle
tundub, et osaliselt Kissu tõttu ei ole mul siiani lube - kujutan
elavalt ette, kuidas ma, blond parukas peas, Raimot tema eest kusagil
võõras linnas jälitama peaks. Parukas on Kissul ammu ostetud, lihtsalt
siiani ajab ta neid asju taksoga, kuna oma auto tunneks Raimo siiski
ära. Praegu Kissu taksole ei mõtle, sest oma plaanide ellu viimiseks on
tal alati publikut vaja, mida suuremat, seda parem ja neljakesi me
taksosse ju ära ei mahuks, pealegi on seltskonnas ka mehed ning Kissu
meelest on mehed ja autod põhimõtteliselt sünonüümid.
Märt üritab juba seltskonnast irduda, sest hulle naisi pole kellelegi kaela vaja, aga Vello ei saa vist veel aru, millesse ta end mässimas on ja püüab endiselt viisakat etendada. Argumendid, et autot pole, Raadikvere kaugel, kell palju ja eks ole natuke joodud ka, ei oma Kissu jaoks mingit kaalu.
"Siis me läheme ja leiame selle auto!" bravuuritseb Kissu ja ega meil ei jäägi muud üle, kui arve maksta ja tänavale kobida, sest baaris hakatakse proua lärmamisele juba viltu vaatama.
Märt ja Vello on tõesti abivalmid ja tulevad kaasa. Ma ei tea, mida ma üksi selle hulluga teeks, mina ei oska keeruliste inimestega suhelda ja ausalt öeldes mõtlen nüüdki, kuidas teistele märkamatult kuhugi põõsasse hüpata ja täiskäigul kodu poole ajama panna. Sisseõpitud viisakus hoiab tagasi, kuigi vaevalt, et homme keegi mäletaks, kuhu ma kadusin.
"Ma kuskilt kuulsin, et jumala paljud inimesed ei lukusta oma autode uksi üldse ja mingite juhtmetega saab ju autot käima panna küll, ma olen filmidest näinud, eks ju, poisid?" Ma arvan, et "poisid" ei lahku nüüd juba selle pärast, et näha, mida see hull edasi teeb. Naiivsed, süüdi jäävad Kissu avantüürides alati teised, sest tema nutab krokodillipisaraid ja etendab süütukest. Mu mõistus sunnib mind jätkuvalt põgenema enne kui asi kriminaalseks läheb, aga järsku kriiskab Kissu:" Hei! Kas see pole mitte Mammu auto seal! Mammuuu, tsauuuuu!" ning tormab otse sõiduteele nii, et vaene Mammu oma auto vaevu pidama saab. Proovis igaks juhuks veel kord selga
Raimo äratas tardumusest kandidaadi 648 malbe, kuid reibas hääl: "Kas meil on probleeme?"
Raimot hämmastas küll, kuidas neist järsku "meie" oli saanud, aga kuna kurjemalt oli teda rünnanud siiski kallis abikaasa, siis üritas ta valimiskandidaadile ikkagi viisakalt vastata ja rehmas käega: "Ah, mis, ei, naine helistas..."
"No sellest sain mina juba siit kaugelt aru, hihihiii! Eks neid hõõrumisi tuleb ikka ette jah! Ma ei taha nüüd uudishimulik olla, aga ega teie proua ometi lapseootel ole? Teate, siis lähevad kõik naised peast natuke imelikuks, hihihihii! Ei tasu üldse tähele panna - see läheb jälle üle, aga eks loodus ole nii seadnud miskipärast! Minu Mati ütles mulle ka, et ma olla ikka täiesti segi olnud peast sel ajal, hihihihii!"
Raimo jõudis vaid üllatunult
vahele pista, et ei, tema naine küll lapseootel pole, kui proua juba
jätkas: "Ma selle lastejutuga ikka seepärast, et meie valimisliidul
"Kõik valla heaks!" on päris mitu toredat ettepanekut, et noori peresid
siia meie valda püsivalt elama meelitada.."
Ilmselt oleks see tiraad kauemgi kestnud, kui äkki poleks nurga tagant välja tuhisenud must Hummer ja seda tehes põrutanud otse läbi Raadikvere tegeliku suurima murekoha - Igavese Lombi, mis isegi põuase suvega ära kuivada ei tahtnud, ja selle käigus kandidaadi nr 648 sõna otseses mõttes poriga üle valanud.
"Kuradi Andrusson!" kisendas hetk tagasi veel nõnda malbe tundunud daam ja viibutas lahkuvale Hummerile rusikat, tema suviselt hele pükskostüüm oli hetkega rikutud. Hummeriga sõitis tõepoolest kohalik ärimees ja kaitseliitlane Evald Andrusson, kes paraku kuulus ka ühte suuremasse parteisse - ei tema vastu kohalike valimisliitude pisikesed prouad oma tillukeste rusikatega saa, vandugu nad, palju tahavad.
Raimo püüdis peaaegu pisarais valimiskandidaati siiski kuidagi aidata: "Kui nüüd kohe pori maha loputada, äkki saab veel asja? Mul on toas mõned naisest maha jäänud riided olemas, kui teile sobib?"
Kandidaadile 648 olid džentelmenid alati meeldinud ja talle tundus kohane nende ettepanekutega kaasa minna. Ainuke raskus seisnes asjaolus, et Raimo poolt antud hilpudest (ja muudmoodi neid eblakaid litrite või lamedate tekstidega pluusikesi-seelikuid ta nimetada ei osanud) ei tahtnud talle kuidagi selga mahtuda. Tuli hapult nentida, et telefonis kriisanud pire proua kannab vähemalt paar numbrit väiksemaid riideid kui tema. Ühte leopardimustrilist seelikut ja roosat poniga pluusi proovis ta igaks juhuks veel kord selga - kui varnas rippuv hommikumantel peale tõmmata, ehk ajab asja ära? See pükskostüüm oli siiski piisavalt kallis, et mitte riskida sellest ilma jäämisega.
Väga toores toorik
Kristjanile jõudis valusalt kohale, et nüüd on kõik läbi. Ometi oli kõik nii paljulubavalt alanud!
See meeldiv vanem daam, Salli või Valli, või mis ta nimi oligi, oli kena lauakese katnud isuäratava sakuskaga, äsja sügavkülmast võetud pudelid pärlendasid, ja see ei olnud mingi suvaline lauakas vaid korralik Beluga. Kusagil ei olnud näha mingit kodukootud pläusti - kamavahtu või võikalt võdisevat kaeralikilet, millega Mammu kodus mässanud oli. Kristjanil ei jätkunud julgust, et öelda - no seda küll ükski normaalse mõistusega inimene süüa ei taha, oli ju Mammu nii uhke olnud oma rahvusliku valiku üle. Kuidas oleks Kristjan öelda saanud, et nii süvitsi pole ka vaja selle asjaga minna, rahvuslikkus sobib eelkõige lipukirjaks, idee praktilisel juurutamisel esineb tagasilööke, sest tegelikult ei taha meist keegi tagasi talutaresse pirruvalgele rakkus käte ja kümne kisava lapsepambu juurde. Igatahes oli Kristjan sellest kõigest siin partei peakorteris vaba, siin võis tunda ennast nagu saks!
Või
noh, Kristjanil oli olnud tunne, et just täna saab olema see päev, mil
temagi end lõpuks nagu saks tundma saab. Krääman oli juba veits vintis
kui ta saabus, valas joviaalselt viina, läigatas üle pitsi ääregi,
teisedki tundusid lahkes tujust olevat. Kristjan tõesti mõtles, et see
on tema viimane võimalus. See ettepanek oli talle täiesti iseseisvalt
pähe tulnud, ta oli ju ometi näinud oma naist hingepõhjani solvununa
selle tagantpoolt neljanda koha pärast valimisnimekirjas, kuhu partei ta
paigutanud oli. Kristjan ju armastas oma naist ning sai sisimas aru, et
see oligi ebaõiglane - Mammu oli täpselt sama palju rüganud kui tema,
aga miskipärast peakontoris sellega ei arvestatud. Kristjan teadis ka
seda, et Mammu ise enda eest seista ei saanud, see oleks Kräämanile
vastumeelt olnud, sest selge oli ju see, et kui intellektuaalseks
väitluseks läheks, siis oleks Mammu Kräämanist peajagu üle ja paraku
seda see vanamees küll ei taluks. Kristjan pidi temaga ise rääkima nagu
mees mehega ja samas tundis ta, et ainult oma naise eest kostmine oleks
pigem nagu onupojapoliitika moodi. Ta oli natuke lugenud, miskipärast
sattusid just sotsid ette, eks neil neid naisi rohkem nimekirjades oli
ja järsku oli Kristjan tundnud, et siin on tõepoolest võimalus midagi
ära teha ja muuta. Miskipärast oli ta arvanud, et tema ettepaneku
arhitektina kullatakse partei poolt üle.
Ta oli alustanud ebalevalt ja nentinud, et tema koostatud dokument on kõigest üks "väga toores toorik", võib-olla sellepärast olidki asjad nii viltu kiskunud, kuigi tegelikult oli ta oma "triibuliste nimekirjade" ettepanekusse vägagi tõsiselt suhtunud. Need raisad olid naernud. Pikaldane Peterson oli veel pistnud, et mis ajast Kristjan eitede seelikusabas sitsima on hakanud. Ise hoidis end heaga paksu Kräämani selja taha. Üks asi, mida Kristjan kannatada ei võinud, oli see, kui tema üle naerdi ja teda tossikeseks peeti. Juba kooliajal oli ta sellest tingituna mitmeidki meeletusi ette võtnud, mis lõpuks päädisid koolist välja heitmisega. "Aga mida nad siis tulevad...?"
Nojah, ta oli vihastanud. Ta oli neile näkku röökinud, et teab, kust Kräämani raha tuleb, võib seda ka tõestada ja ajakirjandusse minna. Krääman oli püsti karanud ja talle kallale tulla tahtnud, kuid õnneks ta jalad enam hästi ei kandnud ja nii oligi Kristjan eestoast Kräämani kabinetti hüpanud ning ukse enda järel kinni löönud, ise karjudes, kuidas ta enne välja ei tule, kui tema ettepanekuid ei aktsepteerita ning ähvardanud Kräämani pabereid ükshaaval ajakirjandusse lekitama hakata. Esmase adrenaliini lahkudes hakkas ta aga üha enam mõistma, kui valesti kõik läinud oli.
Tehisintellekt võtab üle
Pidurid kääksatavad ja Mammu jõllitab rooli tagant nagu tulede valgusvihku sattunud hirv, kuidas kapotile potsatanud Kissu oma võluvaima naeratuse ette manab ja ta kõrvalistmele maandub, justkui poleks seda liiklusohtlikku olukorda üldse olnudki. Auto taga paar kannatamatut juba tuututavad, viipan Märdile ja Vellole, et nad autosse istuksid ja kobin ise viimasena sisse.
Kissu on jõudnud juba esimeste formaalsustega ühele poole, kui neid üldse oligi, ja seletab agaralt, mida tal Mammust üldse vaja oleks: "Kle, meil oleks vaja kohe praegu Raadikverre saada, hullult vedas, et sa just nüüd mööda juhtusid sõitma!" Mammu, ikka veel kerges šokis, ei saa aru, miks on see Raadikverre minek järsku nii pakiline ja nüüd avastab Kissugi, et temalgi on meelest läinud. Õigemini on värske õhk ja füüsiline aktiivsus ta vist kainemaks tõmmanud ja ta lihtsalt ei taha Mammule tõtt tunnistada. "No ma istutasin sinna ühed überilusad rododendronid maha ja neid oleks vaja kasta!" Kissu pole kunagi erilise intellektuaalsusega hiilanud, aga praegu vaatavad kõik ülejäänud teda ikka sellise haletseva ilmega, nii et isegi tema mõistab, et see vale ei kõlanud absoluutselt usutavalt, aga Kissu ei anna alla: "Ja tegelt hullem lugu on selles, et meie robotniidukiga on midagi juhtunud - see ei lülitu enam välja! Ma ei taha, et ta mu rodod maha niidab!" Vello tõttab taas džentelmenlikult olukorda lahendama ja pistab vahele: "Me jah kardame siin, et tehisintellekt võtab üle ja peame praegu sööstma inimkonda selle käest päästma!"
Mammu vaatab meid kõiki uskumatu näoga ning pomiseb: "Robotniiduk võtab üle? Tal saab ju aku tühjaks ometigi? Kes te üldse olete? Miks te taksot ei võta, kui nii kiire on?" Kissu piiksatab taas, et me ei mahu ju taksosse ära, mille peale Mammu imestab, et kuidas te siis minu autosse mahute. Kissu lööb endale käega otsa ette ja jääb löödult vait. Vello ja Märt tutvustavad endid. Paistab, et nad ei avalda Mammule erilist muljet, sest ta teatab resoluutsel toonil: "Mina pean kõigepealt parteikontoris ära käima, seal on kriis, kui teie märatsev tehisintellekt nii kaua kannatab, võime pärast sealt läbi sõita!" Vello lällutab: "Eks muidugi, lihtrahvast rünnatakse, aga kõigepealt lahendame ikka poliitikute omavahelisi jagelusi!" Mammu tõmbab suu kriipsuks ja sisistab: "Kui teile minu plaan ei sobi, võite alati takso võtta, ma tõestasin ju teile, et mahute ära küll!" Taksot võtta ei taha keegi, sest kuigi väljamõeldud ründav robotniiduk tundub hirmus küll, siis reaalne poliitiline skandaal ahvatleb rohkem.
"Eks lihtrahvas taha ikka tsirkust näha, paljukest seda saab! Küll mul on hea meel, tüdrukud, et ma teid kohtasin!" õhkab ootamatult Vello ja lisab minu poole pöördudes: "Ma ütlesin sulle, et see horoskoop, mida ma loen, ei valeta, see lubaski mulle tänaseks suurt seiklust!" Märt pööritab selle peale silmi ja ma naeratan talle vandeseltslaslikult, tundub, et mul on vähemalt üks liitlane.
Juba peatumegi parteikontori ukse ees ja kuigi Mammu üritab meid kõiki autosse istuma jätta, siis Kissu kaebab kanget pissihäda, Vello teatab vastuvaidlemist mitte sallival toonil, et tema naisterahvast üksinda poliitiliste lõukoerte juurde ei lase ja isegi mina leian endas julguse ning pillan kelmikalt, kuidas ma üksinda võõra mehega autosse jääda küll ei kavatse. Õudselt piinlik on, aga põnev ka.
Ma jätan järgmise vahele
Kui Vello esimesena parteikontori ukse lahti lükkab, on kriis just haripunkti jõudmas - keegi punetava näoga mees, lõtv lips kaelas, käivitab parajasti akutrelli ning kaks korralikult ülekaalulist ülikonnastatud härrat püüavad õpetada, kuhu see täpsemalt torgata tuleb. Nurgas seisab üks kohkunud keskealine daam, käsi suu ees ja silmad märjad.
"Mis siin toimub, palun ärge puutuge ohtlikke instrumente, mina olen professionaal, ma tean, kuidas sellega ringi käia!" käratab Vello olukorda analüüsides. Mehed pöörduvad ehmunult sissetungijate poole ja trell vakatab. "Kes te, kurat.." jõuab Krääman alustada, aga Vello on kiirem ja katkestab teda: "Pakilised asjad kõigepealt! Kus on siin WC?" Trelli käes hoidev mees ütleb kahele paksule vabandavalt: "Meil oli siin jah üks väike ummistus, lasin töömehed kohale kutsuda, ilmselt nemad nüüd ongi...". "Mis ajast töömehed oma naised objektile kaasa veavad?" käratab Krääman kurjalt. "Ei, mina küll siin kellegi naine ei ole, minu mees on hoopis suvilas niitmas!" teatab Kissu kärmelt ja lisab "et siis vets umbes jah? Jumal küll, mul on siuke häda, kas tõesti tilkagi vett ei tule? Kraanikauss on seal, ma valan mingi kopsikuga vett peale? Ausõna, ei kannata lihtsalt enam!" Paistab, et keegi millestki aru ei saa, ainult nurgas seisnud daam ulatab Kissule laualt tühjaks saanud salatikausi ja noogutab mõistvalt peaga. "Vähemalt keegi siin on kiire taibuga!" viskab Kissu ja tormab WC suunas minema.
Tekkinud vaikuses astub ette Mammu, keda nähes ruumis olijate näod veidi selginevad ning küsib, kus tema mees siis on. "Oi kui kena, et te ikka tulla saite, mina olengi Valli Kask, kes teile ennist helistas, teie abikaasa on siin samas selle ukse taga!" teatab punaste silmadega naisterahvas nüüd hoopis reipamal toonil, sest on selge, et vähemalt pool vastutuskoormast on tema õlgadelt läinud ja suundub ukse poole, mida kolm meest enne trelliga rünnata püüdsid. "Ja mida tema seal teeb?" Algul paistab, et keegi ei taha sellele vastata, lõpuks vana Krääman ikka pobiseb: "Ei tea, mis tal sisse läks, ei ole vist jooma harjunud, läks peast segi ja pani ukse kinni, keeldub välja tulemast." Mammu paistab sellest tsirkusest väsinud ja küsib: "Aga miks ta ei või seal olla? Magab kaineks, tuleb ise välja, miks on vaja selleks mulle helistada ja tülitada?" Jälle tekib kummaline vaikus, mehed nihelevad ega taha väga midagi öelda. Sekkub Vello: "Ega meil ei ole aega siin igavik oodata - meil on kohe vaja järgmisele objektile edasi sõita, seal on olukord kriitiline, elud on ohus..." Krääman ei ole harjunud, et temaga sellisel toonil räägitakse, aga oht eludele paneb ta mõtlema, mine sa tea, pärast saab süüdistuse millegi takistamises, pannakse lehte. "No tal on seal ühed paberid, delikaatsed, lubas need avaldada, me ei saa seda lubada.." murrab Krääman ebamugavust tundes käsi. "Selgemalt, palun!" nõuab Mammu.
"Ma võin ise selgitada!" kostab järsku kinnise ukse tagant Kristjani hääl. "Ma olen siin mõelnud, minust teile ohtu pole. Mõtlesin, ma jätan järgmise üldse vahele, valimised, noh, võtan oma kandidatuuri tagasi, mina ei saa nii, selline ebaõiglus, aga te peate mu ära kuulama!" Uks avaneb ja näost valge Kristjan seisab seal just nagu äsja ilmutuse saanud Jeanne D'Arc: "Ma nõuan triibulisi nimekirju, ma nõuan soolise ebavõrdsuse lõpetamist, ma nõuan naisi partei juhtkonda või muidu saavad kõik teada, mida sinna Raadikverre tegelikult kavandatakse ja kelle raha eest!"
Vaikuse katkestab WC-st naasnud Kissu: "Vau, Mammu, kui äge mees sul on, ma ei teadnudki!"
Hirmul on suured silmad
Parteijuht Kräämani pisikeses ja alkoholist veidi uduses peas tormlevad erinevad mõtted välgukiirusel edasi ja tagasi. Mida see Kõlmeister tegelikult teab? Kas tal on ajakirjanduses sidemeid? Kas minu sidemed ajakirjanduses on kaalukamad kui Kõlmeistri omad? Rahvas armastab Kõlmeistri perekonda - sellised noored ja tegusad, rahvuslikult meelestatud, lapsi küll veel pole, aga siiski näevad klantspiltidel paremad välja kui tema, Krääman, oma "parim enne" ületanud prouaga, oleks pidanud ikka juba varem südame kõvaks tegema ja naise uuema mudeli vastu vahetama, lapsed kah kõik väljamaale putkanud, ei mingit eeskuju ja võib isegi jätta kahtluse, kas nad oma järglasi ikka õigesti kasvatanud on...Samas, ta on vana kala, tema käes on võim, tema selja taga on rohkem mehi, nende hulgas Evald Andrusson, jah, loomulikult, siinkohal tõuseb Kräämanile muie näole - hirmul on suured silmad! - mõelda vaid, ta oleks peaaegu lasknud end sellel noorel nolgil lollitada ning kõuehäälel käratab ta üle ruumi: "Minuga ei kaubelda! Mõelda vaid, tema arvab, et oleks valimistel mulle mingi konkurent! Temast mulle ohtu - hähähähäää! Paberid siia ja kohe, enne kui ma ise ajakirjandusse helistan ja teid võib-olla üldse trellide taha lasen panna!"
Tekkinud vaikuses kostab vaid Valli Kase nuuksumist, kes on uuesti nutma puhkenud, sest paistab, et tema ponnistustest hoolimata jätkab olukord eskaleerumist. Natuke end kogunud, avab Kissu suu: "Issand, kui ebameeldiv inimene te tegelikult olete! Telekast jääb justkui mulje, et väärikas, teab, mida räägib, aga tegelikult! Fuih, milline ennasttäis mats!"
"Purjus eide möla!" libiseb Kräämani parima sõbra ja usaldusaluse Petersoni suust, kes püsib enamasti vait, aga nüüd ei või näha, et tema iidolit niimoodi avalikult mustatakse.
Kissu võtab sellest ainult tuld: "Ah, või nii? Kes teil siin need viinapudelid tühjaks jõi? Kah tema või?" osutab ta Vallile. "Politsei muuseas purjus inimestelt tunnistusi ei võtagi, kutsutakse jaoskonda tagasi, kui kaineks saad! Ajakirjandus ka ainult ootab, millal saab teiesugustelt enesega rahulolevatelt võimuhulludelt vaiba alt ära tõmmata ja kapist luukered välja lasta! Kristjan on vähemalt aus ja väärikas inimene, temalt pole kuskilt kinni hakata, seega äkki kuulaks ta ettepanekud ära!"
Krääman väänab põlglikult suud ja osatab: "Kristjan Kõlmeister ja väärikas inimene?! Lubage naerda! Endine Annelinna pätt, koolist välja visatud, alaealiste komisjonis arvel olnud, palju ei puudunud, et oleks Puiatusse saadetud - ja väärikas inimene!"
Kissu ei anna alla: "Aga inimesed muutuvad! Erinevalt teist on Kristjan ennast kokku võtnud ja tubliks kodanikuks hakanud! Äkki õnnestub teilgi, kui teda kuulda võtate ja oma rahadega sahkerdamise asemel teete midagi, millest ka päriselt kasu tõuseb!"
"Mis kasu on eitedest volikogus!" kähvab sõiduvette sattunud Peterson.
Siinkohal sekkub juba Vello: "Kuidas te daamidega räägite! Valige te sõnu, te igavene..."
"Šovinist, tahtsid sa vist öelda, aga tead, meie, naised, saame enda kaitsmisega ka ise väga edukalt hakkama!" nähvab vahepeal ennast kogunud Mammu vahele.
"Ennäe feministi!" muheleb Märt ja kuigi olukord ei ole kaugeltki naljakas, purtsatan ma selle kommentaari peale naerma.
"No näete nüüd!" üritab Peterson pehmel keelel jätkata, kuid samal hetkel avaneb uks ning selle ava täidab täies ulatuses Evald Andrussoni kogukas kuju.Mis esitati muutmata kujul
Evald Andrusson on ärimees, suuri sõnu tema ei tee, ta laseb tegudel enda eest rääkida, seepärast ehk kõlabki ta hääl ruumis kuidagi kummaliselt, või noh, see isegi ei kõla, Evaldi kuulmiseks tuleb kõigil kõrvu kikitada: "Noh, te kutsusite mind. Mis toimub siis?"
Koheselt muutub Kräämani olek tigedast joviaalseks: "Oh, meil siin väike istumine, tule ka, istu lauda, võta head-paremat, Peterson, vala järgmine ring välja!" Juba pühib Valli pisarad ja asub tegutsema, sest kausid-kandikud on õigupoolest juba üsna tühjad ja pudeleidki tuleks sügavkülmast juurde tuua, mis sest, et tegelikult eriti ei tahaks, olukord niigi sant, aga äkki just see päästaks, jah, äkki homseks keegi enam ei mäleta, unustavad ära, elu loksub tagasi endisesse sängi? Lootusrikkalt lippab Valli parteikontori köögipoolele.
Läbi ukse on Kristjan ilmselt õhkkonna muutust tajunud ja marsib sealt tähtsal näol välja: "Meil on tegelikult midagi tähistada ka! Otsustasime siin meestega, ei, noh, kõigiga, naistega ka ikka, et esitame valimiskomisjonile seekord triibulise nimekirja!"
Krääman ja Peterson ei saa kohe sõna suust ning Andrusson, kes ilmselt teoorias kuigi tugev ei ole, palub Kristjanil täpsemalt selgitada, mida need triibulised nimekirjad üldse tähendavad. Seejärel süüvib ta hetkeks Kristjani paberipatakasse, mis esitati muutmata kujul, arvestamata parteijuhtide hiljutisi vastulauseid. Krääman püüab õhust meeleolu tunnetada - kas peaks kohe idioodi peale karjuma hakkama, samas, mida see Andrusson seal niikaua, ei tea ju, mis tema arvab? Ei tahaks peamist rahastajat kuidagi pahandada. Aga kui mind pärast molutamise eest välja naerdakse - lasin Andrussonil mingi lollpea ideedega aega raisata? Mida on seal nii kaua lugeda? Krääman on päris meeleheitel, murrab käsi, higistab ja tammub jalalt jalale - peab see poliitika, see kompromisside kunst, ometi vahel nii keeruline olema?!
Järsku laseb ka Andrusson käed koos paberitega rippu ja vaatab meeleheitel näoga ruumis ringi: "Kurat, teate, ma pean tunnistama, ma ei saa aru! Teate, mul on lapsest peale, see, noh, düsleksia - lugemisraskused, pole enne avalikult rääkinud sellest, piinlik asi. Kui nüüd juba niikuinii selle teemaga tegelemiseks läks, tuleb vist ikka välja öelda, et jah, mina ka, Evald Andrusson, olen erivajadusega inimene! Palun, kas keegi äkki oma sõnadega selgitaks mulle, mis siin paberites seisab?"
Enne kui Krääman või Peterson end üllatusest liigutada jõuavad, haarab Mammu initsiatiivi ja selgitab Andrussonile uutmoodi valimisnimekirjade ideed, mis seaks kandidaadid nimekirja mehed-naised vaheldumisi, mitte nii, nagu varem kombeks oli olnud - ees Krääman ja sõbrad, tagapool niisama pudinad ning päris lõpus paar prouat kaunistuseks. "Ega neid mutte niikuinii keegi ei vali!" piiksatab Peterson taas vahele. Mille peale Andrusson leebelt vastab, et Raadikveres olla mutte küll ja küll, äkki nemad valiks, kui valitavatel muttidel rohkem lootust valitud saada oleks, sest ega need mutid nii rumalad ka ei ole, et oma hääle päris raisku tahavad lasta. "Naised on omavahel need kõige hullemad ussid!" poetab Peterson igaks juhuks juurde, mille peale mina ja Kissu haarame Mammul ümbert kinni ja tõotame, et meie küll mitte. Ma isegi valetan, et olen alati Mammut valinud. Ei tee need väikesed valed kellelegi kurja!
Ma juba ise ootan ka
Mirjam oleks pidanud selleks valmis olema, et lõpuks mõne Andrussoni valija otsa satub, oli ta ju ometigi Raadikveres, Andrussoni põlise kantsi kõrval, aga siiani ei olnud keegi talle midagi nina alla hõõruma hakanud. Kõige vähem oleks ta seda sellelt muruniidukiga suvilaperemehelt oodanud, selliseid tavaliselt absoluutselt valla asjad ei huvitanud, käisid suvilas ainult nädalavahetusiti, mis neil sellest, kes siin muul ajal valitses. Üldse olid inimesed näost-näkku hoopis viisakamad kui internetis, sinna poleks Mirjam mingi hinna eest valijatega vaidlema läinud, uurib veel keegi su kontaktid välja, pärast siis kustuta neid tillipilte ja ähvarduskirju, ta teadis küll, miks paar muidu söakamat preilit oma kandidatuuri maha olid lasknud võtta. See suvilaomanik ei näinud iseenesest sugugi sellise moodi välja, kes neid pilte saadaks või kirju kirjutaks, aga mine sa neid tea. Miskipärast oli Mirjamile neist ähvardustest kuuldes alati Andrussoni erakonnajuhi Kräämani irvitav lõust silme ette kerkinud, aga võib-olla oli see vaid soovunelm, äkki võisid ka muidu pealtnäha normaalsed inimesed selliseid tegusid sooritada? Ta võttis veel ühe lonksu külma õlut ja küsis: "Kas olete siis rahul kõigega, mis siiani koduvallas toimunud on?"
Raimo juba kahetses oma ootamatut lõugadelõksutamist ja pomises rohkem temalikus stiilis midagi peenhäälestamisest ja sellest, et on nagu on ja mis see teisiti ikka parem oleks. Selleks oli Mirjam juba valmistunud, avatud küsimused olid talle alati sobinud. Nüüd sai ta vestluse endale sobivasse sängi tagasi tüürida, kus ühel pool ähvardasid Andrussoni pooletoobised ja teisel pool terendas peresõbralik lasterohke kogukonnaelu. Mirjamil tuli endale tunnistada, et ega muus osas suurparteile ju midagi ette heita olnudki, ideoloogilises plaanis nende eeldused valla valimisliiduga kattusid, ainuke häda oli see, et jalga partei ukse vahele saada oli hirmus keerukas. Seal olid kõik soojad kohad juba ammu täidetud ning mingeid väikevalla aktiviste ei oodanud enam keegi. Oleks ta siis vähemalt meeski olnud või, Mirjamile tõusis sellest mõttest isegi natuke puna palgele, veidi noorem ja kabedam. Teadagi ju, kuidas tegelikult pumba juurde pääsetakse. Ei jäänud muud üle, kui võimalikke luukeresid kappidest välja tirima hakata ning nii oligi Mirjam pealt kuulnud kõlakat, et Andrusson plaanib Raadikverre hooldekodu. Loomulikult me kõik toetame puuetega inimeste elus hakkamasaamist, aga...Raadikverre see kõik siiski ei sobi. Kuhugi ääremaale, rahusse ja vaikusesse - palun väga, tehke aga! Raadikveres on aga lapsed! Kas keegi laste peale ka üldse mõtleb?!
Kui Raimo midagi kohe üldse ei sallinud, siis olid need pikad noomivad jutlused. Ema tuli meelde - "millal maksan memme vaeva?" Raimos tekitas see ainult trotsi. Kissu talle sellepärast silma oligi jäänud, et tema eelistas pigem korra käratada ja seejärel kiiresti unustada. Süütunnet Raimo ei kannatanud - miks tema pidi midagi valima üldse? Tehku, nagu tahavad, tema tahab rahus muru niita ja õlut juua, mis see kõik temasse puutub üldse! Vihale ajas teadmine, et ta on ise oma Andrussoni valimise mainimisega selle endale kaela toonud. Kuidagi piinlik oleks ju nüüd tunnistada ka, et "ma tegin nalja, pole kunagi seda Andrussoni valinud!" Mis mulje see temast jätaks? Ei taha ju narri muljet kah võõrale jätta. Sellises nurkaaetud olukorras ei osanud Raimo muud teha kui rünnata.
"Minul pole ühtegi last ega tule ka! Vasektoomia lasin teha! Et ei peaks laste peale mõtlema ka! Mis need hullud teistmoodi on kui lapsed! Tänapäeva lapsed, ma olen kuulnud, on vaata et hullemad kui hullud ongi!"
Siin ei olnud Mirjamil muud teha kui suud maigutada. Selge see, et naiseliku sarmi ja pereväärtustele rõhumisega ei tee sellise tümika juures mitte midagi ära. Teisest küljes tikkus talle miskipärast pisar silma ja ta prahvatas: "Teate, teil on absoluutselt õigus! Tänapäeva lapsed on kohutavad! Ma juba ise ootan ka, millal minu omad kodunt välja kolivad, aga ilmselt seda ei juhtugi! Igavesed saamatud memmepojad, kõik tee neile ette ja taha ära, hooldekodu oleks neile vaja, ma ütlen!" Ta vaatas veel vilksti! õllepudeli poole, kas järsku sel keskmisest enam kraade sees pole ja vajus siis nuuksudes Raimo rinnale.
Oli nii erutatud
Krääman ja sõbrad on taandunud taas napsilaua ümber, sest Andrussonile ei ole kombeks vastu vaielda, Andrusson on leivaisa. Tulgu need triibulised nimekirjad, küll me üle elame nagu me kõik oleme üle elanud. Prussakad ei hävine! Meie põhimõte on võim, muid pisiasju saab alati muuta. Pitsid valatakse taas täis ja lastakse kaaviaril hea maitsta. Parteisekretär Valli Kask tõmbab rahunenult hinge ja napsab vallatult endalegi ühe kokteilikirsi - taas üks kriis seljatatud! Poisid jäävad ikka poisteks, mis sinna teha.
Kell on vahepeal juba keskööd löönud ja järsku hüüab Kissu:
"Appi, me oleme siia nii kauaks molutama jäänud, me pidime ju Raadikverre sõitma, mu mehel on seal mingi...robotniiduk, ei tööta, tähendab või no täpsemalt, töötab küll, aga välja ei lülitu!"
"Jajah, tal mees helistas, oli nii erutatud!" muheleb Märt, kellele Kissu kohe hukkamõistva pilgu läigatab.
Baarist kaasahaaratud Vello ja Märt plaanivad juba lahkuma hakata, sest tundub, et show on selleks korraks läbi, aga siis pakub Andrusson, et temagi sõidab Raadikverre ning võib vabalt osa seltskonnast oma auto peale võtta: "Mul see Hummer seisab seal, sinna mahub päris palju rahvast sisse ära..."
Nüüd elavneb Vello: "Ah et Hummer, vot selle pilliga polegi veel sõitu proovinud, et kui te nagu vastu ei ole, siis ma hea meelega tuleks väiksele sõidule? Mis see maa on sinna - mingi kaksteist miili, eks? Hummer on USA raud ju, noh!" Tegelikult niheleb juba ka Märt, ja Kristjan, kes on varemgi parteikaaslase suures mustas autos istunud, hakkab vahutama, mida kõike see vinge auto suudab.
"Issand jumal, nagu viisteist aastat tagasi - Kristjan ja tema bemm: "Turu tänavas oli kaheksa kümpi sees, ei, mis - sott, sott oli sees!" itsitab Mammu ja ahvib oma kalli kaasa ülespuhutud kõnemaneeri.
Autodesse istutaksegi soopõhiselt - meie Kissuga kobime Mammu autosse ning mehed - Vello, Märt ja Kristjan ronivad Andrussoni uhkesse kalessi. Pidu parteikontoris jääb kohe kõvasti vaiksemaks, alistatud relvavennad võtavad viimased napsid ja ilmselt kobivad kes koju, kes kasiinosse, vaid Valli koristab laua ning peseb vaikselt vilistades kõik nõud - kokkuvõttes lõppes kõik ju siiski hästi.
"Nii tore, nii ammu pole niimoodi kolmekesi koos enam istunud!" ohkab Kissu, kui oleme autouksed kinni tõmmanud ja ülejäänud seltskonnast eraldunud.
Mammu nõustub: "Jaa, pidevalt on niivõrd kiire, üldse ei jõua oluliste inimestega suhelda...Ma poleks täna siiagi jõudnud, see kohvikutepäev, teate ju küll - kõik see rahvas, oeh!"
"Ma ei tea, Marka siin just enne rääkis, et sinu hoovis ei käinudki eriti kedagi?" lipsab järsku Kissul suust ja ta ise vaatab selle peale kohkunult ja käega suud kattes minu poole. No on pagana mõrd, elu sees ei ole ta suutnud suud koomal hoida ja mina muidugi pean ka talle alati kõigest latrama, nüüd siis jälle käes need vitsad!
Mammu hingab paar korda sügavalt ja prahvatab siis järsku üldse mitte talle omasel moel, või noh, viimasel ajal talle kui rahumeelsele maaemale mitteomasel moel: "Mulle aitab, raisk! Elu aeg olete te mind kritiseerinud ja minu kallal ilkunud, sõbrannad või asjad! Istute ja kaanite oma veini mingite võõraste meestega ja klatšite minu elu! Mul on vähemalt mees, ma olen kuhugi jõudnud, minu pere on Kroonikas olnud! Te olete lihtsalt nii kadedad, ei või minu edu kannatada! Miks mina pean teid vedama, alati teile hädas appi tulema kui teie mind üldse ei austa! Välja! Välja mu autost ja jalamaid! Ma ei tee siin, raisk, mingit nalja!"
"No kuule, ole nüüd!" püüan asja siluda, sest mitte pole isu pimedasse maanteeäärde jalutama minna, aga Kissu on ennast samuti üles keeranud ja kähvab: "Ja lähmegi, sinusuguse ussiga pole meil tahtmist enam minutitki koos olla! Me hääletame ja erinevalt sinust võetakse meid peale ka!" ning tõmbab veel peaaegu liikuva auto ukse lahti.
Sa loed mu mõtteid
Hullemini kui naisterahva noomitus mõjus Raimole ainult see, kui naisterahvas tagatipuks veel ka nutma puhkes. Selliseks olukorraks elu sind juba ette ei valmista. Raimo oleks kõik hinge tagant ära andnud, kui see ainult Mirjami nuttu vaigistanud oleks, aga paraku ei olnud tal paljut pakkuda, isegi proseccot mitte, mis tema kogemuse kohaselt igas olukorras marjaks ära kulus. "Ah, noh, küll vast ikka võtavad need lapsed ka mõistuse pähe, kuule, näe, õlut veel on, võta paar lonksu, hakkab parem!"
Mirjam kallutas pudeli suule, õlu segunes pisaratega, oli nii hale siin kolkakülas, võõrastes riietes võõra mehe rinnal nutta, ta ei saanud isegi aru, kuidas selline närune olukord tekkida sai ega osanud ka mõelda, kuidas sellest väärikalt väljuda. Õnneks lahenes see probleem paari järgmise minuti jooksul iseenesest, sest kõigepealt oli kuulda lähenevat mootorimüra ning siis juba keeraski suvilahoovile Andrussoni must Hummer. Oma vana vaenlase raudruuna märgates tõmbus Mirjam pingule kui vibu, rapsas pisarad näolt, peitis pudeli selja taha ning astus Raimost kombekalt paari sammu kaugusele. Ta oli siin ju ikkagi kui valimisliidu "Kõik valla heaks!" väärikas esindaja.
Autost pudenesid välja kõigepealt Märt ja Vello, kes paistsid autosõidust elevil kui väikesed poisid, seejärel Kristjan, keda Raimo vähemalt tundis ning lõpuks ka autoomanik ise.
"Tere, Raimo!" võttiski Kristjan esimesena jutujärje üle: "Sul naine helistas, et vaja maale tulla, aga meil oli parasjagu suurem seltskond, tulime su naabrimehe autoga, naised ise tulevad natuke maad tagapool."
"Kus see ülekäte läinud robotniiduk siis meil on? Vello olen.", püüdis Vello kohe härjal sarvist haarata. Millegipärast vaatasid kõik ülejäänud hoopis võõrast naisterahvast, mitte ei otsinud niidukit ning Vellolegi hakkas tunduma, et äkki oli see niiduk hoopis koondnimetus millelegi mustemale. Kristjan sai muidugi kohe aru, milles asi, lood Kissu legendaarsest armukadedusest olid talle naise kaudu tuttavad. Kuigi ta teadis, et põhjust armukadeduseks ei olnud, siis siinne olukord tundus enam kui kahtlane - oli ta seda lollakat ponidega pluusi ju varemalt Kissu enda seljas naernud. Segaduse lahendas ootamatult hoopis Evald Andrusson:
"Kas sa pole mitte Mirjam Nõmmeluht, kohalik aktivist sellest uuest valimisliidust? Olen juba varem suga rääkida tahtnud, aga pole kuidagi trehvanud!"
Mirjam, olles põlisvaenlase, või noh, vähemalt nii oli ta Andrussoni alati ette kujutanud, familiaarsest toonist üllatunud, ei osanud muud teha, kui noogutada.
"Vaat kui tore siis, tead, mulle on viimasel ajal neid sinu sõnavõtte kuulates ikka tundunud, et sa loed mu mõtteid ja ma tahaks kohe siinse kohaliku elu edendamiseks sulle koostööpakkumise teha! Ei ole sest midagi, et me erinevas erakonnas, eks me siin ikka ühte asja ajame, vahet pole, mis need härrad seal suures linnas teevad!"
Kristjangi lisas juurde: "Jaa, nii tore, et te siin Raimoga juba tutvunud olete, Raimo on meil tubli mees, maa sool nagu öeldakse! Näe, niidab siin reede õhtul, ei töö anna oodata! Ja meil on uudiseid kah suurest linnast - meie tänasel erakonna koosolekul otsustati, et läheme valimistele triibuliste nimekirjadega, oleme niiöelda esimene pääsukene võrdõiguslikkuse teel ja teie preili, olete igati oodatud liituma, eks ole ju tõsi, et suure erakonna võimalused teie karjääri toetada on siiski hoopis teised kui pisikesel valimisliidul."
Mirjami silmad lõid särama ja hing hõiskas - tegelikult oli see siiski suur õnn, et ta just siia hoovi oma autoga sisse keeranud oli! Algas see seiklus ehk veidi mõru maiguga, aga näe, kuhu pöördus! Imed siiski sünnivad ka kolkakülas.Eks ole...tuttav hetk
Seisime Kissuga tühjal maanteel ja vaatasime Mammu auto eemalduvaid tagatulesid.
"Persse, mis teeme nüüd siis? Ühtegi autot ei sõida siin sellisel kellaajal..."
"Siis me kõnnime! Lõpuks mõni auto kindlasti tuleb!" ei jäta Kissu jonni.
"Kummale poole me kõnnime? Linna või Raadikverre?"
Kissule paistab meenuvat, miks me üldse Raadikverre teel olime ning ta muutub korraks kohmetuks. "No vähemalt on nüüd need teised mehed ka kõik seal, Raimo ei saa selle mutiga kahekesi kudrutada enam..." Milline absurdne olukord ja tema mõtleb ikka ainult isiklikele luuludele! "Aga äkki on nii võimekas mutt, et võlub kõik mehed korraga ära?" osatan. Kissu vaatab mulle selle peale välkuvate silmadega otsa ja sisistab: "Eks ole...tuttav hetk, mis? Omast kogemusest räägid, jah?" Jeerum, ikka hull, mis hull! "Misasja sa ajad nüüd? Mis mehi mina võlunud olen?" "Jaa-jaa, sina oled meil nii süütukene! Kas ma ei näe, mis näoga sa kõik see aeg Raimot vahtinud oled - vaene mees, sellise portsu otsa sattunud, oleks minu oma, küll ma hoiaks ja hoolitseks! Ja täna kah pööritasite selle Märdiga muudkui minu peale silmi! Küll on tore, et teie ikka minusugusest nii palju üle olete!" Ausõna, ma ei saa aru, mis täna toimub! Täiskuu on inimesed hulluks ajanud? Tahaks kah midagi nähvata, aga pole erilist mõtet, mis sa ikka purjus hüsteerikuga vaidled, proovin hoopis suhtlemispsühholoogia appi võtta ja pressin hammaste vahelt võimalikult rahulikult: "Mul on kurb kuulda, et sa minust niiviisi arvad ning su enesekindlus nii habrastel jalgadel seisab." Selle peale teeb Kissu suured silmad ja jõuab küsida, et "misasja?", aga õnneks katkestab meie viljatu vaidluse telefonikõne. Helistab Kristjan, no pole ime, nemad ammu Raadikveres kohal, aga meist pole kippu ega kõppu.
"Aa, tšau! Kuule, kus jäite? Ma ei saa Mammut kätte, juhtus midagi või?"
Nii piinlik, hakka nüüd mingit naistekätši selgitama. "Aa, ei, me tegelt ikka mõtlesime ümber, et me ikka ei tule täna enam sinna, sorry..."
"Aa, no mis me siis teeme siin nüüd nende teie sõpradega? Meie ei tunne neid ju üldse! Sattusid kontvõõraks Raimo juurde...Andrusson sõitis ka juba ära, meist siin kellestki rooli minejat ei ole, olge nüüd! Head eided, hüppavad niimoodi alt ära! Kissul ju oli kangesti vaja sõita endal siia ja meid kaasa vedada kõiki!"
"No ma ei tea, teete seal omavahel mingi meeste istumise, kui ei kõlba, tellige takso või miskit! Ise saite vähemalt Hummeriga sõita!" klõpsan kõne kinni. Kõrini juba võõraste probleemide lahendamisest! Koju tahaks, mitte siin teepervel kügeleda.
"Tellime takso, ei sõida siit öösel keegi mööda!" püüan Kissut lepitada, aga see on ikka kangekaelne ega jäta oma hääletamise jonni. Jube romantiline küll.
Järsku aga paistavadki Raadikvere poolt autotuled ning Kissu hakkab kohe entusiastlikult kätega vehkima. Aitan kaasa, mis mul üle jääb.
* * *
Mirjami kostüüm ei kuivanudki ära, aga Evald Andrussoni ettepanek andis talle suisa tiivad ning naine palus luba laenatud riietes linna sõita, kes teda ikka näeb, riided toob ükskord kindlasti tagasi, ei see õnne toonud suvila tal meelest lähe.
Mingid naised paistsid tee ääres hädas olevat. Ikka aitan, muidugi aitan! Minu tööks ongi ju rahva aitamine! Mirjam vajutas pidurit.
Istusime Kissuga tänulikult autosse, õnneks oli roolis naine, mitte mingi kohalik purjus jorss. Ma istusin taha, Kissu ette juhi kõrvale. Saime ainult veidi sõita, kui Kissu järsku kraaksatas: "Kus kohast sa selle ponidega särgi said ja selle leopardimustriga seeliku?"
Ma olen alati
Küünitasin siis minagi uudishimulikult üle esiistme seljatoe, et näha, mis pluusist ja seelikust see Kissu nüüd sonib. Vaatepilt oli tõepoolest kummaline - keskealine korpulentsusele kalduv naisterahvas oli mingil vaid talle teadaoleval põhjusel selga venitanud vaevu üle naba ulatuva roosa pluusi kirjaga "My Little Pony" ja selle alt paistis loomamustriline seelik nagu otse üheksakümnendatest! Nojah, paljugi võib olla, mingi kahtlane stiilipidu käsikäes proua puuduva enesekriitikaga näiteks, ikkagi kohatu Kissust sellele tähelepanu pöörata. Siiski, ka mulle tuli see kombo kuskilt mujalt kahtlaselt tuttav ette. Oh My God! Muidugi! Silme ette kargas Kissu mõned aastad tagasi, täpselt selles samas pluusis ja seelikus, roosa näts suus tikkkontsadel kõikumas ja kaagutamas, kuidas tema Proseccot nõuab, samal ajal kui Mammu õudusest pungis silmadega teda kuhugi kulisside taha ära varjata püüdis. Pärast Mammu veel nuttis haledalt, kuidas teistel luukered ikka pärast edukat poliitikukarjääri kapist välja kukuvad, aga temal juba esimesel päeval, kui ta alles parteiga ühineb ja uutele poliittuttavatele peo korraldab. Mille peale Kissu veel arusaamatult oma outfitti silus ja siiralt küsis: "Arvad tõesti, et ma olen nii palju alla võtnud? Kohe luukere? Ei, ma ei usu, mis sa meelitad, Mammu!" Kuskil seal see must kass meie vahelt läbi jooksiski vist ja Mammu hakkas meid häbenema. Kristjanist suutis ta enam-vähem parketikõlbuliku inimese vormida, aga meie jäime ikka tema labasteks sõbrannadeks minevikust.
Autojuht punastas
nähtavalt ja selgitas: "Oh, mul juhtus täna kummaline lugu, käisin
Raadikveres kampaaniat tegemas ja siis ühe teise poliitiku auto pritsis
mu üleni poriseks, üks lahke valija laenas mulle oma abikaasa vanad
riided, ma tean, natuke naljakas valik, aga mida sa hädaga ära teed!
Muide, mina olen valimisliidu "Kõik valla heaks!" kandidaat number 648,
Mirjam Nõmmeluht. Ma tean, et meid, väikesi valimisliite, rahvas eriti
valida ei julge, seega saan nüüd suure rõõmuga, aga siiski väikse
saladuskatte all teatada, et ma teen koostööd ka ühe hoopis suurema ja
tuntuma erakonnaga..."
Kissu vahtis valimiskandidaati klaasistunud ilmel ja sisistas siis: "Ma olen alati tahtnud mõnele poliitikule vastu lõugu anda!" ning äsas seejärel ootamatult vildaka hoobi autojuhi näolapi poole, mis siiski takerdus kuhugi naise juustesse suuremat häda tegemata. Kissu sõrmuseid täis käsi jäi aga Mirjami juustesse kinni ning sikutas ta pead valusalt kõrvalistme poole. Autojuht kriiskas ootamatust rünnakust šokeerituna ning Kissu üritas rabeledes oma kätt vabaks saada. Mina vaatasin lihtsalt rahulikult pealt, kuidas auto juhitavuse kaotanuna teeperve poole suundub. "No nüüd siis lähebki.." jõudsin veel pomiseda.
Edasi ei tulnud sugugi vilkurid ja kiirabi ja politsei, sest kes siit Raadikvere teelt ikka öösel mööda sõitnuks, et avarii avastada. Hääletada sellel teelõigul küll ei tasu, nii tagantjärele tarkusena.
Hommikul sõitsid Raimo, Kristjan, Vello ja Märt esimestena mööda. Raimo tundis valimiskandidaadi auto ära ja pidas kinni, esimesena auto juurde jõudnud Kristjan laiutas mind ja Kissut nähes käsi: "Kurat, ja ise nad veel ütlesid, et ei juhtunud midagi!" Seejärel jõudis ka Vello kohale, kes kurvalt nentis: "Aga vot seda mul horoskoobis küll kirjas ei olnud!" Märt tundus täitsa kurb olevat, ma vist päriselt ka meeldisin talle. Yess!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar