Leheküljed

teisipäev, september 14, 2010

Enda sees on asju

Endine kolleeg ütles kunagi, et inimeste ainus probleem on see, et nad ei tegele eneseanalüüsiga. Aga äkki on ka selliseid inimesi, kes ennast üle analüüsivad? Naised olevat ju üldiselt ülemõtlejad aga siis nad analüüsivad enamasti teisi, mitte ennast. Kas pole ka enda sisse vaatamisega nii, et nähakse ikka ainult seda, mida otsitakse?
Mõtlesin näiteks ajendatuna Ramloffi suhte- ja mittesuhteinimeste postitusest sellest, kuidas ma tegelikult kogu oma täiskasvanuelu jooksul pole mitte kordagi (max 2 kuud...)suhteta olnud. Kui sellele mõtlema hakata, tundub see hirmutav. Ma olen harjunud arvestama, ka sellega, et keegi teine mu aja sisustab. Loomulikult ma vajan oma aega ja ruumi, kuid ma ei oskaks sellega ilmselt toime tulla kui seda lõpmatuseni käes oleks. Mul on suhe, millele olen pühendunud ja kui ma sealt kõik vajaliku saan, siis ei viitsi ma enam tähelepanu pöörata muudele võimalikele suhetele - ma ei tunne erilist vajadust sõprade järele. Aga mis saab siis kui suhet ühel hetkel enam ei ole? See on siis üks tahk, mida võib lõpmatult edasi kaevata ja avastada näiteks, et ükskord ei läinud ma ülikooli sisseastumiseksamitele, sest tuli tahtmine võõra linna asemel kodus (koos teise inimesega) filmi vaadata. Täielik suhtesõltlane! Psühhoanalüüsi tehes - kasvasin üles päevad läbi koos vanavanematega, sõpru eriti ei olnud, üksi kusagil käima ei pidanud ega oleks lubatudki - ime ka, et selline klammerduja ei tulnud!
Kui nüüd aga mälusoppides teise nurga alt kaevata, tulevad välja ka seda ideed põrmustavad faktid: asi pole sugugi nii hull, mul on alati olnud omad teemad ja huvid, millega olen tegelenud ning millesse teisi seganud ei ole. Oma peas olen ma täiesti üksi ega pea seaduseks seda, mida teine pool öelnud on. Kindlasti leiab mu elust paljugi seltskondlikke hetki, nurgaskonutaja ma ei ole ja inimestega ühise keele leian ka kergesti. Milles siis probleem on? Ega seda ei olegi - liigselt mõeldes võib endale, teistest rääkimata, terve hunniku erinevaid probleeme külge pookida. No nagu naabrinaised - "mul on vist ka see haigus, mis sul, kui hästi mõelda".
Kuskil peaks ikka piir olema, milleni ennast analüüsida kasulik on - mingi probleemi puhul kindlasti aga kui niisama probleemi otsima hakatakse, siis ilmselt see ka leitakse. Sellepärast ma ei kiidagi heaks igasugu meditsiiniajakirju - sealt leitud sümptomite järgi on väga lihtne endal igasugu ammuunustatud džunglitõbesid avastada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar