Leheküljed

reede, mai 07, 2010

Kuidas oma last vihkama õpetada

Seoses aktuaalse rongavanemate häbiposti naelutamisega jääb mulle siiski keeruliseks mõista, kuidas suhted üldse nii kaugele jõuavad. Jah, inimesi on erinevaid, kõige koledamad on aga need, kes oma käitumisega ka lastele vihkamist õpetavad. Kui palju on tegelikult neid vanemaid, kes laste kuuldes nende emast või isast halba räägivad? Kuidas saab täiskasvanu mitte aduda sellise käitumise mõju lapsele?
Olen tundnud inimest, kes oma ema tubli töö tulemusena kogu meessugu südamest vihkas - ikka sinnamaani, et kui mõni meesterahvas talt kella küsis, sai neiult vastuseks triaadi meeste rumalusest, et nad isegi kella endaga kaasas ei mõista kanda. Loomulikult tõi see endaga kaasa kõigi temaga kokku puutunud meeste pelguse ja sellest tuleneva põlastuse. Oli see neiu õnnelik?
Kui palju viha peab peituma inimeses, kes väikese lapse ees mustab tema bioloogilist isa ja selle uut perekonda, jõudes oma väikluses välja küsimuseni, keda laps rohkem armastab, kas oma lihast venda või seda, kes isal uue naisega sündinud on.
Kuidas peab laps õppima armastama oma vanaema kui ema lapsele kogu aeg seletab, milline peletis tema ämm on? Või kui hästi arendab lapse valetamisoskust see, kui ta oma vanemate eest peab varjama vanavanemate märkusi tema ema ja isa igakülgsete vigade kohta? Kuidas tunneb end laps, kelle isa tema silme all ema igasuguste sõnadega kostitab?
Ega keegi pole ingel, et kõigi inimestega võrdselt läbi saab ja sageli satuvad ka meie lähimasse ringkonda ebameeldivad inimesed, kuid nendega peab kasvõi laste säästmise nimel teistmoodi suhtlema kui oma antipaatiat avalikult välja näidates. Ma ei mõtle siin laste nimel sobimatu elukaaslasega koos elamist - sellisel juhul tuleks ikkagi lahku minna, sest laps saab alati aru kui vanemate vahel vimm on. Ja lahku saab minna ka mõistlikult, mitte üksteist igaveseks mustama jäädes. Oli, mis oli - hea on kui laps saab säilitada suhted mõlema vanemaga, kuid kui see võimalik ei ole, peaks ju suutma lihtsalt unustada.
Ilmselt on see ideaal, sest kõiki alguses nimetatud näiteid olen ise oma silmaga enda ümbruses näinud. Ega me inimlikult ju suuda suud kinni hoida, kui keegi midagi meile eriti vastuvõetamatut teeb. Kõige valusam on aga pidev, aastatepikkune töötlemine. Kuidas mõistab tulevikus selline laps peresuhteid? Kuidas ta üldse aru saab, et kõigil inimestel on õigus elada oma elu nii nagu nad seda soovivad ja sealjuures mitte teistele haiget tehes? Ma ei ole oma arguses kunagi sellistele juhtumitele vastu astunud, aga mind huvitaks kas inimesed saaks šoki või hakkaks end ikkagi õigustama kui neile öelda, et laste ees kellegi lapsele olulise inimese maha tegemine on kordi hullem sellest kui lapse kuuldes kogemata mõni vandesõna öelda (seda peab enamik inimesi millegipärast palju hullemaks). Ma ei tea, kas see on lapsik kui mõni inimene endise elukaaslase ja oma laste ema/isa mustamiseks lausa meediakanaleid kasutama hakkab (viimasest ajast on ju näiteid küllaga), sest lapsed on ju tegelikult palju puhtama hingega kui täiskasvanud, viimased aga muudavad lapsed kiiresti endasugusteks. Ma ei tea ka, mida öelda lapsele, kes tuleb ja ütleb mulle, et tema isa on joodik. Kas laps ütleks midagi sellist lihtsalt oma kogemusele toetudes? Ma ei usu. Vähemalt mitte väike laps.
Valus on näha kui palju lapsi sellistes haigetes peredes üles peab kasvama. Ja kahjuks on raske uskuda, et nad ka enda tulevikus paremat rada valida oskaksid.

Eks me kõik ole pärit oma kodudest - nendest, kus õpetatakse, et vägivald lahendab probleemid, nendest, kus põlatakse teistsuguseid, nendest, kus hellust kunagi välja ei näidata, nendest, kus üksteise vastu huvi ei tunta, nendest, kus suhtutakse hoolimatult ümbritsevasse jne jne. Milleks siis üldse rääkida, et noorus on hukas?

6 kommentaari:

  1. Kuidas suhted üldse nii kaugele jõuavad?
    Individualism, ainult enesega arvestamine, naudingutele keskendumine, edukultus ja need teised naha üle kõrvade tõmbamisega seotud teguviisid.
    Mis mul enam lapsest, mehest/naisest või üldse kellestki, kui MINA olen saanud haiget, sest kõik teised ei teinud nii nagu MINA tahtsin :)
    Äkki ongi nii lihtne vastus?

    VastaKustuta
  2. Jah, ilmselt nii ongi...Ja tundub, et see tendents üha süveneb.

    VastaKustuta
  3. Mõneti on ju õige, kui me oma tundeid jagame kõige lähedasematega. Paraku saavad mõned lapsed endale niimoodi endale liiga vara liiga suure koorma.

    Minu ema on ka meie ees isa halvustanud, mitmeti. Teismelisena hakkasin talle ütlema, et mul on isast oma arvamus; ja iga kord, kui ta jälle "alustab" langeb minu arvamus TEMAST, mitte isast. See oli tõsi, ja samas - see teda ei peatanud. Sellepärast ma arvan, et partneri halvustamine pole mitte teadlikult ette võetud üritus, vaid vastupandamatu ägin kelleleiganes, kes "peab" kuulama.

    Kunagi ütles mu ema mu isale: "Sina oled nii isekas, et ükskord avastad sa end üksi."

    Ma usun, et ta uskuski seda.

    Kuid tegelikkus on selline: isaga suhtlevad tihedalt ja meelsasti kõik tema viis last kahest abielust; mu kolmelapseline ema aga jääb homme õnnitlusteta.

    VastaKustuta
  4. Mulle tundub, et sellise suhtlemismaneeri läbi nägemiseks peavad lapsed olema üsna intelligentsed, kõik kindlasti seda ei suuda.

    VastaKustuta
  5. Lastelt ei saa selliseid sotsiaalseid oskusi nõuda, et nad suudaksid sellisest kibestumisest ja manipuleerimisest üle olla. Suur asi seegi kui nad oskavad selle ära tunda.
    Enamasti lapsed ju ei kahtusta, et kumbki vanematest tahab tegelikult sihilikult halba ning laps on vaid relv:)

    VastaKustuta
  6. Jah, ja päris paljud ei saa sellest ka tagantjärele aru ning peavadki sellist käitumisviisi normaalseks. Ning harrastavad seda ka ilmselt oma perekonnas edasi.

    VastaKustuta