Leheküljed

kolmapäev, september 19, 2007

Realismi pealetung

Viskasin autoaknast pirnisüdame välja.
„Mida sa praegu tegid? Selle eest võib trahvi saada!“
„Aga see on ju looduslik, see laguneb looduses ära!“
„Sitt on ka looduslik ja laguneb ära, aga ikkagi ei või tänavale sittuda.“

Tegin endale lõpuks ometi raamatukogukaardi (ei jõua enam osta, ei jõua). Õigemini tuli välja, et mingit kaarti polegi vaja kui ID-kaart olemas. Raamatukokku jõudes olid kõik head raamatud veel riiulil.
Mees, kes teadis ussisõnu“ on igatahes üks parimaid raamatuid, mida ma üldse oma elu jooksul lugenud olen. Peale Paulo Coelho, muidugi. (Böhöhöö, ma kohe pidin selle siia suskama :) - „Inimesena võib ta ju täitsa huvitav olla“ ütles mu ema). Õhtul sai arutatud fantaasia üle. Selle üle, kuidas mõni inimene ei mõista, et asju saab välja mõelda. Lapsena see lausa hirmutas mind – kirjutasin tavaliselt koolikirjandeid (sel ajal kui arutlev kirjand veel kohustuslik ei olnud ja fantaasial vabalt lennata lasti) tolmurullidest, kurkidest ja muust sellisest ning tekitasin oma mõttelennuga piisavalt elevust. Kui teised imestasid, kuidas mina saan kirjutada asjadest, mida olemas ei ole, siis mina ei suutnud aru saada, miks peaks kirjutama asjadest, mis niigi kõigile nähtavad on. Kuigi, ilma fantaasiat omamata oleks arvatavasti võimatu ka igapäevastest asjadest kirjutada – jube igav tuleks see jutustus.
Mul on üks sõber, kes arvab, et see tänapäeva kirjandus ei ole üldse mingi kirjandus. No need raamatud siis, kus meid ümbritsevast elust kirjutatakse. Kender ja Rakke ning teised „sopakirjanikud“ vajuvad unustusse samal ajal kui Tammsaare või Kross aegade lõpuni hiilgavad. Mina ka ei tea, võib-olla me olemegi siis see kadunud põlvkond, kes enam kirjutada ei oska ja sellepärast meie seast tõelisi klassikuid ei võrsugi. Ei oska, ei ole väärilised ja loemegi sopakirjandust, mis „ei kannata välja võrdlust keskpärase koolikirjandigagi“ (täpne tsitaat anonüümselt arvajalt ühes foorumis). Eks need arvajad võiksid siis ise suurt kunsti teha aga nad ei saa, sest „praeguses eesti kirjandusmaailmas kehtib ju ringkaitse ning normaalsetel ja tõeliselt väärt kirjutajatel pole mõtet üritadagi“ (üks teine tsitaat päevalehe kommentaariumist).
Praegu loen Sass Henno raamatut „Mina olin siin“ ja lihtsalt huvist otsisin sellega seonduvaid linke. Oh jah, ei oleks vist pidanud seda tegema. Ei, normaalseid arvustusi tuli ka, aga üldiselt kommenteerivad ju ainult need, kes millegagi rahul ei ole. Mind häirivad sellised inimesed ja ma ei saa aru, mis mõnu on kuskil Delfis istuda ja anonüümselt iriseda. Ihukarvad tõusevad püsti kui mõelda, et sellised ka päriselus kusagil sulle vastu tulla võivad. Ah jaa, üks vist eile tuligi – kisendas midagi rekka kabiinis, nägu ärritusest punane. Onu ei saanud vist aru, et ringristmikule sõitmisel tulebki oma järjekorda oodata. Õudne oli vaadata seda hullunud inimest. Tegelikult tahtsin ju raamatust rääkida. Reaalne elu. Nähtud, õnneks mitte liiga lähedalt ja liiga kaua. Selle ninaluu purukslöömise kohta küsisin ka eile järele. Tõepoolest „ükski normaalne inimene ei lähe sellega traumapunkti, enne kasvagu kõveralt kinni aga see tagasimurdmise valu on liiga rõve“. Rääkijal endal kasvas siiski täiesti sirgelt kokku. Vedas.
Üks asi on lugeda raamatuid, kus fantaasia sind kütkestab ja teine asi on lugeda midagi, millega sa ise samastuda saad. See teine variant ei ole üldsegi halb.
Lugesin ka Dagmar Reintami „Daki elab siin“ läbi ja see raamat on isegi tuttavlikum kui „Mina olin siin“. Elab ju peategelane seal mulle päris lähedal ja seega on tema raudtee, surnuaed ja tänavad mullegi tuttavad. Kunagi istusime ka autokoolis samas tunnis, sest see kiviga klaasi puruks viskamise näide on ka mul autokoolist eredalt meeles. Daki parim sõbranna on minu kunagine klassiõde. Seoseid kui palju. Ainus asi, mis mind selliste päevikupõhiste raamatute juures kohmetuks teeb on otsekohesus. Mina ei annaks enda päevikut kellelegi lugeda. No seda päevikut siis, kuhu ma kunagi igasugu suhetest kirjutasin. See on jube hea lugemismaterjal muidu, ma ise ka vahel nutan kui seda loen :). Aga mõte sellest, et seda loeks tollased tegelased või veel hullem, ema – oo ei!
Aga „kirjutamismeisterlikkuse“ koha pealt võin öelda, et pooleli jätnud olen ma väga vähe raamatuid. Neid „tänapäeva Eesti sopakaid“ mitte ühtegi. Mul on kindlasti halb maitse.
Üks väga halb raamat on näiteks „Joovastus“. See on nii jube raamat, et ei soovita kellelgi kätte võtta. Mina sain ta omanikuks käänulisi teid pidi ja väidetavalt pidavat see „müügitabelis hästi pop noorteraamat“ olema. Mul käis omal ajal segastel asjaoludel Maaja ja sealt võis sellised „poppe noortelugusid“ lugeda küll.

6 kommentaari:

  1. Minuga juhtus selline lugu, et ma jätsin Ussisõnad pooleli. Mulle ei meeldinud, midagi teha pole. Ja ma isegi ei mõista mitte kuidagi selle raamatu üüratut edu. Ja põhjus muidugi pole selles, et ma Kivirähkilt ootangi koguaeg ainult Rehepappe, kuid selle konkreetse Ussisõna puhul pean küll tunnistama, et Rehepapid tulevad mu arust Kivirähkil paremini välja.

    Aga mis puutub tänapäeva kirjandusse, siis tõepoolest on tegemist äärmiselt kergesti loetavate raamatutega. Patt oleks pooleli jätta, sest need nagunii lendavad käes. Rakke Susannat oleks mu arust patt kauem lugeda kui kolm päeva, ja sedagi eeldusel, et lihtsalt ei ole aega üldse. Võib-olla see, et neid nii lihtne lugeda on, seabki nende tõsiseltvõetavuse kahtluse alla. Või midagi

    VastaKustuta
  2. Raamatute ja üldse asjade edu ei põhine minu arvates üldse sisul vaid pigem reklaamil ja Kivirähk on hetkel kõige popim nimi. Mina ei ole ise Rehepappi lugenud (viimane inimene Eestis?) aga küll ma loen ja siis arvan.
    Äkki varasemal ajal ol inimestel rohkem aega, et pikemaid ja keerulisemaid raamatuid kirjutada? Praegusel ajal ju rügab suur osa kirjanikke ka oma nö päevatööd teha.

    VastaKustuta
  3. Loe kindlalt kohe Rehepappi ja võimalikult ruttu, see on lihtsalt nii muhe. Ma olen juba mitu korda jõudnud lugeda.

    Kusjuures mõtlesin ise ka, et varem ehk oli aega rohkem kirjanikel. Nüüd on need Rakked-Kenderid kõik kondiiter-keevitajad. Ja vahepeal peab jõudma ka kokat tõmmata. Ju.

    VastaKustuta
  4. "Poppe noortelugusid" leidub ka tasuta jagatava taskuajakirja Heat vahel. Seal leidub nii mõndagi muud "poppi ja noortepärast". Võimaitea. Minu arust ei ole väga normaalne paberkandja vahele ürituste kalendrisse mingi kuupäeva alla toppida lauset "Mannil on päevad", lasta trükki ajuvaba koomiksit, mis koosneb vaid mõttetustest ja roppustest või avaldada "kaastöid" ajakirja alaealistelt lugejatelt, mille ükski rida pole puutumata nilbustest. Ju ma olen siis mittepopp ja mittenoortepärane, aga mulle selline asi ei istu.

    VastaKustuta
  5. Mulle pole õnneks seda jagatud.
    "Mannil on päevad"!? - milline peen huumor :P

    VastaKustuta
  6. Ajakirja Heat võib leida näiteks Coca-Cola Plaza trepi käsipuu äärte pealt, aga ka paljudest teistest Tallinna noorte kogunemiskohtadest. Ära kurvasta, et seda veel siiani leidnud pole - usu mind, sa pole millestki ilma jäänud.

    VastaKustuta