Leheküljed

kolmapäev, aprill 28, 2010

Mina olen imelik! *

Eile kirjutasin Paulo Coelho raamatust "Veronika otsustab surra". Täna tuli veel meelde üks üsna tähelepanuväärne mõte seoses selle raamatuga. Teose peategelane muretseb selle pärast, et ta ei ole normaalne, ta on teinud midagi keelatut. Vastus antakse aga selline - maailmas on ainult 2 asja, mis on keelatud: vägistamine ja lapsega vahekorda astumine, kõigele ülejäänule võib teatud olukordades õigustuse leida. Tegelikult ju tegemist väga lihtsa ja vettpidava tõega.
Tänapäeval ei ole just väga aktuaalne see keelatus vaid isegi mõiste "ei ole sobiv" - mingisugune ühiskonna poolt ettekirjutatud keskmise inimese käitumisnorm, mida siis kõik millegipärast järgima peaksid. Ja oh seda seljataga susistamist ja häbimärgistamist kui keegi normist kõrvale kaldub (isegi kui ise salaja seda sama tehakse). Coelho märgib raamatus ka seda, et looduses ei leidu kahte identset objekti - iga leht puul on isesugune, inimene aga tahab kangesti ülejäänud loodusest erineda ja kõiki indiviide sarnaseks vormida.
Aga mis siis kui keegi kaldub normist kõrvale, see ei sega tema kõrval olevaid inimesi, kuid nad tunnevad siiski normi survet kõrvalekalde tõttu hüsteeritseda, häbimärgistada, eemale tõrjuda? Kui paljud oleksid tegelikult olukorraga rahul, kuid tunnevad, et nii poleks teiste meelest normaalne? Kui paljudel jätkub jõudu endale kindlaks jääda ja mõelda, et on nagu on ja kui see mulle viga ei tee, siis olgu edasi? Ja mis sunnib neid teisi nii tohutult normidest kinni hoidma? Tegelikult ongi see viimane vist võtmeküsimus. Demokraatia kui enamuse võim?
Ma vist ei usu psühholoogiasse ka seetõttu, et mingil moel taandab see ju kõik inimesed ühesugusteks. Ja kuidas saab keegi teine lahata sinu probleeme? Ainus võimalus on pakkuda välja mitmeid erinevaid alternatiive ja loota, et võib-olla patsient leiab midagi, mille peale ta ise ei olnud tulnud. Paljud üldse ennast ja oma käitumist analüüsida püüavad? Ja paljud ootavad kelleltki valmislahendusi?
Äkki on siin hoopis vastus küsimusele, miks olla ühtemoodi? Sest see on nii lihtne! Käituda nii nagu kõik teised seda teevad, mitte analüüsida, saada valmisvastuseid kas eneseabiõpikute või tabletiretseptide näol. Raskeks läheb alles siis kui sa sealjuures tundma hakkad, et see pole sinu jaoks ja see mõte tundub sulle millegi keelatuna. Sealt algab ilmselt raske tee iseendani ja selleni, et suudad tunnistada inimeste iseärasusi. Või siis katkeb see tee sootuks ja annad alla, kuna elu ei ole selline nagu sa seda endale ette kujutasid (ilma ettekujutuseta sellest, et ka sul endal on selles elus roll).

* Oi kuidas ma ei salli ka seda enda kunstlikku eristamist ja eriliseks tegemist. A la rate.ee populaarseimad(!) huvid: *olen*selline*nagu*olen*ja*mind*ei*muuda*keegi*
mul^on^naq^täiega^pohhui^mis^sa^minust ^arvad :*
!.mulonjupohhuikuimasulleeimeeldi.!
olensellinenaguolenkuieimeeldisiistõmbaminema
*jaholenvärdjas*jaolenselleyleveeluhkekah*
mina ja normaalne....kindlasti mitte

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar