Leheküljed

reede, juuni 17, 2011

Mida vanem eit, seda roosam kleit

Mu vanaema tavatses nõnda öelda kui talle mõnd heledamat riideeset soovitada püüdsime. Ei sobivat kohe üldse mitte. Tollal oli ta umbes 60-aastane. Ema siis seletas, et Soome pensionärid käivad kõik roosades ja valgetes hilpudes ringi, mille peale vanaema vaid põlglikult muigas.
Eks kõik on näinud neid "tagant gümnaasium, eest muuseum"-tädisid. Mõni ütleb, et ei osata väärikalt vananeda, teine imestab miks ei või hingelt noor ka väliselt nooruslikkust rõhutada. Tädisid on muidugi igasuguseid. Saagimi Anu on ka lühikestes pükstes kena vaadata, Eve Kivi vanuses oleks lühikesed püksid juba veidi kohatud, samas ei saa öelda, et Eve mutilikult ringi käiks. Eks ta ole maitse asi ka - mõni võib ju öelda, et Saagimi Anu pole üldse hea vaadata aga ma usun, et kui asja objektiivselt vaadata näeb Anu* kadetsejate kiuste siiski oma vanuse kohta ülihea välja. Tema muud omadused võivad küll olla maitse asi.
Igatahes, edasi pükste poole. Oli eile plaan kinno väärtfilmi vaatama minna. Filmist endast kunagi hiljem ehk aga enne filmi jäi paar tundi vaba aega. Mida muud siin "kaksnurgas" (Tallinnas oli kunagi "kolmnurk" - Viru, Kaubamaja, Stockmann, meil siis ilmselt siin "kaksnurk") teha kui šopata. Isa kunagi ütles, et mul on aeg endale oma stiil otsida - siis kui Tähtsasse Asutusse tööle läksin ja eks ma vahel püüan seda joont hoida ka, et ostame vaid riideid, mille ema heaks kiidaks aga libastumisi tuleb ikka ette. Läksin Terranovasse, sest õhukesed t-särgid olid ootamatult otsa saanud. Peale kahe, kergelt kahemõttelise prindiga särgi omastamist tuli mõte, et särkide alla oleks ka midagi vaja. Mis oleks kuuma ilmaga parem kui paar lühikesi pükse. Võtsin, proovisin, oli täitsa ok, keerasin end siis peegli ees ümber ja...TSELLULIIT! Jõllitasin veidi lummatult ja mõtlesin, et that's it, see ongi nüüd käes - aeg, mil põlvest kõrgemal lõppevad seelikud ja püksid vulgaarseks muutuvad. Vihaga tahtsin püksid tagasi viia aga siis tuli trots ja ostsin need ikkagi ära. Äkki ikka peegel valetas? Sõbranna kiitis pärast veel takka, et proovikabiinide peeglid valetavadki.
Mitu korda olen ma mõnd "eakohatult" riietuvat tädi vaadates sosistanud, et "palun öelge mulle kui ma ka siukseks muutun!" Kas ma nüüd muutungi? Kui raske on inimesel tegelikult aru saada, et välimus siiski aja jooksul muutub ja riided, mis varem sobisid, ei lähe enam mitte? Mõni vaatab seda muidugi kalendrist ja kui 25 kukub, hakkabki riides käima nagu tädi. Hea ja turvaline.

*Keelenalja kah. Avastasime eile sellise toreda lause nagu "Anus on midagi naljakat" ja naersime selle üle kõhud kõveras. Vaata ka: "Kõikjal sügavad hanged" või "Sealt sai ta ka lauluhääle".

3 kommentaari:

  1. Anu Saagim on muide igas mõttes väga normaalne inimene. Nii välimuse, kui olemise poolest.

    VastaKustuta
  2. Ei ole isiklikult kohtunud aga mulle ta ka meeldib.

    VastaKustuta
  3. Eestlased on selles mõttes haiged, et tundub, nagu peaks naine 30. sünnipäeval ära surema - pikki juukseid enam kindlasti ei sobi kanda, kleiti ka enam ei sobi kanda (kui, siis pikka), juuksed tuleks värvida blondiks või vanamutipunaseks, lühikeste pükstega on igaveseks lõpp jne jne jne. Ja Anu Saagimit ma isiklikult ei tunne, aga ta näeb oma riietega hea välja, nii et mina küll ei oska kobiseda.

    P.S. Tselluliidist - ostsin mina ükspäev kuivharjamiseks harja. Mitte et see mul oluliselt probleemiks oleks, aga ikka on kasulik veits vereringet elavdada, et ka see vähene uttu tõmbaks. Igatahes ostsin ma endale normaalse harja, nagu vanasti diivaniharjad, aga natuke ikka pehmem (Taskus, kohe seal sillapoolse ukse juures on see pood) ja müüja näitas mulle harja, mida kõige rohkem ostetakse. Esiteks näeb see välja nagu peldikuhari ja teiseks olid harjased mingist ülikõvast materjalist, kujutasin kohe ette, kuidas mõni näitsik õhinal räägib "Alates sellest, kui oma perset igal õhtul traatharjaga nühin, pole mul tselluliidiga enam mingit muret." Ilmselt ei oleks kah muidugi. :D

    VastaKustuta