Leheküljed

neljapäev, detsember 04, 2008

Abielu annab turvatunde?

Eilses Postimehe abielu-artikli kohta siis minu arvamused. Mina kuulun ilmselt sellesse seltskonda, kes vastaks küsimusele, miks inimesed abielluvad, et nii on kombeks. Ma tõepoolest ei oska ühtegi nö ratsionaalset põhjust välja tuua (jah, ma ei ole väga kursis abielu juriidilise poolega) ning millegipärast tundub mulle "paadunud romantikuna" (hööhööhöö), et seda olekski kuidagi imelik teha. Antud artikli osa "Maailmapraktika" toob aga välja rea põhjusi, miks siis ikka see abielu parem peaks olema. No ma ei tea, igatahes mina arvan hoopis nii:
- "Eluase: kaitsta vaba kooselu partnerit ja lapsi ning nende õigusi eluasemele. Vältida olukordi, kui kooselu lõppemise korral partner, kelle hooldada jäävad lapsed, tõstetakse nende ühisest kodust välja, sest kinnisvara on teise part­neri nimel. Samuti võib tekkida olukord, kus eluase on ühe partneri nimel, ent aas­tate jooksul on eluasemelaenu tasunud teine." Ja te ütlete, et selle ohu vältimiseks on vaja justnimelt abielu? Ilmselt olen ma kohutavalt paranoiline tüüp aga ma ei julgekski "võõral territooriumil" poegima hakata. Minu arvates tuleks sellised küsimused kohe suhte alguses ära lahendada, mitte loota igavesele armastusele. Just see, et ma olen naine ja seoses sellega füüsiliselt nõrgem, võimalikult majanduslikult rumalam ja võimalikult haavatavamas seisukorras (saan näiteks lapsi) pean ma olema hoolikam oma tagala kindlustamisega. Liiga palju on juba vanemas põlvkonnas näiteid, kus ema ei saa ebarahuldavast suhtest lahkuda just seetõttu, et "kuhu ma oma palga ja lastega lähen". Selline tulevik on minu arvates üks koledamaid. Ja sõltumist on siiski turvalisem ise vältida, kui abielutunnistusele lootma jääda.
- "Elatis: anda vähem soodsas olukorras olevale, näiteks lastega kodus olnud ja mittetöötavale partnerile õigused elatisele, kui kooselu lõpeb." Põhimõtteliselt sama asi. Kogu vähemalt nii palju raha, et suudad ilma sissetulekuta mõned kuud vastu pidada. Teine asi muidugi see, et tõesti on ebaõiglane kui üks lapsevanem ühel päeval oma käed lihtsalt "asjast" puhtaks pühib. Millegipärast usun ma, et inimest tundes ei ole see nii tavaline ja teiseks saab minu teada meil elatist välja nõuda ka abielus mitte olles.
- "Vara ja pärandus: kaitsta nõrgemal positsioonil olevat partnerit kooselu lõppe­mise või partneri surma puhul. Vältida olukorda, kus testamendi puudumisel ei ole kooselupartneril mingit õigust pärandusele ning kogu vara läheb automaatselt partneri sugulastele või et lahkumineku korral jääb üks pool varatuks." No vara puhul jälle sama jutt, mis enne ja pärandus on nii nö "kauge" teema, et vaevalt keegi sellega abiellumisel arvestab. Ahjaa..igasugu Anna Nicole Smithid küll.
- "Immigratsioon: hõlbustada kodaniku või seadusliku residendi partneril elamis­loa saamist." OK, selle reegleid ma täpselt ei tea. Ilmselt siis see läheks arvesse, kuigi absoluutselt ebaromantiline põhjus.
- "Lähisuhtevägivald: laiendada paarisuhtevägivalla korral ohvrile seaduslik kaitse ja õigused." Sellest ma ei saa aga üldse aru - kas siis abieluvägivald on keelatud aga kooselus peksa palju tahad? Minu arvates on igasugune vägivald karistatav ega sõltu sellest, kas peksja on su abikaasa või korterinaaber.
- "Meditsiiniline eriolukord: tagada, et inimese äkilise haigestumise või õnnetuse korral käsitletakse kooselupartnerit lähima sugulasena." Ma tõesti ei kujuta seda ette, et libisen tänaval, kaotan meelemärkuse ja siis ei leita muidu kedagi, kes mu identifitseeriks? Või siis on suhted vanemate ja elukaaslase vahel nii halvad, et üks pool salatakse maha? Kui vanemaid ja sõpru ei ole, siis ei hakka keegi otsima ja tekib oht tundmatuna maha maetud saada? Ilmselt ei ole neid olukordi eriti palju, kus ma ise ei suuda öelda, keda ma enda haigevoodi kõrvale seisma tahan. Või et keegi püüab minu lähisugulasena esinedes mu voodi kõrvale seisma tulla.

Pigem on abiellumise puhul teema selles, et laste sündides ei saa Eestis lapsele panna mõlema vanema perekonnanime (huvitav, miks - mitmetes teistes riikides ju küll saab?) ja vabaabielus jääb üks pool justkui perekonnast välja. Mingit kindlustunnet see paber aga küll rohkem ei anna, et nüüd tõesti mina see "happily ever after" väljavalitu olen.

1 kommentaar:

  1. No mina kui abielus olnu võin julgelt väita, et paber anna jah midagi, samas inimesed on erinevad ja mõnele ehk annab. Võibolla oleks mulle endalegi andnud, kui asjaolud oleksid teistsugused olnud.

    Aga päranduse seisukohast on see abielu ja niisama kooselu võrdsustamine ehk oluline näiteks juhul, kui see üks, kelle korteris vabaabielus elatakse, kärvab maha ja siis sugulased jooksevad kokku ja tassivad ära ka kõik need asjad, mis too teine, elus pool on hankinud, kusjuures tal pole midagi kobisemist, sest kogu lahkunu vara läheb automaatselt sugulastele.

    Ja õnnetusjuhtumite puhul jälle on küsimus loa saamises - näiteks kui teadvusetule isikule on vaja teha mingi eriskummaline protseduur, millega kaasnevad riskid tõsisteks tüsistusteks ehk isegi surmaks ning milleks on lähisugulase luba vaja, siis on ju nõme, kui haiglasse veerevad kohale kannatanu lähisugulased, kellega ta võibolla muidu üldse ei suhtle ja kellel on temast suhteliselt suva või siis musta stsenaariumi kohaselt isegi omad kurjad annanicolesmithilikud plaanid, oleks suht nõme, kui tema elukaaslasel oleks null võimalust sõna sekka öelda.

    Samas ega abielus olles riskid ära ei kao. Ema mul näiteks oli abielus narkodiileriga, kes keeras kokku ühe jama teise järel ja lõpuks oli tal ka suhteliselt kama, kas ta peedistab võõraid või oma abikaasat. Terve pere meil kannatas seepärast veel aastaid hiljem. Kohtus sai käidud ka nii et seda nägu. Olles ise sellist asja kõrvalt tunnistanud, vabatahtlikult analoogsesse liitu enam väga ronima ei kipu...

    VastaKustuta