Leheküljed

esmaspäev, veebruar 07, 2011

Head ja halvad söögid*

Ei tea, mis minuga toimub aga juba mitu viimast nädalat ei taha miskit "maalähedast" süüa. Ei kartulid ja kaste, makaronid hakklihaga ega plov tekita mingeid positiivseid emotsioone. Sügavkülmutatud woki aedviljad ajavad päris öökima ning purgisupp läheb hädaga alla. Tahaks midagi head ja värsket, huvitavaid maitseid - Hiina toitu, sushit, õiget Itaalia pitsat, kasvõi Caesari salatit. Oma kulinaarsest saamatusest olen mingi meemi käigus vist kirjutanud ka. Ei, ma täitsa usun, et oleksin võimeline ka hea toidu valmis tegema aga takistused on hoopis teised. Heade toitude koostisosad on tavaliselt mingid spetsiifilised asjad, mida läheb vaja ehk näpuotsatäis aga mis on äärmiselt olulised roa maitse juures - koju pead endale ikkagi suurema koguse ostma. Meenub lugu selleriga, mida mul supi sisse paari varrekest vaja oli aga poes müüdi neid parajasti suure pundiga ning hiljem tuli välja, et tallele pandud seller haiseb külmkapis lausa võikalt (ilmselt vaid minu konkreetne lõhna-kiiks) ja ma pidin ülejäägid ära viskama, mis on mulle kangesti vastumeelne tegevus. Mojitode jaoks ostetud fariinsuhkur kuivas ka järgmiseks korraks pakki ära.
Teine asi on kaupade värskusega - ma ei käi iga päev poes vaid ainult paar korda nädalas. Tavaliselt saab siis nö tavaline nädalamenüü ära planeeritud, et ikka karp hakkliha - sellest ikka mingi söögi saab ja siis mõned külmutatud jälkused (frikadellid, pelmeenid, friikad, kalapulgad, köögiviljad) ka, mida hea kiire soojendada kui häda käes. Kartulid, makaronid-spagetid või riis juurde ja ongi muretu. Kui ma tahaks iga päev korralikku värsket toitu teha, peaksin ka iga päev poes käima ja seda ma ilmselt ei viitsiks. Lisada tuleks siis ka toidu valmistamise aeg.
Nüüd olengi lõunaste kiirnuudlite või Selveri valmistoitude asemel hakanud paar korda nädalas väljas söömas käima. Eks ta paar korda kallim tuleb aga vastik on ka päevast päeva endale mingit poolkõva värki sisse ajada kui hing paremat asja tahaks. Lõunase korraliku söömise tõttu ei taha ma nüüd õhtuti eriti midagi süüa ja hakkan mõistma oma kunagisi pealinna kolleege, kes leidsid, et kui päevas on vaid 1 suurem söögikord, siis olgu see vähemalt korralik ja olid nõus lõunale ca 100 krooni kulutama. Kooner minus võrdleb muidugi 5 ja poole eurost lõhega Caesari salatit üheeurose Selveri nuudliroaga...Aga no ei ole normaalne niimoodi elada, et elad ühte elu ja mõttes unistad teisest, mis oleks ka kättesaadav aga lihtsalt kokkuhoidlikkusest keelad seda endale. No võib ju olla, et juhtub midagi ning sul oleks seda kõhu kõrvalt säästetud raha kangesti tarvis aga samas võib ka nii juhtuda, et see raha lihtsalt seisab seal kontol ja muud head temast ei saa.
Igatahes tegin endale ühe gourmet-koha kliendikaardi, kokkuhoid seegi.
Huvitav aga kui palju on neid keda rahuldabki kartul-kaste ja nad lihtsalt ei soovigi muud süüa? Neid, kes isegi välja sööma minnes valivad mingi koduseid roogasid pakkuva pubi ega eksi kunagi šnitslist kaugemale. On see maitseline eelistus, teadmatus või soovimatus uut proovida? Ahjaa, isa kaebas kunagi, et läksid sõbra noore väimehega suusareisile ja väljas söömise all mõistnud too noormees ainult burgereid. Ka raske juhus.
Kindlasti on maitseeelistustes suur roll harjumustel. Samas tuleme me ju pea kõik kartuli-kastme ja viineri-makaroni maailmast. Kas ma olen vastik snoob ja reetur kui eestlasele sobimatut sööki ihkan? Nagu reetlikud külamehed Kivirähu raamatus "Mees, kes teadis ussisõnu", kes leiba sööma hakkasid? Eks kodu ümber kasvanu ole ju inimesele sobivam toidus, kust ta kõige paremini oma kehale vajaliku kätte saab. Samas pole see meie söögilaud just eriti tervislik - no võtkem või meie majoneesi salatid. Ema just väitis, et vene ajal ei olevat algul üldse mitte värskeid mingeid salateid olnud. Tõepoolest ka mina mäletan poodidest vaid hapukapsa-porgandi salatit aga ka see olevat nö uuema aja leiutis.
Eks ju keha dikteerib ka, mida tal vaja on ja selle järele ka isu tuleb. Ilmselt on minu kartulinorm mingiks ajaks lihtsalt täidetud saanud.

*Kurjamil on sellenimeline laul ka

4 kommentaari:

  1. Igast Santa Maria maitseainepakikesed teevad õhtusöögi valmistamise kiireks ja tulemus on imemaitsev.

    Tegin ise üleeile Tom Kha suppi. 20 minutit ja voila! Igast peened maitseained (sidrunhein, kaffirlaimi lehed ja muu hein)on sinna sisse ära pandud. Raske on sellist sööki n-ö from scratch valmistada eesti kaupluste sortimenti silmas pidades. Lisaks maitseainesegule tuli sinna sisse kookospiim, kana, šampinjonid ja tomat panna

    Samas Santa Maria India sarjas on ka Chicken Tikka, mis valmib nii kiirelt kui riis keeb. Kana pluss maitseaine on selle 15-20 min jooksul pannil ammu valmis.

    VastaKustuta
  2. Jah, need on tõesti ühed väärt asjad, mida olen ka ise poest avastanud. Tom Khad olen niimoodi teinud, India toite veel mitte.

    VastaKustuta
  3. Võimalik, et see on erinev, aga ma olen ikka päris mitu nn ringi juba läbi teinud- ehk siis eksootilisemad maisted tüütavad mingil hetkel ära ja siis tahaks jälle kardulat ning mõni aeg hiljem jälle vaheldust.

    VastaKustuta
  4. Mul oli vahepeal t2ielik tai toidu hullus. Iga p2ev tellisin koju v6i k2isin ostmas. See oli samal ajal hiina toidu hullusega, mida s6in iga kord l6unaks t66 juures. Nyyd on selline hetk k2es, et igasugused kookospiima sisaldava kastme l6hnad ajavad mul sydame l2ikima. M66t t2is.

    Sushit sai s66dud iga p2ev v6i ylep2eviti terve aasta v6i isegi natuke kauem. Nyydseks on kesklinnas ainult yks koht, kust ma sushit ostan ja s66n, teistest kohtadest ostetu ei l2he lihtsalt enam k6rist alla.

    Pubitoit a la friikad ja shnitsel on siin muideks oluliselt kallim kui k6iksugu muu toit, nii et seda ma v2ga tihti ei manustagi.

    Pyhap2eval sai aga k2idud poola restoranis, et yle pika aja kodust toitu syya. Kuigi see maitses superhea, tean ma sydames, et ise suudaksin kodus isegi veel paremat teha.

    Nii et mul on kogu sellest toidu virrvarrist natukene kopp :) Kodust toitu s66ks praegu isegi hea meelega.

    VastaKustuta