Leheküljed

esmaspäev, mai 23, 2011

Roosa ja mitte-nii-roosa naistekirjandus

Kunagi lugesin "Seksi ja linna"-nimelist raamatut Candace Bushnellilt, kaanele oli Carrie pandud, aga sisu oli seriaalist üsna erinev (kui mitte öelda täiesti erinev), raamat millegagi meelde ei jäänud. Wikipedia kirjutab, et see raamat sai seriaalile aluseks, küll vist ainult sellega, et peategelane kirjutas "Seksi ja linna"-nimelist kolumni - muid kokkupuutepunkte eriti ei ole. Tegelikult uurisin ma C.Bushnelli ja "Seksi ja linna" seose alles praegu välja, peale seda kui raamatukogus jäi näppu veel ühe "Seksi ja linna" autori raamat "Meeste vahepeal".
Tolle raamatu autor on hoopis Cindy Chupack, Wikipeedia andmetel "Seksi ja linna" (ja minu meelest üsna maotu komöödiaseriaali "Kõik armastavad Raymondit) stsenarist ning produtsent. Lugema asusin eelarvamusega (kaanel ei olnud Carriet vaid hoopis joonistatud kingad roosal taustal), kuid tegelikult oli see raamat hoopis paremini kirjutatud kui Bushnelli oma. Ma ei saa öelda, et see oli hea raamat, pigem hea halb raamat nagu Nirti kodumaise Kintz Kintzbergi meestesaagat nimetas. See Cindy kirjutab mõnusa eneseirooniaga, toob nutikaid võrdlusi ja paneb naerma isegi minu, kellel tema kogemustele (sain aru, et tegemist enam-vähem biograafilise teosega) midagi kõrvale panna ei ole. Sisu ise on muidugi täielik naistekas - mehed ja kuidas nendega hakkama saada. Sisaldab igasugu feministe vihale ajavaid tähelepanekuid, mis osalt on õiged, osalt huumoriga võetavad. Pidevalt tabasin end mõttelt, et nii oskuslikult kirjutav inimene võiks ju midagi muud kirjutada püüda aga Cindy kirjutab ka sellest teemast raamatu lõpus. Kuidas sa satud Hollywoodi glamuuri keskele ja mandud - kaalukamad unistused põrmustuvad pinnapealsuse all, sest seda hinnatakse, see toob raha sisse. Kurb tegelikult, samas hea, et niigi läks, sest "Seks ja linn" seriaalina ei olnud nii rumal midagi, igatahes parem kui paljud teised naistele suunatud seriaalid.
Teine asi on see, kuidas inimesed asjadest aru saavad. Minu raamatukogust laenatud eksemplar oli näiteks alla joonitud. Keegi oli endale elutõdedena ära märkinud laused "sa võid olla söömata. sa ei saa olla oma kaalule mõtlemata." Hmmm...ma tõesti loodan, et see joonija endale sellest raamatust elutarkusi ammutada ei püüdnud.
Äkki peaks naisteajakirjadel, -raamatutel ja -filmidel ka mingi vanusepiirang olema? Et nende juurde ei satutaks väljakujunemiseas vaid pigem kibestunud keskea(eelikuna)lisena, kes mõrult irvitades tunnistab, et osalt see elu nii naeruväärne ongi.

Kui roosa raamatu kättevõtmine ikka täiesti liig tundub, siis võib lugeda näiteks eestimaise Maarja Kangro novellikogumikku "Ahvid ja solidaarsus" - väga hästi kirjutatud intelligentne naistekas. Või Amélie Nothombi kirjutatud vaimukaid raamatuid (tüdruku/naise) elust Jaapanist ("Jumala lapsepõlv", "Armastuse sõda", "Jahmatus ja värinad") või Anna Gavalda novellikogumikku "Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks" või samast Pegasuse väikese raamatu sarjast Silke Scheuermanni "Rikkaid tüdrukuid". Ägedaid naisi jagub!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar