Leheküljed

neljapäev, august 23, 2007

Sport on kultuur

Mulle tundub, et igal aastal minu sünnipäeval on mingi jalgpall. Mul ei ole jalgpalli vastu midagi, kuid tavaliselt ei viitsi ma seda vaadata, eriti kui mängib Eesti. Milleks otsida endale miskit närviajavat, kui selliseid asju ilma otsimatagi ustest-akendest sisse sajab? Mina küll ei suuda sporti käed rüpes ja suu lukus pealt vaadata. Kõige hullem on see, et tavaliselt saab minust veel riigireetur. Miks see juhtub, kohe seletan. Nagu eilegi – Andorra mängija saab kollase kaardi ja rahvas tribüünil aplodeerib ja hõiskab. No ma ei tea, mulle tundub see imelik. Kuidagi häbi on. Vastaste mõnitamine maksab enamasti endale lollilt kätte ja üldse tundub sellise turvalisest kaugusest kivikeste loopimisena. Siis veel ka kommentaatorid, kes peale esimese värava löömist kohe omasid kindlaks favoriidiks pidama hakkavad „selgelt parem meeskond Eesti“. Võeh. Ega mina siis ka mingi parajuslane ole ning mitu korda on mind vaigistada püütud kui ma omadele „paras, paras“ karjun. Eriti hästi meenub ses suhtes üks korvpallimatš, kus Rock Kalevile Tartus kaotas. See oli ka viimane kord kui ma sporti kohapeale vaatama läksin. Ära tüütab see loll enesekindlus ja hilisem vabandamine, kuidas meile ikka liiga tehti või kuidas mingi tehniline asi või tervis ootamatul hetkel alt vedas. Juba vanasõna ütleb, et enne õhtut ei tasu hõisata ja mingi aukoodeks vist seda ka, et vastase vastu peaks püüdma viisakaks jääda.

1 kommentaar:

  1. Jup. Ja teibad peaks püüdma õige pikkuse ja pehmusega valida... =P

    VastaKustuta