Leheküljed

neljapäev, aprill 01, 2010

Otsime töötajat

Mul on kiire olnud, kuna tegelen uue töötaja otsimisega. Kui eelmine konkurss 2008. aastal tõi kokku umbes 120 cv-d, siis praegune konkurss on oma esimese 6 päevaga selle numbri juba ületanud...Konkursi algul kartis L., et "no 200 tuleb vist ära". Noh jah, meil on ju masu ja pupu ja mis need nilbed sõnad veel olid. Üldiselt ma ei tohiks vist midagi kommenteerida, sest kõik kandidaadid ju praegu usinasti guugeldavad mu nime :) Aga las olla - äkki tuleb hoopis kasuks?
Ega seekord midagi nii lõbusat ei olegi olnud kui 2008. aastal kui keegi tol hetkel riigisektoris töötanud näitsik teatas, et varem on ta olnud müüa. Õudne kiusatus oli talle sel teemal küsimusi esitada...Seekord küsis keegi kõigest, et milleks loogilist mõtlemist vaja on. Esimese hooga ei osanud vastatagi - see ju selline "mis on elu mõte" valdkonda kuuluv küsimus. Hiljem ütles L. muidugi, et loogilist mõtlemist on vaja selleks, et teada, millal s***le on vaja minna. Lihtne, aga mina selle peale ei tulnudki.
Huvitav on muidugi see, et kui ütled kuulutuses, et nõutav on hea keeletunnetus, siis kandideerivad need, kes oma CV Google Translator´it kasutades koostanud on...Lisaks paistavad väga paljudes CV-des silma kirja- ja lohakusvead. Ma saan aru, et vead ikka tekivad aga sellise paberi nagu CV jõuab ju ometi enne saatmist kriitiliselt üle vaadata. Kuna meie töö nõuab väga suurt täpsust - kuidas klient suhtub kui mõne näpuka tõttu tema pangapaberid kaotsi lähevad või tema nimi valesti on kirjutatud ning meil ei jõua kohale, sest sealgi üks täht vahelt ära jäänud?
Tundub, et paljud on meie keelenõudest aga aru saanud, et tegemist on suhtlemist nõudva tööga ja kandideerinud on tosin klienditeenindajat, kes kangesti suhelda tahavad. Meie töös seda kindlasti ei saa - kliente me ei näegi, kedagi kontoris ei käi ja seal peab ka 8 tundi nina arvutis istuma. Õudne dilemma tegelikult - ma kahtlustan, et seda ideaalset laia silmaringi, loogilise mõtlemise ja keelevaistuga inimest see töö eriti ei tõmba...No mina olen muidugi erand :P Meil on tööl ainult sellised kokutajad ja peletised, kes hoolimata teravast mõistusest kaaskodanikega suhelda ei saaks/ei julgeks :P Aga tegelikult ka - me ei ole siiamaani ühtegi töövestlust korraldanud ja ilmselt ei tee ka seda kunagi. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt ei saavuta sellega midagi - ma ise olen vestlustes kohutav, need ajavad mu närvi ja ma kogelen seal mingisugust täielikku bla-blad suust välja. No näiteks kukkusin ma mõlemal ülikooli sisseastumisvestlusel peale vestlust pingereas nii 40 koha võrra...Samas suutsin ma kooli edukalt ja suisa lõputöö A-ga lõpetada (kes koera saba jne). Sama tendentsi on kirjeldatud ka Stefan Kleini raamatus "Kas kõik on juhus?", kus tuuakse näide ühe ülikooli arstiteaduskonnast, kus tuli ilmsiks eksitus, et vastu on võetud tellimusest vähem arstikandidaate - võeti siis osa endisi joonealuseid ka vastu ja muidugi selgus kooli lõpetades, et erinevust nende kahe seltskonna vahel ei olnud ei õppetöös ega ka hilisemas töökogemuses.
Mis siis teha, et head kandidaati leida? Minu arust ei tule midagi eriti teha - sobiva inimese tunneb tavaliselt ära. Alati on juhtunud nii, et inimene, kes uksest sisse astudes ok tundub, teeb ka testi hästi ära (me nimelt korraldame töötajate valikuks ainult oma programmi kasutamise testi). (Mitte mingi psühholoogilise jama, mida minu peal riigisektoris rakendati - ja kust ma läbi sain ning tegelikult üldse antud keskkonda ei sobinud). Ehk siis toredad, kuid lohakad (ja mitte üldse toredad ja lohakad, harimatud jne) praagib välja cv, haritud, korralikud, kuid isiksuseomadustelt sobimatud näeb ära silm (ja test näitab neid, kes CV-s osavalt end targemate ja korralikumatena näidata oskasid).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar