Leheküljed

pühapäev, oktoober 19, 2008

"Kuuskend kilo kaaluda on ikka ilgelt nõme"*

Vahepeal on kuulda olnud, et igasugu pahadest asjadest nagu narko, nälgimine või koolitulistamine tuleks vähem rääkida, et neid mitte noorte jaoks ahvatlevaks muuta. Ma ei tahaks sellise konservatiivse seisukohaga küll nõustuda, kuid tuleb tunnistada, et tegelikult olen nendega ühes paadis.
Viimasel ajal ilmunud raamatud ja linastunud filmid - mina kui maalt ja hobusega (või pigem valest põlvkonnast) imestan küll siiralt selle üle, et kas tõesti ongi sellised asjad igapäevad. No võtame "Mina olin siin", "Magnus", "Mõru maik" jne. Viimatinimetatud raamatu just lõpetasin ja hoolimata kraanikaussi ummistavatest vereklompidest tunduvad söömishäired kuidagi "glamuursed". Ilmselt on viga siiski minus ja enamikes noortes ei peaks selline asi ahvatlust tekitama. Eile hakkas mul Säästumarketis väga paha, nii paha, et istusin põrandale maha (mis kena riim...). Külm higi kattis keha ja silme ees sähvisid tähekesed. Sama tunne kui tavaliselt enne oksele hakkamist. Aga mulle meeldib - tunda mingeid äärmuslikke tundeid, mida tavaliselt ei tunne. Avalikus kohas ka artistlik rõõm selle üle, et nad ei saa iialgi teada, mis mul viga ja võivad mind jumal-teab-kelleks pidada. Eile oli ilmselt tegemist söömatusest tingitud reaktsiooniga, sest vererõhk on mul korras ning hemoglobiinitase ainult natuke madal. Tavaliselt selliseid asju ju minuga ei juhtu ja kui juhtub siis olen nii erutatud? Kui iga päev juhtuks, siis ilmselt läheks see nö teravate elamuste otsimise kihk üle? Kevadel oli mul nii kole valus haigus, mille tagajärjel valedest avaustest valesid asju tuli, karjusin valust, aga samas oli jube põnev...Vastik olek peab olema nii terav, et ohustab eksistentsi, siis on huvitav, niisama uimane pohmell on jama - pea peab lõhkuma ning magu streikima. Seetõttu ma toitumishäiretega ilmselt lähedalt sõbraks ei saagi - enne terava halva tundmist tuleb tavalises näljas vireleda. Muidu oleks ju jube glämm hommikusöögiks peotäis tablette neelata?
Millised saledustööstuse ohvrid me ikkagi oleme - ma olen hetkel nii 3 kilo juurde võtnud ja kaugel pole hetk, mil ma saab ületatud maagiline 60 kilo piir. Ei saa öelda, et isegi kõiki objektiivseid põhjuseid silmas pidades see mind ei häiriks.

Nalja kah - "I personally despise grammar mistakes"-rubriigist: neiu, koolitatud politseinikuks, kirjutab oma töökogemusest, et "olin müüa". Enne karjääri riigistruktuuris elatasid ennast prostitutsiooniga? Mul oli kohutav kiusatus see küsimus ära saata...

*Kurjam - "Kaalujälgija"

2 kommentaari:

  1. Mina, kes ma olen ka nälgimisega tegelenud, tean, millest sa räägid. Poes pole ma põrandale istunud, aga solaariumist olen küll välja karanud. Õnneks suutsin paar hilpu selga vedada enne, sest see oli püstine solaarium ja riideid pidi vahetama sellesama solaariumi sees, välja hüpates oledki kohe keset solaariumikeskust. Silme eest läks algul punaseks, siis mustaks...silmad lahti, aga midagi ei näe. See oli täitsa äärmuslik kohe.

    Nooruses oli kõik see nälgimine lihtsam. Nüüd ei ole üldse enam.


    kah üks kuuekümnene varsti

    VastaKustuta
  2. Glämm ja uudsuse võlu kaob hetkel, mil avastad, et sa ise ei suuda seda enam kontrollida. Tee, mis tahad, aga vereklombid jäävad kraanikaussi ja valust karjud ka rõõmsalt edasi, kuigi mitte vabatahtlikult...

    VastaKustuta