Leheküljed

pühapäev, märts 20, 2011

Lastele on lihtne luua?

Lastele suunatud kultuur hakkab üha enam minu ellu tungima ja kui ma varem arvasin, et see on lihtsalt üks suur ja ühtlane grupp lasteraamatuid, -filme, -etendusi, siis nüüd olen avastanud, et lastele suunatud kultuuris on, nagu täiskasvanutegi omas, oma ülem- ja alamklass täitsa olemas.
Eks sellest on ju räägitud ka, eriti just tõlketeoste puhul, aga suuremat tähelepanu pole ma sellele pööranud. Nüüd tuleb aga välja, et see on vägagi oluline teema, sest kui ise saad valida ja hinnata, mida kuulad-vaatad, siis lapse puhul lasub kogu vastutus ju minul, kes talle sobiliku meelelahutuse välja valib.
Häbiväärselt olengi juba paar korda alt läinud nii raamatute kui muusikaga, mõeldes et "see on ju odavam - üks lastejutt/laul kõik". Ei ole aga üldse nii. Eks seda soppa ole ka täiskasvanutele mõeldud teostes küllaga aga ise oskan enamasti eelvaliku teha ega puutu jamaga eriti kokku, laste puhul mul see kogemus veel puudub ja seetõttu hämmastab selline "üle jala laskmine" küll.
Ostsin ühe lastelauludega plaadi. Nime ei hakka ütlema, sest lapsed, kes neid laule laulsid, tegid seda kindlasti hingega ja nemad pole süüdi, et neile selline lektüür ette oli antud. Igatahes tuleb päris mitu laulu kuulamisel vahele jätta, sest piinlik on kuulata tibudisko taustale üles ehitatud arulagedaid sõnu. Lapsed muuseas kuulavad sõnu väga tähelepanelikult ja kui siis seal ikka riimi pärast ükskõik millised sõnad omavahel kokku on pandud, on talle päris keeruline seletada, et niimoodi asjad siiski ei käi nagu laulus öeldakse. Jääb mulje, et mõned laulud on justkui raha saamise eesmärgil kokku klopsitud - kui millesti pole kirjutada, siis paneme laulu sisse mõmmi ja lilled ja kõik on sõbrad ning ongi lastelaul valmis. No nii nagu 90`ndate diskoloos on "miks jätsid mind, ma ju armastasin sind".
Hoopis teisest ooperist on Leelo Tungla kirjutatud lastelaulud Vanemuise teatri lastemuusikalis "Detektiiv Lotte". Sõnad on vaimukad, lauludes on mõte sees ja nii mõnigi riim paneb ka täiskasvanu muigama. Kvaliteetse ja üle jala tehtud lastemuusika vahe on mäekõrgune.
Sama lugu on ka raamatutega. Olen lugenud mõnd tõlgitud lasteraamatut ja avastanud, et isegi üldtuntud muinasjutud on suudetud ära solkida: ilmselt ruumi kokkuhoiu huvides tehtud lühendamise tulemusena on need täis loogikavigu ja lugemise asemel tuleb need lapsele ümber jutustada. Teine lugu on eesti kirjanike loominguga - Kivirähki, Valliku, Sauteri ja teiste jutte armastab laps sadu kordi uuesti kuulata ning neid on meeldiv lugeda ka, kuna kirjutatud on loomulikult ja ladusalt. Sama lugu on luuletustega - laps kuulab pigem Ernst Enno luuletust rohutirtsust kui Disney "mugandatud" muinasjutte, kust kõik elu on välja roogitud.
Last registreerides saime riigi poolt ühe raamatu "Las laps loeb" - ma ei tea, kas see projekt kestab veel aga igatahes väärt algatus. Esiteks raamat, kus palju ilusaid eesti autorite jutte ja luuletusi sees ning teiseks infovoldik, kus kirjas mitmed head lasteraamatud, mida eksperdid soovitavad, sest tõepoolest pole mõtet osta odavaid tõlkeid, mida on endal piinlik lugeda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar