Ma’i või, Tartus kõik vapsee uimavad – nagu ämmale sõidaks külla, ausõna! Ja vähe ei vahita ka. No on ka, mida vahtida muidugi – Rass sai eile uued seitsmeteisttollised veljed kätte oma bemmile. Sparco lapats on ka all ja lammeripoisid võtsid sõelad sumpsist välja. Vinge! Kõll peksab ka täiega Bangbrosi ja muud normaalset mussi. Tegelt mul kõrvad veits valusad isegi, aga noh, ei viitsi vinguma ka hakata. Muidu on ju lahe. Õhtul on Raadil kiirendus, me läheme juba varakult kohale – noh, et ikka õhtul soe oleks. Enne Mõisavahesse Kissule ja Mammule järgi minemist võtamegi Statoilist mõned siidrid kah kaasa.
Vähe ei lähe tibidel muidugi aega! Ma jõuan selle ajaga mingi pool siidrit vähemalt ära juua. Hakkab pähe isegi. Kutid võtsid enne Siriusest paar burksi aga ma ei saan’d ju võtta – burks tilgub ju rämedalt ja eriti nagu ei tahaks uusi teksaseid ära mäkerdada. Ma Buduaari foorumist ostsin need teksad - Hilfigerid, mingi Tallinna tsikk andis poolmuidu ära. Oli vist ise paksuks läind ja need ei mahtund enam jalga. Ise elu sees nii odavalt ära ei annaks, aga noh, Tallinnas on igast normaalset kraami rohkem ka saada kui Tartus. Fakk nagu, vähe ei tahaks ise Tallinnas elada! Igast normaalsed peod on seal, mis Tartusse kunagi ei tule. Vähe ei ole mark – ma pole Terraariumis näiteks käinudki. Hollikas sai ka viimati mingi 2 aastat tagasi käidud. Õudne. Täna on ka Atis kiirenduse aftekas muidu. Veits nõme on õhtu otsa lahtiste kingadega olla, varbad pärast nagu jäätükid, aga noh, ega koju ka ei viitsi pärast ju keegi minna.
Mingi vanamutt vehib esimese korruse akna peal, et tümakas on liiga kõvasti vist. Kamoon, nagu mingi viis minutit ka ei või seista siin maja ees või? Täiega lülin mingeid vanamutte! Rass näitab fakki, hea mark!
Oh, lõpuks ometi Kissu ja Mammu tulevad.
„Tsauuu! Oh, jumala lahe roosa tagi! Kust ostsid?“
„Ah see on mul jumala vana tegelt! Sa oled niiii pruun, ma täiega kadestan!“
„Olen ma jee! Vaata Mammut parem – tal on aega sollis käia, ma pean ju päevad läbi seal leti taga istuma. Jumala rõve.“
„Ikka oled seal salongis adminn? Ma peaks ka sinu juurde deppi tulema. Vähe imelik on juba olla, lühikest seelikut ei julge eriti selgagi panna!“
„Irw!“
Kissu on jälle oma juukseid blondeerinud. Tal on juukseotsad tegelt jumala katki juba, kuigi ausalt öeldes on värv küll täiega armas. Ma kasutan ka iga päev seda hõbedašampooni, mida Mammu soovitas, aga üldse ei ole nii ilus hõbeblond kui Kissul. Noh, mul on loomulik toon vastikult tume kah muidugi.
„Täna läheb peoks! Ma pätsasin papsi tagant selle ära“ – Mammu näitab põuest vilksamisi vaniljeviina pudelit.
„Mammuuu! Ei ole! Sa oled ikka jumala vinge mutt meil. Peaks siis Statist veel õunamahla ka võtma!“
„ Mida aga neiud soovivad“ irvitab eesistmelt Veiks, endal silmad vilavad pudeli poole.
Tanklast välja sõites võtab mingi vana kolmene meiega joonele. Rass vajutab siis ikka täiega pedaali põrandasse, me täiega kiljume taga - mis siis kui ment kuskil oleks? Veiks on ka juba üsna täis, ronib katuseluugist rinnuni välja ja röögib mingitele kõõmadele tee ääres „Jou, beib!“. Hullud beibed olid ka, mingid täielikud maakad – vahivad lollide nägudega kui mööda kimame. Meil jälle vähe nalja tüdrukutega. Mulle tundub, et täna tuleb veel megalahe õhtu!
Ati ees oli räme järts. Mul oli jumala külm, kuigi istusin Raadil enamuse ajast autos ja panin drinki. Rahvas oli täiega ülbe - mingi sulejopes jorss lendas mulle selja tagant otsa nii, et mul topp täiega joogine. Vähe ei aja vihaseks! Rass nägi, et mul mingi probleem ja tahtis teada, kes tegi, aga ma ei hakanud igaks juhuks ütlema. Pärast on jälle nii nagu tookord kui meid kõiki klubist välja visati tema ärplemise pärast. Mitte, et üldse hea tunne ei ole, et ta minust nii hoolib…
Peale pikka ootamist kui juba mingi sada inimest mul varvaste peal olid sõtkunud, saime lõpuks sisse. Mingi töllakas turva küsis dokumente. Ma näitasin, aga lisasin juurde, et nad peaks tänulikud olema, et ma üldse sellisesse kohta jalga tõstan. Miks? Ei tea, ülbamise tuju tuli. Ma ei kannata kui mingi teine eesti oma võimu üritab näidata. Seda see loll ei näinud, et Mammu oli osa autos tehtud viinakoksist cocapudelisse valanud ja käekotti toppinud. Läksime vetsu ja Mammu veel kelkis sellega.
„Miks sa selle kaasa vedasid? Nagu mingid vaesed oleksime, et ei jõuaks baarist osta!“
„Häh, ega ma selle pärast! Lihtsalt mis mõttega raisku lasta minna. Ja pealegi ma tahtsin näha, kas keegi kontrollib.“
„No ja kui oleks kontrollinud? Vähe mark ei oleks olnud vä?“
„Wadeva, eks? Ei jäänud ju vahele!“
Ausõna, see Mammu ükskord endal margi täis teeb ja siis mina enam lapsehoidjat ei mängi!
Peeglisse vaadates oli olukord üsna jube, hea 15 minutit võttis enda korda seadmine. Vetsus oli ka üks kunstrindadega vanamutt. Suht räme nägi välja – kortsud kõrvade taha tõmmatud, tissid kaelusest väljas, leopardimustriga minikleit seljas – otse üheksakümnendatest! Kui ta vetsust ära läks, siis me tüdrukutega ikka täiega irvitasime.
„Appi, mis lits see veel oli!“
„Mingi 35-aastane! Rõve! Väkk!“
„Ma´i tea kui mu mees siukse koju tooks!“
„Kle sa vaata, et ise kunagi samasuguseks ei muutu!“
„Jajah, oma arust jube kogenud elueit, irw!“
Kutid ootasid meid baarileti ääres, koksid ees. Neile olid lisandunud veel Erts ja Anti. Anti on hull ilueedi ja meeldib Kissule. Ma ei tea, mulle jätab ta täiega gei mulje. Natuke nõme oleks tegelt kui peeglisse vaadates on su meest sust ilusam. Kissule ma muidugi seda ei öelnud. Las loodab pealegi. Mingi normaalne lugu tuli ja läksime Mammuga tantsima. Kissu jäigi Anti ümber keerlema. Natuke saimegi tantsida kui juba tulid mingid vanamehed meie ümber kiibitsema. Oleks, et siis mingid normaalsed või nii, aga ei, ikka täielikud maakad. Üks ütles, et ta on Vahur Valgast. Kamoon! Selle lausega rebidki naisi või? Jumala koom mees.
Tahtsin juba ära minna kui Mammu järsku ütles: „Nad on ju ka inimesed!“ Vaatasin teda lollaka näoga, et misasja nagu? Aga ei, Mammul tuli jälle see lollitamise tuju peale. Ta võttis ühel maamehel kaela ümbert kinni ja hakkas eriti seksikalt oma tagumikku hööritama. Vaene kutt läks näost jumala punaseks, neelatas närviliselt ega osanud käsi kuhugi panna. Mammu tuli talle appi ja vajutas mehikese higised käed otse enda taguotsale. Minuga tantsida üritanud tüüp sai olukorrast innustust ja arvas, et meil on tõsi taga ning küsis järsku; „Mis teie nimed on, ilusad tüdrukud?“ Käratasin talle, et Anne ja Marju, aga ta vist ei saanud üldse millelegi pihta. Järsku märkasin, et keegi vahib meid ainiti. Süda aimas halba ja nii see oligi – Rass vaatas meid ilmse ärritatusega silmis, käed rusikasse surutud. Mõtlesin, et see kutt ei käperda ju mind vaid hoopis Mammut, aga ma kardan, et Rass haarab sellistel puhkudel igast õlekõrrest.
„Mis siin, kurat toimub!“
„Ma ei tea, mingi maakas ajas Mammule külge“ piiksatasin.
Kohe käis laks ja Mammu hüppas kiljatades minu selja taha.
Edasi läks kõik kiiresti – turvamehed väänasid Rassil käed selja taha ja meie tegime näo, et ei tunne kedagi neist ahvidest. Taandusime Mammuga vaikselt rahvasumma ega teinud nägema, et nii Rass kui ka Vahur Valgast midagi mingitest neiudest seletada püüdsid.
„Kurat küll, oli sul vaja nende matsidega jamama hakata!“
„Mis sul on Rassist kahju vä? Ongi parem kui teda pole, klubi on normaalseid mehi täis ju!“
„On ta jee kahju, ise oli süüdi, et ärplema hakkas. Ma mõtlen, et kuidas me pärast koju saame, mu osad meigiasjad jäid kah tema autosse.“
Ega ma ei valetanudki, mul ausõna polnud sooja ega külma sellest Rassist. Tema võib-olla loodab midagi, aga mina käin temaga ainult auto pärast. Bussiga ei viitsiks ju ikka sõita. Igast kino saab kah temaga koos tavaliselt, aga et mingit armastust või värki, noo ei! Ei, muidugi oleks lahe kui kohtaks mingit normaalset vanemat meest, no sellist ülikonnas ärimeest ikka, siis võib-olla isegi armuks ära. Aga Tartus on selliseid jube vähe, kõik normaalsed mehed on kah Tallinnas. Seal on isegi välismaa ärimehi ju, kes endale siit ilusat naist otsivad. Päris lahe oleks mõnda sellist tunda, kellel vanalinnas korter oleks ja kes sinuga siis Boccas või Ö’s õhtustaks. Ma mingist naisteajakirjast lugesin, et need on Tallinnas kuumad kohad, kus isegi su sülekoerakest inimesena koheldakse. Rikas välismaa ärimees ostaks kallist šampust ja isegi kasuka võib-olla. Ja kui veel mingi täitsa kõva mees oleks nagu Sõõrukas näiteks, siis kutsutaks sind presidendi vastuvõtule temaga. Vähe vanad klassiõed ei oleks kadedusest rohelised! Itaalia ärimehed on muidu jube nunnud oma armsate pruunide silmadega, aga noh nad pidid suht litsid mehed ka olema kahjuks. See, mis selle tüdrukuga juhtus, kes selle Sposatoga käis, oli ju jube. Muidu peale vaadates oli see Sposato ka jumalast kena mees ju, ta isegi kunagi rates kirjutas mu pildi alla, et ma olen ilus. Pärast Kissu rääkis, mis mees ta on, siis mul hakkas küll jumalast jube.
Atis on ka vahel mõned Tartus elavad välismaa ärimehed, aga need on kõik nähtud ja enamusel ka järgi proovitud. Mul muidugi mitte, ma ei ole mingi selline. Täna ei olnud isegi neid mehi näha, ainult mingid vaesed Mõisavahe ossid ja Vahurid Valgast. Mis sellest kiirenduse aftekast tegelt rohkem tahtagi. Enamusel ei ole ju endal autot, millega sõitagi, käivad seal Raadil keeled ripakil teiste omasid vahtimas.
Tahtsime Mammuga Kissu üles otsida, aga ei leidnud teda kuskilt. Ilmselt oli oma Antiga kuhugi amelema läinud. Mammu entusiasm läks ka kiiresti üle, sest ta oli nähtavalt liiga palju oma koksi joonud.
„Kle, mul on nats paha...“
„Misasja? Oksele hakkad vä?“
„Eiiii! Niisama, istuda tahaks. Jumala sitt on olla, ausalt.“
Mammu vajus esimesele vabale diivanile röötsakile ja palus mul klaas vett tuua. Leti ees oli järjekord ja ma ei jõudnud veel midagi tellida kui Mammu juba näost valgena mind käsivarrest näpistas ja ütles, et läheb joob parem vetsus kraanist. Oli siis vaja ennast nii täis kaanida! Päris mark on ju kraanikausist vett larpida nagu nii vaene oleks, et baarist osta ei jõuaks. Ükskord me nägime ühte tibi, kes baarist jääkuubikuid palus ja siis vetsus klaasi vett peale lasi! How low can you go, nagu!
Mammu suutis seekord veel madalamale laskuda ja tormas vetsu jõudes kohe esimesse vabasse kabiini, kust kohe spetsiifilisi häälitsusi kuulda oli. Paar vetsus olnud tibi vahtisid mind kaastundlikult. Oleks tahtnud öelda, et fakk, mu sõbrantsil on buliimia, aga see oleks liiga hale vabandus olnud.
Kui Mammu lõpuks vetsust välja tuli, vaatas ta mind vett täis süüdlaslike silmadega ja pomises ainult, et lähme koju. Mismoodi ei tea? Rass oli välja visatud, Kissu oma kuttidega kadunud ning ühtegi normaalset autoga meest me ka klubis kohanud ei olnud.
Think, baby, think, ütlesin endale kui lõdisedes klubi ees seisime.
„No kuhu kenad neiud nii vara juba lahkuvad?“ küsis keegi kiilakas jorss Ati ukse ees.
„Eee…koju läheme“ vastasin nõmedalt kogeledes, sest tegelikult ka oli olukord üsna nutune.
„Noo-noo, kes siis koju läheb! Tulge minuga kaasa, mul sõpradega hakkab kohe kõva pidu.“
„Ärme lähme, ärme lähme, see on ju see vägistaja Priit“ sosistas Mammu mulle järsku hirmunult. Tüdrukul olid silmad hirmust suured nagu tõllarattad.
„Mis mõttes – vägistaja?“
„No tead seda Sirlyt Ihastest, tolle ta jootis ükskord siin samas täis ja siis vedas enda poole, ausõna, palun, ärme temaga lähe, ma kardan.“
„Mis te sosistate seal? Tulete siis juba või, mul on autos viina ka“ nõudis vägistaja-Priit.
Tegelikult oleks ju võinud minna, oleks vähemalt autosse sooja saanud ja võib-olla pärast koju ka, aga kui Mammu juba nii rääkis, siis mine tea. Pealegi vahtis see tüüp erilise huviga just teda, kuigi tavaliselt poisid maani täis tüdrukuid ei vaata.
„Eei, me ei saa täna tulla, meil on üks teine pidu.“
„Mida? Enne nagu pidite koju minema, mis kuradi teine pidu?“
„Vabandust, tänan kutsumast aga me tõesti ei saa.“ Mulle hakkas ka see kutt kuidagi imelik tunduma.
„Minge perse, raisk! Nii need asjad ei käi! Teate ka, kurat, kes ma olen või?“
„Vägistaja-Priit oled!“ piiksatas Mammu ja ma muutusin näost täiesti kaameks.
Priit jõllitas meid vihast punase näoga, kuid enne kui ta meile kallale jõudis tormata, haarasin Mammul käe alt kinni ja pistsin kontsade välkudes linna poole jooksu. Priit jäi õnneks maha meile sajatusi karjuma, sest klubist tuli kamp poisse välja ja nende nähes ta vist meid ära vägistada ei tahtnud.
„Appi! Appi!“ kiunus Mammu.
„Mis appi, ise sa ajasid ta närvi! Mõtlesid ka üldse või?“
„Ei, mitte seda, mul king hakkab jalast ära tulema.“
„Aa, okei siis.“
Jäime mingite põõsaste juures seisma, et Mammu saaks kinga uuesti korralikult jalga panna. Põõsast juures ei tohiks kunagi seisma jääda, sest seal mehed kusevad. Nagu ka seekord – põõsast väljus üks ilmsete joobe tunnustega tüüp, kes meid nähes peaaegu pikali kukkus ja siis laulu lahti lasi.
„Jää vait, värdjas!“ sisistasin, sest kartsin, et Priit võib lärmi peale siia tulla ja niisama oli ka mark.
„Kust siis nii kaunid neiud tulevad?“ lällas põõsaskusija edasi.
Enne kui ma midagi öelda või mõelda jõudsin, oksendas Mammu ilge läraka põõsa alla.
Purjus mees vaatas meid kohkunult ja lasi sõnagi lausumata jalga.
„Vaata, Mammu, missugune sa oled! Isegi parmud kardavad sind!“ ütlesin osalt vihaselt, osalt naljaga. Mammu hakkas haledalt nutma.
„Me ei saa enam kunagi koju! Ma suren siia põõsa alla, enda okseloiku! Mul on nii paha olla, sa ei tea kui paha mul on! Mul ei ole elu sees nii paha olnud! Mulle valati seal klubis kindlasti midagi joogi sisse!“
„Võib-olla oli see liiter viina pahaks läinud, mille sa ära jõid?“ osatasin.
Olukord oli hullem kui ma arvasin – pimedas varitsesid ainult joodikud ja vägistajad ning Mammu oli liiga omadega läbi, et jalgsi koju jõuda. Taksoraha ei olnud. Oli ainult üks koht, mis kesklinnas sel ajal lahti oli ja kus istumise eest suurt raha ei nõutud. Sinnapoole oma stilettodes jalakesed seadsimegi. Mitte mingis muus olukorras ei oleks need jalakesed iialgi sinnapoole astunud!
See koht oli tõeline urgas, kus enne teiste kohtade sulgemist kedagi ei käinud. Pärast kella kahte oli ka siin rahvast nagu murdu. Rahvast, mitte inimesi. Õnneks oli enamik neist juba omas maailmas kui me sisse astusime ning kedagi meie väljanägemine ei üllatanud. Mina olin muidugi liiga kena tüdruk selle koha kohta ja Mammu…noh, isegi tema oma nutetud-ropsitud olekus oli ikka veel selle koha jaoks liiga kena. Tegin nii tähtsa näo ette kui võimalik ja küsisin prolevälimusega tibilt leti taga kaks mullivett. Too muigas meid nähes. Muiga, muiga, mõtlesin, igas muus olukorras olen ma sust sada korda üle. Õnneks ei osanud ta arvatagi, et mullivett ostan ma ainult selle pärast, et mul rohkemaks raha ei jätku. Las arvab, et olen dieedil. Muide, selles kohas on alati rõve rasvahais, mis köögist otse saali suunatakse, nii et koju minnes haised selle järele nagu mõni McDonaldsi töötaja. Ja süüa siin ei tohi kohe kindlasti mitte suutäitki, Kissu oli nimelt kunagi rotti üle põranda jooksmas näinud. Huvitav, mida Kissu siin üldse tegi? Ise selline tähtis beib ju. Kõige õudsemad olid aga selle koha WC-d – isegi naiste omal ei olnud ust ees! Kui WC on nii jube, siis milline see köök veel välja näeb! Ilmselt samasugune. Ühesõnaga see oli üks rõve prolede koht.
Saime oma mulliveed kätte ja vaatasime ringi, et leida kohta kuhu end märkamatult istuma seada. Suures nurgalauas istusid kuus kiilakat sulejopedes ossi, kellest üks meie poole keelt limpsates vahtis. Pöörasime ruttu pead ära. Teisel pool istus üks asots oma naisega ja kallas parajasti põues olevat pudelist midagi endale õlleklaasi. Brrr. Õnneks märkasime nurgas üht tühja lauda, mille juures küll vaid üks tool seisis. Võtsin julguse kokku ja küsisin seltskonna kaarte mängivate ehitusmeeste käest nende lauast ühe tooli juurde. Imekombel pääsesin koos tooli ja ilma igasuguste kommentaarideta.
Istusime maha ja ma vaatasin Mammut oma kõige tigedama bitchipilguga. Tema ju oli see, kes meid sellesse suppi vedas! Mammu hoidis veeklaasi värisevate näppude vahel ja undas: „Ma tahan kojuuuu!“
„Ma tahan ka koju, aga mismoodi me saame sinna nüüd kui Rass on läinud ja Kissu ka ning meil pole enam sentigi raha!“
„Ma ei teaaaa…ma suren äraaaa…“
„Vaata, kus sa oled kõigepealt. Siia sa küll surra ei taha!“
„Vot just siia ma surengi! Üksi, mahajäetuna..“
Tahtsin just nähvata, et kas ta minu on täitsa ära unustanud kui kõrvallauast keeras ennast meie poole üks prillidega tüüp ja küsis: „Millest küll nii morbiidsed meeleolud?“
„Misasja?“
„Millest su sõbrannal selline surmasoov?“
„Tead, pole sinu asi, eks!?“ Appi, kus ma ei kannata selliseid targutajaid, uni tuleb peale kohe. Tüüp muidugi ei mõelnudki meid rahule jätta.
„No miks? Kui inimesel on probleem, siis pean ma enda kohuseks teda aidata. Statistika näitab ju, et need, kes surmast räägivad, ongi juba ühe jalaga hauas. Või oli see enesetapjate kohta, et kes räägivad, need ka teevad…“
Tahtsin just tüübile käratada, et olgu ta ometi vait ja jätku meid rahule, kui Mammu jälle elavnenud oli.
„Teie peate oma kohuseks mind aidata? Oi, milline üllas poiss! Teiesuguseid on tänapäeval väga vähe. Aga palun aidake siis mind!“
Ma ei saanud aru, kas Mammu teeb jälle oma õelat nalja või mõtlebki ta kõike tõsiselt.
„Ja milles siis neiude mure seisneb?“
„Me tahame koju, meil ei ole raha ja jala ei jõua minna“ selgitas Mammu tõsise näoga.
„Siis tuleb seda asja arutada!“ teatas tarkpea tähtsalt häälel ja kolis oma tooliga meie lauda.
„Virgo“, ütles tüüp oma nime ja pakkus tervituseks kätt, mille ma tõesti ainult viisakusest vastu võtsin. „Teate, neiud, et ladina keeles tähendab see neitsit?“
„Et sa oled nagu süütu siis vä?“ küsis Mammu kihistades, kuid Virgo ei vastanud talle, vaid hõikas hoopis teenindajat, et see meetri õlut tooks.
Õu mai gaad, jõudsin ma ainult mõelda.
Ma ei joo mitte kunagi õlut, õlu on mingi prolede meeste jook ju, aga vesi sai otsa ja Virgo väitis, et õlu lahtub ära kui ma ei joo. Isegi Mammu võttis kuulekalt klaasi kätte ning jooksis siis viie minuti pärast vetsu. Siin ei pidanud seda muidugi keegi imelikuks. Virgo ütles, et tegelikult võib siin ka põrandale oksendada kui vetsu minna ei jõua või ei viitsi. Mammu vaatas teda segase näoga ja ütles, et okei, siis ta järgmine kord teab. Tundsin ennast nagu mõnes jubedas Euroopa filmis, kuid pikapeale hakkas õlu pähe ja muutis kõik kauniks. Virgot see just kauniks ei muutnud, aga tema jutt tundus aina huvitavam. No nagu selles raamatus, mis meile kunagi koolis lugeda anti ja millest ma midagi aru ei saanud, kuid mis mulle sellest hoolimata väga meeldis.
„Millega te, tüdrukud, siis ka muidu tegelete?“
„Meie vä? No tavaliselt oleme linnas…“
„Töötate siin või siis käite koolis veel?“
„Ei noh, me niisama käime linnas, sollis ja šoppamas. Jalutame.“
„Aaa.“
Mammu alustas siis oma naissoo teooriaga, sest ta oleks nagu millegipärast süümekaid tundnud.
„Tead, minu arust on kõik tüdrukud printsessid, eks ja printsessid, onju, ei pea tööd tegema. Printsessid on nagu lihtsalt noh…“
„Lihtsalt ilusad?“
„Jah, just! Aga ilu ju päästab maailma! Ma kuskilt kuulsin seda. Meie olemegi maailma päästjad, nagu superstaarid noh, või noh need kangelased. No vaata, see Paris Hilton onju – ta ju ka ei tee eriti midagi aga kõik räägivad temast kogu aeg. Kui kogu aeg Paris Hiltonist rääkida, siis ei jõua näiteks sõdida!“ Mammu vaatas võidukalt Virgo poole, kes tema teooriast või siis vähemalt tema isikust vaimustunud paistis olevat.
„Ei, see on huvitav. Mina ei olegi nii mõelnud, aga sul võib täiesti õigus olla.“
„Vabanda mind, ma pean nüüd jälle…“ Mammu kargas lauset lõpetamata püsti, kuid ei jõudnud kaugemale kui paar sammu ja läigatas oma maosisu otse kõrvallauas istuva mehe jalge ette.
„No vaadake ikka ette, neiu! Oleks võinud ju peale minna niimoodi!“ pahandas too õnneks küllaltki rahumeelselt ning keeras siis taas meie poole selja, ise jalaga okseloiku astudes.
Mõtlesin, kui tolerantsed inimesed siin ikka käivad. Oleks selline asi Atis juhtunud, oleks raudselt keegi molli saanud, Mammu muidugi mitte, tema poleks lihtsalt paar päeva julgenud klubisse tulla, aga siin ei vaadanud keegi imelikult.
„Vaata, kui inimestel on vähe raha, siis nad pigem joovad rahus oma õlut kui hakkavad tühja-tähja pärast kraaklema ja riskivad sellega, et õlu klaasist maha loksub“ seletas mulle Virgo. Ta oli tõesti väga tark poiss.
„Kas sa käid ülikoolis, et sa nii palju asju tead?“
„Techinacally, käin. Ausalt öeldes, ma ei tea, kas olen juba eksmati saanud või mitte. Kunagi kui ma sinna läksin, olid hoopis teised reeglid kui nüüd ja mul ei ole tõesti aega end nendega kurssi viia.“
„Mulle õudsalt meeldivad targad mehed!“ piiksatas Mammu vahele. Virgo naeratas kõrvust tõstetuna. „Sinuga oleks niiii paljust rääkida!“ tähendas Mammu juurde.
„Tahate, läheme minu poole, ma näitan teile mõnda oma eksperimenti?“ küsis Virgo järsku ja lisas Mammule sügavalt silma vaadates: “Ma ei pahanda, kui minu pool oksendad, paljud on seda teinud.“
Virgo kallas alles jäänud õlle ei tea kust välja võlutud kolmeliitrisesse purki ja me läksime temaga kaasa. Ma ei tea ise ka, miks me läksime, ta oli vist lihtsalt nii huvitav inimene.
Supilinnast teadsin ma ainult seda, et seal elavad karvased ja joodikud. Ega ma muidugi ei imestanud, et ka Virgo seal pesitses.
Juba lääbakil välisuksest sisse astudes lõi ninna vänge kusehais, inimese oma segunenud kasside omaga. Mul hakkas esimest korda õhtu jooksul paha. Mammu ei oksendanudki.
„Kas teil haisebki siin alati niimoodi?“
„Mismoodi?“
Ronisime käsikaudu üles eluohtlikuna näivast trepist, sest ükski lamp ei põlenud ja koridor oli absoluutselt kottpime. Järsku liigutas miski end üleval trepi otsas. Kiljatasime Mammuga nagu ühest suust ja oleksime äärepealt trepist alla lennanud.
„Ohh, ärge kartke, see on ainult Vanja, tal naine ei lase teda vahel tuppa ja siis ta magab siin ukse taga. Ettevaatust, ärge talle peale astuge!“ Nurgas kössitas mingi mustas kasukas kuju ja kähises midagi kurgu põhjast. Issand kui jube! Midagi sellist olin ma ainult õudusfilmides näinud, või noh, ma panin selliste kohtade peal alati silmad kinni.
Virgo oli see-eest rahu ise: „Õnneks on see ainult Vanja, ükskord oli mingi mees, kes Vanjat maha lüüa tahtis ja siis pidas mind kogemata temaks – imekombel lõi noa paari sentimeetri võrra kehast mööda!“
„Mul on ka jube vastikud naabrid“, oli Mammu osavõtlik.
„Mismoodi siis?“
„Helistavad menti kogu aeg kui vähegi muusikat kuulata!“
„No vot, siis tead, millest ma räägin“, naeris Virgo.
Astusime kottpimedasse tuppa.
„Vabandust, mul ei ole elektrit hetkel, peab küünaldega hakkama saama.“ Aina paremaks läheb, mõtlesin. Küünlavalguses nägi korter veel eriti jube välja – kõik seinad olid kaetud maalingutega, akendel polnud kardinaid ning silma ei jäänud ka ühtegi normaalset mööblieset, ainult üks hunnik tekke oli toanurgas, mis pidi vist voodit tähistama. Virgo pani ka ahjus midagi põlema. „Midagi“ sellepärast, et küttepuude moodi need pilpad küll välja ei näinud, pigem oli tegemist lauajalgade või millegi seesugusega. Kuskilt võlus ta välja mõned klaasid, et kõigile suurest purgist õlut kallata.
„Teate, tegelikult on mul viina ka“, ütles ta järsku ja küünitas käe aknast välja. Akna taga oli korv, mis siis vist külmkapi rolli täitis.
„Õlut viinaga?“
„No piiva bez vodku kak dengi na veeter!“
„Misasja?“
„See on üks kokteil,“ ütles Virgo elutargalt ja kallas igasse klaasi ka sortsu viina.
Sosistasin Mammule, et ärgu ta seda joogu, jumal teab, mis solk see olla võib. Mammut see aga ei heidutanud. „Mul on õudne janu!“
Virgo võttis ühe küünla ja astus sellega seina äärde, mille külge oli laudadest riiul klopsitud.
„Lubasin ju teile oma eksperimente näidata,“ keeras ta küünlavalguse otse ühe kolmeliitrise purgi peale, milles miskit soolikatetaolist peitus.
Karjatasime täiest kõrist: „Miiiss asi seee oli????“
„See on kõige suurem paeluss, mis inimese soolikatest leitud on“, vastas Virgo uhkelt.
Mammu hakkas oksele.
„Ja see siin on sea loode – vaadake kui armas, nagu päris siga, ainult palju-palju väiksem“, osutas Virgo järgmisele eksponaadile.
„Appi, sa oled sadist, sarimõrvar, appi!“ kiljusin ja haarasin Mammul käest ning tormasin mörisevast Vanjast mööda, alla kaelamurdvast trepist, otse välja tänavale.
„Mis see nüüd oli?“ küsis Mammu segaselt.
„Mis asi see oli? Sa ei näinud või? See oli nagu seal filmis „Wrong Turn“, kus need inimeste lõualuud ja silmamunad purkides olid! Meil vedas, et sealt minema saime!“
Mammu ei saanud vist üldse pihta vaid jahus edasi: „Aga mina ei näinud seda, temal olid ju ainult ussid ja sead?“
„Ussid ja sead on algus, naiivitar!“ vihastasin.
„Ma mõtlen, et kust ta neid suuri purke nii palju sai... nende eksperimentide jaoks ja õlle jaoks – iga asja jaoks oli tal purke...“ pobises Mammu.
Järsku hakkas õlu mu sees keerlema ja ma oksendasin esimest korda selle õhtu jooksul.
